Kaarel Tarand: kui Greta olnuks Kristin ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kristin Siil Paide arvamusfestivalil
Kristin Siil Paide arvamusfestivalil Autor/allikas: Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Valitsus võib küll päikese kotti toppida, kuid kliimakriis on nägijaile nähtav ka pimeduses, kirjutas Kaarel Tarand Sirbis.

Kui kõik eeltingimused on täidetud ja ettevalmistused tehtud, piisab tulekahju puhkemiseks sädemest. Esimese maailmasõja aastaid väldanud üleilmsed tapatalgud vallandas paar püstolilasku Sarajevos. "Nii nad tapsidki meie Ferdinandi," nagu on selle kokku võtnud Jaroslav Hašek. 2018. aastal ei pidanud kuninglike kõrguste pihta otse tuld avama, piisas sellest, et istuti lihtsalt Stockholmis parlamendihoone ette maha. Aasta jooksul on nüüd üle maailma pisut varjus olnud valmisolekust ohjeldada otsustavalt inimese põhjustatud kliimamuutust saanud avalik tõsiasi. Eesti riigivõimu reaktsioon on aga pehmelt öeldes kesine, kuigi varakevadise täiseitusega võrreldes on sügiseks vähemasti sümboolseid liigutusi tegema hakatud.

Greta Thunberg tõenäoliselt ei planeerinud aasta eest kõnepidamist ÜROs ega seda, et temast kujuneb üleilmse liikumise käilakuju. On aga läinud nii, et pudelist on välja pääsenud midagi, mida sinna enam mingi väega tagasi toppida ei saa. Selle juures paistab tähtsusetu, et päästikule vajutati just Rootsis. Tõsi, seda võiski eeldada, sest kus siis veel, kui mitte Põhjamaadel on elanike keskkonnateadlikkus kõrgel tasemel. Enam kui aasta eest augustis juhtunu võib kokku võtta sõnadega "nii nad tapsidki me fossiilkütustel rajaneva maailmakorra". Kõik Eestis väitega ei nõustu, sest inimtekkelise kliimamuutuse eitamisel on Eestis pikad traditsioonid, mille tabava lühikokkuvõtte tegi äsja Joonas Kiik septembri Vikerkaares ilmunud essees "Lippmaa on surnud, kuid ta vaim elab veel". "Arvamusruumis lokkav kliima­eitus, näiteks Anto Raukase uid, et sooje­nemine pole muud kui Brüsseli rumal ettekirjutus, on tänaseks saavutanud olulise poliitilise mõjuvõimu," nendib Kiik. Lippmaad meie hulgas tõesti enam pole, kuid tema eksiarvamusi taastoodab ja kannab südames märkimisväärne osa Eesti poliitilisest klassist, olles niiviisi kasvavas ebakõlas avaliku arvamuse peavooluga, mille suunda muudab järjest jõulisemalt uute põlvkondade valjenev hääl.

Kujutlegem aga Thunbergi stsenaariumi ja selle retseptsiooni Eestis väikeste muutustega. Kujutlegem, et Stockholmi ja Thunbergi asemel olnuks tegevuspaik Toompea lossi esine väljak Tallinnas ning maailma mõistusele kutsujaks Eesti koolinoor, Arte gümnaasiumis õppiv kliimaaktivist Kristin Siil. Muu oleks kõik sama. Vaid aasta pärast esimest aktsiooni möllaksid igas maailmanurgas miljonid Kristinit eeskujuks pidavad noored ja vanad. Just Kristin oleks saanud ÜRO peasekretärilt kutse tulla kõnelema maailmaorganisatsiooni peaassambleel kõrvuti maailma suurriikide vägevate juhtidega, rääkimata siis tões ja vaimus käivast arutelust määrata talle Nobeli preemia. Kuidas kõneleksid sel juhul kliimakriisist ja noortele helge tuleviku kindlustamisest järjekordse tööstusrevolutsiooni peaaegu ammendamatute ressursside najal meie praegused skeptikud valitsuse liikmetest roppsuise netikommentariaadini? Kas otsitaks sama innuga nagu Greta Thunbergi puhul puudujääke väljanägemises ja riputataks külge diagnoose, kuigi üldjuhul on diagnoosimine kvalifitseeritud arstide pärusmaa? Kas vanad valged mehed, kes on kõrgendatult teadlikud oma üleolekust naistest, lastest, väetitest ja värvilistest, dotseeriksid alalhoidlike ajalehtede arvamuskülgedel sama innuga?

Kõigi eelduste järgi mitte. Kui midagi üleilmset saab alguse Eestist, olgu see e-riiklus või maailmakoristuse ärategemine, saab detailist kiiresti riigi visiitkaardi osa ja eduloo särasse sirutavad end kaasosalistena päevitama kõik partei- ja riigijuhid, arvamusliidrid ja muu eliit. Seepärast on pagana kahju, et Kristin ei ennetanud Gretat. Kui oleks, siis ei näeks Maarja Vaino temas lapsristisõdalast, kelle selja taga hiilivad kurjuse väehulgad sooviga viia eestlased ja terve inimkond "ohtlikult moraalivabasse maailma, kus idaneb kaos" (Postimees 26. IX). Vastupidi, siis loeksime, et noore aktivisti eneseohverdus on vähemasti Vargamäe Krõõda vääriline ning et Eesti kliimaaktivismi filosoofiline alus toitub Jakob Hurda enda vankumatust õpetusest. Eestlaste kui globaalsete eeskõndijate rollile leitaks selgitusi nii Juhan Liivi värssidest kui ka teiste rahvastega võrreldes arenenumast omailmast.

