Kaarel Tarand. Tarbija veab valitsust alt ({{commentsTotal}})

Kaarel Tarand
Kaarel Tarand Autor/allikas: Postimees / Scanpix

Eratarbimise kasvu peatumine võib olla juhuslik hälve, aga ka trendi muutev hetk, kirjutab Kaarel Tarand Sirbis.

Informeerides avalikkust Eesti majanduse saavutustest aasta II kvartalis, märkis statistikaamet paljude positiivsete tulemuste kõrval ka napisõnaliselt: "Eratarbimine kasvas II kvartalis tagasihoidlikult 1,1%". Seda näitajat pisut ka kommenteeriti. Mõni ajakirjanik esitas küsimuse vormis kahtluse, kas ehk pole amet mõnd arvutusviga teinud. Pangakommentaatorid aga selgitasid, et vilets tarbimiskasv on näiline, sest tuleneb "eelmise aasta kõrgest võrdlusbaasist". Seega, oodakem rahulikult järgmise kvartali tulemusi ja küll siis kõik jälle oma kohale loksub ning näitaja paraneb – või siiski mitte. Kunagi ei või ju ette teada, kas esimene kõrvalekalle senisest trendist osutub murdepunktiks, püsivaks suunamuutuseks.

Eratarbimine, nagu kodumajapidamiste (ja mõnel puhul lisaks ka MTÜde) lõpptarbimist nimetatakse, moodustab Euroopa Liidu riikides keskmiselt poole sisemajanduse kogutoodangust. Riigiti tase erineb: väikseima panuse annab eratarbimine Luksemburgi majandusse (28,6%), suurima Küprosel (67,7%), aga 63% taseme ületavad ka Kreeka, Portugal ja Ühendkuningriik. Seega ei näita eratarbimise osakaal riigi jõukust, vaid iseloomustab pigem majanduse üldist struktuuri, sealhulgas kaudselt ka avaliku sektori osa majanduspildis. Tarbimise kasvu näitajad Euroopa Liidu riikides on üldiselt suuremad seal, kus tarbimisnaudingud on saanud võimalikuks alles hiljuti, mitte juba aastakümnete eest. Perioodil 2012–2017 oli eratarbimise aasta keskmine kasvutempo kiireim Rumeenias (6,6%), Leedus (5,4%), Lätis (4,5%) ja Eestis (3,6%). ELi keskmine samal perioodil oli 1,3% aastas, Austrias oli näitaja koguni negatiivne.

Eratarbimise kasv on valitsustele elutähtis, sest just tarbimise maksustamisest saadakse eelarvesse vabalt kasutatavat raha. Mida suurem on eratarbimise osa SKTs, seda suuremas sõltuvuses on ka valitsuse plaanide ja lubaduste täitmine käibemaksust ja aktsiisidest, sest erinevalt sotsiaalmaksust ei ole nende kasutamise sihtotstarve enamasti (erandiks näiteks kultuurkapital) otse seadusega määratud. Tarbimise tähtsust Eesti valitsusele võimendab asjaolu, et juba aastaid on meie tarbimismaksud olnud Euroopa Liidu kõrgemate hulgas ja nende osatähtsus riigi maksutuludes ületab ELi keskmist poolteist korda (aastal 2015 vastavalt 42 ja 28%).

Üks poliitilisi põhiõigustusi tarbimismaksude, eriti aktsiiside kehtestamisel on see, et nende abil kujundatakse kodanike käitumist, hoiakuid ja veendumusi: suurem maks peaks ohjeldama tarbimist konkreetses valdkonnas. Kui tarbimine ei kasva loodetud tempos, on ehk tegu liiga suure käibemaksumääraga? Millised võivad aga olla ülepingutuse tagajärjed ükskõik kummas suunas, oleme Eestis alkoholiaktsiisi näitel mitme aasta vältel vahetult kogenud. Nägime, kui elutähtis on valitsusele tarbimisest laekuv maksutulu ja kuidas selle võnkeid poliitilises võistluses kasutada saab. On loogiline arvata, et valitsuse "tellimus" rahandusministeeriumi majandusprognoosile on, et ennustataks eratarbimise kasvu kiiret taastumist või ka kiirenemist. Pangad on sellise suuna osas skeptilised.

Eratarbimise osakaal Eesti SKTs kõneleb ka positiivsest. Mandriüleses võrdluses paigutume oma majanduse struktuurilt üsna kenasti põhjamaisesse koridori. Soome viimase kümnendi erandit lähemalt selgitamata võib öelda, et pikaajaliselt on eratarbimise osakaal SKTs Põhjamaadel langenud alla 50% taseme ja Eesti majandus on järginud sama joont (vt joonis). Majandus- ja maksupoliitikat kujundaval valitsusel peaks seega olema seisukoht küsimuses, kas praegune trend on Eestile kasulik ja seda tuleb hoida või siis eratarbimise näitaja ei rahulda ning peaks kiiresti kas langema või tõusma. Nagu suhtarvudega tervikut jagades ikka, on siin kaks teed: võib pingutada kõnealuse elemendi muutmise nimel või tegeleda teiste elementidega. Kui investeeringud, netoeksport või ka valitsuse kulud paisuksid otsustavalt, vähendaks see eratarbimise osakaalu tervikus.

