Kõigepealt – palju õnne tunnustuse eest!

Suur tänu!

Tunnustatud olete saanud varemgi. Kas te ise olete tajunud, et teie töö on niivõrd suure mõjuga, et seda märgatakse?

On tunnustatud küll, ja ma arvan, et kõige olulisem on see, et publik märkaks seda. See on kõige suurem tunnustus, kui kontserdisaalis on inimesed kuulamas.

Kuivõrd olete tajunud seda, et praegusel ajal on vastuolu selles, mida te tahaksite publikule pakkuda kontserdikorraldajana ja mida te saate võimaluste piires pakkuda?

Ma ei näe siin väga suurt vastuolu. Sellepärast, et on sellised väärtused, mis jäävad – klassika. Ega see klassika kuhugi ei kao. Mida rohkem inimesi selle juurde õnnestub tuua, seda paremini on meie töö tehtud. Ma ei usu, et siin oleks mingit väga suurt vastuolu. Vähemalt mina küll ei tunne.

Mingisuguseid takistusi rahaliste vahendite osas ei ole näinud oma mõtete-ideede teostamisel?

Ega kunstis on raha alati liiga vähe. See on valdkond, kuhu võib lõpmatuseni raha investeerida ja ikka saaks veel paremini teha ning veel rohkem raha investeerida. Selles mõttes muidugi oleks iga korraldaja unistus, et see eelarve oleks selline nagu me sooviksime. Me teame ka väga hästi, et seda ei juhtu kunagi.

Aga kui üldiselt rääkida, siis milliseid takistusi tuleb sagedamini ette?

Võib-olla kõige rohkem häirib see, et – mina olen muusika-eraettevõtja, mitte riiklik organisatsioon – minu eelarve selgub väga lühikese aja jooksul. Tähendab, et see eelarve on üsna prognoosimatu. See on kõige suurem takistus. Kui ma teaksin pikemalt ette, milliseid vahendeid on mul võimalik kasutada, siis see tegevus oleks palju kergemini korraldatav.

Siin võib tuua ju paralleeli majandusega – meil on riiklikud ettevõtted ja on eraettevõtlus – samamoodi on kultuuris ning muusikas, et on riiklikud organisatsioonid, kes tegelevad muusikaga, ja on eraettevõtted. Mulle tundub, et muusika-eraettevõtjatel ei jää lihtsalt muud üle kui et nad peavad olema maksimaalselt tõhusad, leidlikud ja osavad, sest need vahendid on nii väikesed, mis on kasutada ja see majanduslik olukord on ebakindel, et see lihtsalt sunnib nii mind kui ka teisi eraettevõtjaid olema ühest küljest ettevaatlikud, teisest küljest julged ja loovad, et me üldse suudaksime tegutseda.

Aga need piiratud olud või tingimused ei ole heidutanud eraettevõtlusest riigi poole üle minema?

Ma olen töötanud Eesti Kontserdis päris pikalt. See on riigiettevõte. Aga eraettevõtja on ikkagi iseenda peremees. See on kunstis ju kõige olulisem. Iga kunstnik soovib seda, et ta saaks ise otsustada, mida ta teeb, kus ta esineb, mida ta mängib või millised on täpselt need kontserdid, mida ta korraldab. Seda riigiettevõttes teised endale lubada ei saa. Peab tegema seda, mida otsustavad nõukogud või kollektiivid ja kunstilised juhid. Paindlikkus on eraettevõttes palju suurem.

Kui laiemalt vaadata seda, mida teevad eraettevõtted ja mida teeb riik kontserdikorralduses, siis millised oleksid arenemiskohad tulevikus?

Ma olen täiesti kindel, et see koostöö ja sümbioos ongi kõige parem võimalik variant. Et meil on riiklikud ettevõtted, näiteks Eesti riiklik sümfooniaorkester, kollektiivid, samuti riiklik korraldaja. Aga on ka eraettevõtjad, sest siis see kultuuripilt on kõige rikkalikum, siis saavad interpreedid ja heliloojad oma ideid kõige paremini rakendada ja leiavad kõige paremad võimalused, et pakkuda kuulajatele maksimaalset. See koostöö ja ühine tegutsemine teineteist arvestades, see on väga hea variant.

Te ise olete samuti interpreet. Milline on olnud see väljakutse oma rolli jagamisel nii interpreedi kui ka organisaatorina?

See on kuidagi iseenesest kujunenud. Ma ei mõtle eriti selle peale, kas ma olen interpreet või korraldaja. Ma olen mõlemat, ja need kaks tegevust täiendavad teineteist. Nad annavad väga palju võimalusi ning pakuvad ka väga suurt loomingulist rahuldust.

Kuidas need üksteist täiendanud on?

Interpreedina on mul loomulikult visioon sellest muusikast, mida ma tahaksin mängida ja publikule pakkuda. Aga kui ma ei leia sellist korraldajat, kes toetaks minu ideid, siis aeg-ajalt tuleb ise neid mõtteid realiseerida. See on üks külg. Teine külg on muidugi see, et on palju väga head muusikat, mida ma üksinda ei suudakski ette kanda. Ma pean silmas kammermuusikat või orkestrimuusikat või mis iganes žanris loodud väga huvitavaid teoseid ja selleks, et see muusika kõlaks, selleks ongi vaja teha koostööd kollektiivide, teiste solistide või interpreetidega. Kui mul ei õnnestu veenda kedagi – mingit organisatsiooni või korraldajaid –, siis ma järelikult olen olukorras, kus ma ei saa seda ideed üldse teostada või ma pean seda ise tegema.

See kõlab nagu töö, mis nõuab tähelepanu 24/7.

Jah, aga ma arvan, et kunstnikud ja muusikud ei saakski seda nimetada tegelikult tööks. See on töö küll, aga ta on ühtlasi ka elu sisu. Ma ei usu, et keegi väga kurdab selle üldse. Kui sa ikkagi mingit valdkonda või midagi väga hindad ja armastad, siis sellega tegelemine on ju nauding, mitte töö.

Pika kogemusega tegijatelt nagu teilt küsitakse alati ka noorte pealekasvu kohta. Kas tulevik selles muusikaelu valdkonnas tundub lubav ja tugev?

No muidugi. Praegu on ju avanenud tegelikult Eesti noorte muusikute ees kogu maailm. Neil on võimalik õppida kas Eestis või valida endale selline muusikaõppeasutus, mis kõige rohkem vastab noorte muusikute huvidele, soovidele, ka sellele erialale. Need võimalused on võrreldes selle ajaga, kui mina üliõpilane olin, tohutult avardunud. See ongi juba tegelikult vastus teie küsimusele, et kes ikka väga soovib, sellel on võimalik saada maksimaalselt hea haridus. Need võimalused on tunduvalt paremad kui Nõukogude ajal ja isegi paarkümmend aastat tagasi.

Teine oluline asi sellest rääkides on Eesti muusikaakadeemia uus suur kontserdisaal. Kui me mõtleme selle peale, millistes tingimustes on Eesti muusikaakadeemia või omal ajal Tallinna Kõrgem Muusikakooli, Tallinna Riikliku Konservatooriumi üliõpilased pidanud oma kõla kujundama ja millised võimalused on neil alates eelmisest laupäevast, siis ka see on hoopis teine maailm. Mina olen väga optimistlik ja kõik sõltub ainult sellest noorest inimesest endast. Võimalusi areneda, ennast tipptasemele viia on täna kindlasti palju rohkem kui aastakümneid tagasi.

Eks see annab küll kindlustunnet. Millised on teie enda tööalased lähituleviku-plaanid?

Mu elu on tegelikult väga lihtne. Nädala sees ma olen rohkem interpreet ja nädalavahetusel ma olen korraldaja. Õnneks on interpreedi elu ka rahvusvaheline. Suurema osa kontsertidest ma muidugi mängin Eestis, aga ka välismaal. Järgmine nädalavahetus ma olen näiteks Ateenas, mängin Benaki muuseumis kammerkontserdi, ja edasi novembris lähen Itaaliasse koos teiste Eesti interpreetidega, kus ma olen ka ise kaaskorraldaja. Nii et see on elu on tegelikult väga huvitav ja ma olen väga rahul selle elukutsevalikuga.

Nii et teie haare ulatub Eestist kaugemale.

Jah. Ma ei taha ju suvel väga Eestist ära minna, aga tegevused sundisid olema mitmetes riikides. Septembri alguses ma olin Rio de Janeiro rahvusvahelisel kammermuusika nädalal Brasiilias, enne seda Barbadosel, siis Kreekas. Suvel oli veel üks kontsert Moldovas, kus on ka väga head kontaktid. Nii et jah, see muusikuelu sisaldab endas ka reisimist.

Elu kohvri otsas põhimõtteliselt.

Nojah.

Hästi. Aga ma saan teile ainult edu soovida ja toredat pidu [muusikapreemiate üleandmine – toim] õhtul!

Suur tänu!