Kui Greta asemel olnuks Kristin, siis ei sedastaks Mihkel Mutt kurvalt: "Kui ökoeliit kõrvale jätta, tahab enamik inimesi oma eluajal ikkagi nautida, muu huvitab teda teises järjekorras" (Postimees 30. IX) Vastupidi, siis arvaks kirjanik, et eestlastel on kliimaga üldrahvalik pikaajaline erisuhe, mida on toitnud Mulgimaa suurtalude jõukus ja mis on me vaimukultuuri pärisosa vähemasti Noor-Eesti päevilt. Võimalik, et ka "Eesti ümberlõikaja" tegevusliinid jookseksid hoopis teisi radu.

Aga tühja neist arvamustest. Kui Greta asemel olnuks Kristin, siis ei kurdaks rahandusminister Martin Helme mõttetu või otse kahjuliku alarmismi üle, vaid oleks määranud kolleeg Urmas Reinsalule välisministeeriumis juba riigi­eelarvest mitmemiljonilise eraldise Eesti unikaalse rahvadiplomaatia projekti toestamiseks ning ülemaailmse, Malediividest Manhattanini veereva road-show' korraldamiseks. Ammu oleks valitsuse laual ka plaan põlevkivi- ja üldse fossiilmajandusest kiireks väljumiseks. Valitsus ei harrastaks vendade Sõnajalgade äriplaanide kulukat mahasurumist, vaid oleks juba ammu saatnud töömehed välja Kellavere radarit demonteerima.

Paraku maailma ajalugu ei muuda ja meie hüpoteetiline võimalus jäi kasutamata. Ei saa öelda, nagu poleks Eesti ühiskond seni olnud või ei oleks praegu valmis oma riigi majandust ise muutma ning ülemaailmses muutuses juhtivalt osalema. Eesti uusim ajalugu tunneb ka kliimateadlikke valitsusi. Juunis 1992 kirjutas Eesti Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile ning, hoolimata uppumisest kohalikku töösse ja riigiloomesse, suutis riigikogu selle mais 1994 ka ratifitseerida. Jaanuaris 1995 esitas valitsus riigikogule säästva arengu seaduse eelnõu, mis pärast põhjalikku täiendamist sai seadusandjalt jõustava haamrilöögi poolteist kuud hiljem. Eelnõu seletuskirjas on asja mõtte lühidalt kokku võetud: "Säästva arengu seadus on vajalik Eesti majanduse tasakaalustatud arenguks, annab võimaluse tagada ühiskonnale pikaajaline, perspektiivikas, ökonoomne ja suurte vapustusteta looduskasutus ning sellele vastav keskkonnahoid."

Keskkonnaminister Vootele Hansen rõhutas arutelul parlamendis: "Ma usun, et kõikidel inimestel on ühine arusaamine, mida tähendab taastuv ja mida taastumatu loodusvara inimese, inimkonna jaoks." Keegi seda väidet ei vaidlustanud, mistõttu võib järeldada, et 25 aastat tagasi oli toonaste poliitikute hulgas üldiselt endale teadvustatud, kui kiiresti ja mis suunas peab Eesti, nagu ka kogu maailm, majanduskurssi muutma. Küllap oli kõigil veel ka värskeid mälestusi fosforiidisõjast ja Ida-Virumaa probleemidest.

Kahetsusväärselt ei ole säästva arengu seaduse mõtet ja sätet järgnenud veerandsajandi jooksul järjekindlalt tähtsaks peetud ning nii mõnigi on sootuks unustanud muiste klaarid olnud algtõed. Asjatundjad annavad praegusele valitsusele ja selle kliimakomisjonile kiirkorras kliimapoliitika algkursust, kuid komisjonist tulevad sõnumid kinnitavad, et arusaama asjade omavahelisest seotusest ning süsteemi komplekssusest ei ole veel tekkinud. Seda näitab hästi kavandatava põlev­kiviõli rafineerimise tehase käsitlemine justkui keskkonnast lahus seisva äriprojektina, mille realiseerimise suurim risk on kliimapoliitika ja ühiskonnas valitsevad hoiakud. Kui äri on hea, siis on järelikult valed ja halvad nii kliimapoliitika kui ka elanike hoiakud. Ühesõnaga, rumalad ei saa aru, kuivõrd palju väärt laevakütust ja rahakuhilaid me "rahvuslikust rikkusest" õli välja pressides saaksime. Kaudselt kuuluvad rumalate hulka ka näiteks vedelgaasil töötavaid laevu ehitava Tallinki omanikud, aga ka riigile kuuluva ja saartega ühendust pidava parvlaevafirma juhid, kes oma laevu suvest saadik hübriidseteks ümber teevad. Kuid kes siis veel, kui mitte meie omad firmad peaksid olema õlipõletamise esipatrioodid?

Peab lootma, et lisaks arutule raiskamisele perspektiivitusse ärisse teeb valitsus ka korraliku kommunikatsioonistrateegia, mis hõlmab peale kliimanoorte häbimärgistamise plaani ka kõige kliima ja keskkonnaga seonduva halastamatut väljarookimist üldhariduskooli programmidest, aga miks ka mitte tervest internetist. Üle ilma loodavad rikkad kehtiva ilmakorra pooldajad (antud juhul naftasektor jt), et protestijate jõud lõpuks raugeb ja probleem kaob, kui selle vastu seada suur raha ja pikk kannatus. Praegu seetõttu, et "need on ju kõigest petetud lapsed", kellel tuleb varsti aru pähe. Sel lootusel pole määratud täituda. Kliimamure ei lähe üle, küll kaovad aga viletsad valitsused.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: