Reinsalu selgitas, et on mitu versiooni, miks Lille hüüdnimi oli Kutt, kuid üks kõnetas teda ennast eriti.

"Kui mu vanaema ootas väikest pesamuna ehk poega, siis olid neil Nõmmel Sõlme tänaval all keldris hiired või rotid. Enne beebi sündi pandi neile rotimürki, et maja oleks puhas, ja siis minu ema ja tema vanem õde korraldasid rottidele matused ja tegid kuidagi nendest mingisuguse laulu või loo, et "kuti-kuti-kuti" ja siis toodi see väike imik sinna suurte õdede juurde ja ta vist hakkas kuidagi vinguma ja siis ema tegi samamoodi nagu nendele rottidele – "kuti-kuti-kuti" – ja nii saigi sellest Ivost, kes tegelikult sai oma nime Schenkenbergi järgi, Kutt."

Kutt oli Reinsalu onu. "Ma pean ütlema, et ta oli maailma parim onu. Minu maailmavaade või arusaamine asjadest pärineb väga paljuski minu onult." Ta rääkis Lille väikesest nn maanteemuhust ehk Sapakast, mille põhi oli epoliimiga alla kleebitud. "Sinna Sapakasse mahtus ära Kutt ja Irene, minu ema ja minu isa, minu õde, mina ja Juuli, kes oli enamik ajast Sapaka tagaakna raami peal külili."

Autos oli telk, tort ja nende riided ning nad sõitsid Lahemaale matkale. "Kutil oli mingisugune Eesti ajast jäänud teedeatlas, kus olid peal sellised teed, mida nõukogudeaegsetesse atlastesse ei pandud. Need olid väiksed rannaäärsed teed ja selle pisikese maanteemuhuga sõitsime siis läbi Lahemaa. Looduses jalutamine või rännuteedel käimine, nagu Kutt seda nimetas, see on see, mida ma teen siiamaani. Ma väga armastan seda. See laeb mind ja Kutti laadis ilmselt ka väga. Ta tegi ilmselt ka oma töid nii, et ta sai väga palju inspiratsiooni loodusest."

Kui Lill suri, võttis tema viimase töö lõpetamise enda peale klaasikunstnik Eve Koha, kelle sõnul oli see asjade loomulik käik. "Kuna ta oli oma töö lõplikust variandist rääkinud ka oma abikaasale, siis temast oli selles mõttes suur abi, et ta teadis, mida Ivo plaanis."

Vana-Võromaa kultuurikoja galerist Jana Huul ütles, et Lill tegi pikalt tööd eraldi Võru jaoks ja ka tema viimane töö oli tehtud mõeldes Võrule ja Kütiorule. Ta leidis, et on väga loomulik, et see töö on Vana-Võromaa kultuurikojas Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitusel.

"Tema töödes on tohutu vägi ja kui vaadata seda tööd, siis võib-olla ta mõtiskles nende kuplite, just selle Kütioru peale, kus ta lapsepõlves ja nooruses käis, kust ta sai oma esimesed inspiratsiooniallikad. Ta ise ütles ka, et tema jaoks on hästi oluline Võromaa jõgi ja Tallinna mererand. Tema jaoks oli oluline, et see oleks tasakaalus."

Koha ütles, et Lille tööd võib kindlasti paigutada skulptuuri alla. "Kuna klaas on optiline materjal, siis on nad ka optilised, maalilised, ornamentaalsed. Kuna klaas on väga raske, siis võib ette kujutada, missugust füüsilist jõudu vajab sellise töö tegemine."

Keraamik Aivar Rumvolt ütles, et talle on tundunud Lille tööd alati väga elegantsed ja väljapeetud ning täpsed. "Ega ta ise ei hinnanud ka väga sellist pompoossust ja väga komplitseeritud vorme. Ta ikkagi liikus järjest lihtsama joone poole. Mulle selline laad väga meeldis."

"Mulle tundus, et Ivo tööd olid sellised küll hästi staatilised, aga niipea, kui sa sinna seisma jääd ja ükskõik millist tööd vaatama hakkad, siis selles on dünaamiline liikumine. Kõikides töödes," märkis teatrikunstnik Maret Kukkur.

Kui Reinsalu peaks mõtlema sellele, millest on ta Lille surmaga jäädavalt ilma jäänud, siis oleks see pilk elule, mida evis ainult Kutt.

"Seda pilku on ka minu emas ja seda pilku oli ka ilmselt minu vanaemas ja vanaisas. See on selline optimism kõige paremas mõttes. Kutt ei näidanud mitte kunagi välja, et talle keegi ei meeldinud. Kindlasti neid inimesi oli. Aga ta suhtles kõikide inimestega nii, et need inimesed tundsid järsku, et nad oleks nagu väljavalitud. Ta oli helge inimene ja nägi ka inimestes seda helget poolt," tõdes Reinsalu.