Tõenäolisim on variant, et valitsus võtab fatalistliku hoiaku mitte tegutseda, rabeledes ühtlasi suundades, mis ei vii seatud eesmärkide poole. Näiteks avaliku sektori kulude vähendamine on juba aastaid iga koalitsiooni programmiline eesmärk, kuid need kasvavad reformiplaane ja -tegusid eirates ikka edasi. Nagu öeldud, katse eratarbimist maksudega mõjutada andis riigivõimule šokikogemuse ja ehk ka senisest parema arusaama Euroopa ühise vabaturu toimimisest. Vaevalt küll lähiaastail uuele katsele minnakse.

Eratarbijate panus Põhjamaade sisemajanduse kogutoodangusse on aastakümneid pehmes langustrendis. Vähemasti selle näitaja järgi on ka Eesti majandus pigem põhjamaise struktuuriga. Autor/allikas: Maailmapank

Selge on, et kõik Eesti elanikud ja leibkonnad ei ole veel saanud piisavalt tarbida ning õiglane ja nõrgemaid toetav sotsiaalpoliitika, millest poliitikud meelsasti pajatavad, peaks võimaldama rohkem tarbida eeskätt neil, kes virelevad seniajani kas suhtelises või absoluutses vaesuses. Selle katteks peab aga kuskilt raha saama ja eeskätt võiksid selle raha maksustatavasse tarbimisse viia jõukamad elanikkonna kihid, kelle puhul võib paraku eeldada, et nad on endale juba piisavalt asju soetanud ning kulutamislagi on käes. Keskealine haritlaspere, kelle koju raamatud enam ära ei mahu, ei osta veel sellepärast uut ja suuremat maja, vaid sellest saab pigem aktiivsem raamatukogu klient. Globaalse finantskriisi eelsetel tarbimispeo aastatel soetati püsikaupu, kodumasinaid täiskomplektina jm seetõttu, et neid veel majapidamises ei olnud, kuid samasuguseid uusi laineid oodata ei maksa. Ka konjunktuuriinstituudi tarbijate kindlustunde baromeetri näitaja püsib endiselt visalt 10–15 punkti madalamal tasemel kui 2006. ja 2007. aasta kõrghetkil.

Pikaajaliselt kujundavad tarbimiskäitumist enim demograafilised nihked eeskätt ühiskonna ealises struktuuris ning väärtushinnangute muutumine. Eakamatelt inimestelt pole põhjust oodata sama tarbimisindu nagu kergesti reklaami ja nende abil kujundatud moenormide ohvriks langevatelt teismelistelt. Eesti oludes pole ostlemist kui vaba aja veetmise põhisisu vanematele põlvkondadele lapsena sisse harjutatud ja ka neist, kel on küllalt raha, tunneb suur osa end moodsas agressiivses tarbimiskeskkonnas pigem ebamugavalt. Noortega võiks juba olla teisiti, sest super-, hüper- ja muude marketite ajastu kestab meil juba sajandi algusest. Nende käes pole jälle vaba raha, sest see on koondunud praeguste keskealiste ja vanemate kätte, kes ohjeldavad oma ratsionaalsusega (ihnsusega?) noorte tarbimisiha.

Tähtsaim summaarset tarbimist mõjutav tegur on siiski noorsoo kasvav veendumus, et vanaviisi edasi ei saa ning XX sajandi lääne tarbimisühiskonna mudel on ammendunud. Selle saavutamiseks on tehtud globaalseid ühispingutusi, aga ka lokaalseid. Kui arvata, et juba paarkümmend aastat nii valitsuse kui ka valitsusväliste organisatsioonide korraldatud kampaaniatel mõttetu tarbimise piiramiseks, säästmiseks ning sundkulude vähendamiseks (eeskätt eluasemega seotud kulud) pole üldse mingit mõju olnud, siis peaks küsima, miks neid üldse on korraldatud. Mõju on ja seda peegeldab tänavapilt, samuti näitavad seda uuringud noorte hoiakute kohta.

Seega võib üks jõnks pikas aegreas olla juhuslik ja mööduv, kuid ei pruugi seda olla. Kas Eesti inimeste tarbimisvõimel on piir käes või mitte, selle jälgimiseks ehitati Ülemistele hiiglaslik indikaatorlamp, mida tuntakse nime all ostukeskus T1 Mall ja mille katusel kõrgub hiiglaslik vaateratas. Praegu vilgub lamp punaselt ja see võiks anda mõtteainet nii rahandusministeeriumi ennustajatele kui ka ministritele, kelle tõotustele annab rahalise katte vaid tarbijate ostuinnu taastumine ja lõputu kasv.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: