Arvustus. Sügiseselt sombune Trentemøller ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Trentemøller
Trentemøller Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus album

Trentemøller

"Obverse" (In My Room)

7/10

Taani inditroonika artisti Trentemølleri viies sooloalbum on senistest ühtlasem ja kindlasti ambitsioonikaim. Artisti esimesed reliisid olid stiilipuhtad deep house-träkid. "Latenight Cab Driving", "Charge" ja "Le Champagne" ei jää näiteks kvaliteedilt sugugi alla Chez Damieri või Move D produktsioonidele. Need on siiani minu arvates tema parimad tööd ja tegelikult on kahju, et ta sellist muusikat enam ei tee. Pärast paari house-singlit muutis Trentemøller radikaalselt suunda ning siirdus minimaalse electro-techno jahimaadele, mis nullindate esimesel poolel oli populaarne suund. 2007. aastal pani artist laval esinemiseks kokku täisbändi ning on sestsaati kirjutanud muusikat just lavaesinemiste jaoks, mille publik on ka hästi vastu võtnud.

Trentemøller on oskuslik multiinstrumentalist, kel on võimsam stuudio kui näiteks Four Tet'l, kes pannud terveid albumeid kokku ainult sülearvutis. Neid võrreldes tundub, et Trentemøller pingutab vahest üle. Tulemus võib nii tunduda ebasiiras. Uue albumiga proovib taanlane teha asju teisiti - album on kokku pandud viisil, et seda on pea võimatu kontserdil bändiga esitada. Artisti sõnul selline teadmine stuudios muusikat tehes vabastas. Albumi helimaastik kubiseb hõljuvalt kerglastest meloodiatest, kus on kuulda ingellikke vokaale, kingi põrnitsevaid mürakitarre ja särisevaid sünte.

Kohe esimeste lugudega avatakse kuulajale müstiline ja tumeda tunnetusega heliilm. Triphopilikus avapalas "Cold Comfort" kuuleb Slowdive'i solisti Rachel Goswelli laulu, mis mõjub sügavalt ja hingeliselt. Selline unelev indie-rock kõlab mulle alati veenvamalt naislauljate esituses, aga see on puhtalt minu kiiks. Võib-olla arvab Trentemøller samuti, sest sel plaadil maskuliinsemaid hääli kuulda polegi. Krautrockilik "Church Of Trees", eepiline "Sleeper", neoambient-kohtub- trummi-ja-bassiga-afäär "Foggy Figures", filmilik "Giants" ja "Trnt" on instrumentaalsed kompositsioonid.

Neist viimane on doom drone'i rada, kus artist tahab kõlada nagu Sunn O))). Mulle meeldib kujutleda, et sellist muusikat esitavad müstilised tumedaisse keepidesse riietunud tegelased, mida muidugi hipsterliku stiiliga ja 46aastase mehe kohta justkui üllatavat emo-soengut kandev Trentemøller pole. "In The Garden'i" trummid meenutavad Aphex Twini projekti Caustic Window biite. Külalisesineja Lina Tullgren aitab muuta lugu raadiosõbralikumaks. "Blue September" ja "One Last Kiss To Remember" on mornid ja dramaatilised teosed, kus laulab ja mängib kitarri Trentemølleri tüdruksõber Lisbet Fritze, kes oli plaadi salvestamise ajal lapseootel. Nii armas, nunnumeeter sajaga põhjas. Warpainti Jenny Lee Lindbergiga on loodud korralik poplaul "Try A Little", kus sarnasused Joy Divisioni "Heart And Soul'iga" on eksimatult äratuntavad.

Albumi kihiline ja detailirikas saund mõjub ühtaegu rahulikult ja rahutult. Tulemuseks tumedalt melanhoolse tunnetusega heliriba sombuste sügisilmade jaoks. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: