Palju õnne! Auhindu olete enne ka saanud, kui tähtsad need on teie elus?

Ma tunnen end selle preemiaga hästi, see tuli üllatusena, eriti minu vanuses. Nagu Eestis on, interpreet jagab end mitme ala peale, ühel hetkel mängija, siis tegema erinevaid grupijuhendamisi, dirigeerima ja olema pedagoog ja eks ma rohkem sinna pedagoogikasuuna peale olen läinud ning kui ma olen mänginud, siis sellega pole võibolla enam nii palju silma paistnud. Aga ju siis on ikka märgatud! Iga selline tunnustus on ettepoole suunatud ka, eks ma võtan seda kohustusena.

Auhinna saite silmapaistva klarnetikunstnikuna, kas nüüd siis kandub elu jälle klarnetimängu poole ära?

Inimene mõtleb, jumal juhib, nii et ei tea, mis homme saab, aga ma praegu pean kõige olulisemaks oma pedagoogilist tegevust. Kui sa oled noor, siis on tähtis, kelle juures sa õppinud oled, edaspidi loeb juba, kes sinu juures õppinud on. Õpetan natuke kammermuusikat ja mul on klarnetiklass ja natuke olen orkestriklassi juures ka tegev.

Mul on äärmiselt hea meel muusika- ja teatriakadeemia uue saali üle, kus homme annan juba esimesed tunnid, mõtted ongi homses tunnis, ootan seda hingevärinaga.

Kas õpilased on käinud ka teie kontsertidel?

Eks see on õpetajale oluline küll, et õpilasi saalis oleks. Alles üleeile õhtul oli mul kontsert, ja rida õpilasi istus esireas, see on nüüd eriti rõõmustav ei olnud, sest esiritta kuuleb ka selliseid väikseid ebakvaliteetseid asju, mida kaugemale ei kuule, aga samas oli mul väga hea meel, et nad kohal olid.

Mäletan, et kui noorem olin, siis oli mul kammerprojekt Jüri Gerretziga, kes on must palju vanem, tegime õnnestunud kontserdi ja siis pärast Jüri ütles, et ainult üks okas on hinges: mul polnud ühtegi õpilast saalis. Nüüd iga kord, kui ma oma õpilasi saalis näen, tuleb mul Jüri meelde ja ma mõtlen selle peale, mida tema tundis. Minul on alati õpilasi palju saalis.

Kas te oma õpetajaid ka meenutate?

Ma mõtlen tohutult oma hea õpetaja Roman Matsovi peale, kes oli eelkõige partituuri analüüsi õppejõud, oli ka dirigeerimise õppejõud, aga ta oli rohkemat, ta õpetas mulle ka kirjandust, filosoofiat, ajalugu ja üldse kõike, mida üks inimene saab teisele õpetada. Ja ta oli ka erakordselt hea klarnetiõpetaja. Alati kui ma midagi salvestasin või soleerisin ERSOs, siis Matsov ei pidanud kunagi paljuks tulla proovidesse, teha partituurimärkusi, ja pärast ma läksin tema juurde koju, me vaatasime loo läbi ja ta kuulis seal asju, mida isegi minu klarnetiõpetajad ei osanud kuulda ja mida ma ise ka ei kuulnud.

Nüüd ükskõik, kas ma juhatan või õpetan või mängin, Matsovi peale ma mõtlen iga päev. Sügavaima kummarduse ma teen Roman Matsovile ja siis mõtlen ülejäänute peale.

Te olete olnud näiteks Vanemuise muusikajuht ja Muusikaakadeemia puhkpilliosakonna juhataja, kas selline vastutus enam ei tõmba?

Muusikalise institutsiooni nagu Vanemuise muusikapoole juhtimine ei ole niivõrd organisatsiooni juhtimine, ta on ikkagi repertuaarivalik ja selle elluviimine, aga puhkpilliosakonna ees ma olin kuus aastat, ma loobusin ise, olles veendunud, et kuus aastat on küll äärmisilt piisav aeg, et end ammendada mistahes organisatsiooni juhina. Eriti pikk aeg on see haridussüsteemis.

Hetkel ma tunnen end kohutavalt hästi, sest mul on koolis kindel rida ja kontsertide rida käib ka kenasti. Ma olen selles mõttes ka õnnelik muusik, et ma ei pea projekte tegema või avaldusi kirjutama. Ma kirjutan arveid, kui ma neidki kirjutan. Ma olen tõesti hästi õnnelik, mul on lihtsalt kohutavalt vedanud.

Millest on Eesti muusikaelus puudu? Ühe saali me saime nüüd juurde.

Millest ma isiklikult puudust tunnen, meil on puudu üks korralik keelpillikvartett, mis oleks täiesti riigi palgal ja annaks kogu aeg kontserte ja esindaks ka välismaal Eestit. Nii Eestis kui maailmas on kvartetirepertuaar hästi mahukas ja kui ma vaatan meie noori mängijaid, kes välismaal õpivad, siis seal on eriti kõvu mängijaid. Mina ootan, et nad paneks kvarteti kokku ja kultuuriministeerium leiaks sellise rea, et nad palgale võtta.

Saalidest ma puudust ei tunne, sest meil on saale üle Eesti ja ülimalt häid. Ma meeletult armastan Tubina saali, kohutavalt armastan Vanemuise kontserdisaali ja mulle väga meeldib Jõhvi kontserdisaal. Ma muide just saali pärast sõidan homme Jõhvi kuulama Peterburi sümfooniaorkestrit, just sinna, mitte järgmisel päeval Tallinna. Sest Jõhvis see Rahmaninovi sümfoonia peaks veel võimsamalt ja voogavamalt kõlama.

Mis on viimatine ere muusikaelamus?

Neid on kogu aeg, aga Grigori Sokolovi kontsert Soomes, sõitsin spetsiaalselt Soome seda kuulama. See on üks muusik, kelle pärast ma olen nõus maailma otsa ka sõitma. Ma tunnen kõige rohkem alati rõõmu, kui ma kuulen väga head pianisti oivalise klassikalise repertuaariga.

Üks soovitus inimestele muusikapäeval, palun.

Minu soovitus oleks: ärge kuulake eriti raadiost klassikalist muusikat, ärge kuulake Spotifyst ega YouTube'ist, minge kontserdile. Keskpärane kontsert on alati parem kui suurepärane esitus voogedastusplatvormilt. Vahetu kontakt esitajaga on niivõrd tähtis. Toon ühe näite: kui suur vahe on näiteks kuulata naljasaadet otse või järelkuulamisest. Näiteks Juure ja Kiviräha "Rahva Oma Kaitse". Kui naljakas ta on otse kuulates, aga järelkuulamisest ta ei ole enam nii naljakas. Kihelema ajab see, et sa tead, et ta sünnib nüüd ja praegu.

Vahel mõjub mõne õpilase kontsert, näiteks pianist Anneli Tohveri doktorikontsert kevadel, mil ta oli ka ikkagi natuke õpilase staatuses. Ta mängis keelpillikvartetiga ja mulle meeldis, et nad esinesid niivõrd toore jõuga, mitte nagu välja kuulatud ja balansseeritud ettekandes, aga ma tajusin kõrgeid voogavaid laineid ja sain täieliku kaifi.

Tänan ja head muusikapäeva jätku!