Krista Kaer. Korea vaimud ja vaimsus Rootsimaal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Han Kang (paremal) on ilmselt rahvusvaheliselt kõige tuntum korea kirjanik. 2016. aastal pälvis ta romaaniga „Taimetoitlane“ Bookeri auhinna. Han Kangi teosed on inglise keelde tõlkinud Deborah Smith (vasakul).
Han Kang (paremal) on ilmselt rahvusvaheliselt kõige tuntum korea kirjanik. 2016. aastal pälvis ta romaaniga „Taimetoitlane“ Bookeri auhinna. Han Kangi teosed on inglise keelde tõlkinud Deborah Smith (vasakul). Autor/allikas: Anthony Devlin / PA Wire / Press Association Images / Scanpix

Göteborgi raamatulaada aukülaline oli Lõuna-Korea kirjandus, kuhu on viimaks tee leidnud ka selle maa ajalootraumad. Ülevaate teeb Sirbis Krista Kaer.

Selleks et saada korralik ülevaade 26. kuni 29. septembrini peetud Göteborgi raamatulaadast, oleks tulnud ennast umbes viis korda kloonida. Väga paljud üritused ja seminarid toimusid paralleelselt ja kasuks oleks tulnud ka rootsi keele oskus, sest kogu laat oli suunatud ikka eelkõige rootsi publikule. Isegi ingliskeelset informatsiooni oli napivõitu.

Göteborgi raamatulaat on teiste laatade seas huvitav seetõttu, et see on midagi kirjandusfestivali ja laada vahepealset. Laada poole pealt oli seal üle 800 boksi või väljapaneku (kõikjal käis usin raamatute soodusmüük), samuti üha hoogustuv kauplemine agentide keskuses, kuid samal ajal oli valida 300 seminari vahel, kohal oli rohkem kui 700 rootsi oma autorit ja 100 rahvusvaheliselt tunnustatud autorit.

Raamatulaada seminariprogrammide aukülaline oli Lõuna-Korea kirjandus, kuid tähelepanu pöörati veel soolisele võrdõiguslikkusele, meediale ja informatsiooni mõistmisele. Muidugi ei saadud mööda ka kliimast: messikeskuse ees korraldati ühel päeval kliimateadlikkusele üles kutsuv demonstratsioon ja teemat käsitleti mitmel seminaril. Ühel neist, vestlusringis "Kliimamuutus kirjanduses", osales ka Meelis Friedenthal.

Kurbus 66 toolil

Lõuna-Korea kirjandus on ilmselt Rootsi publikule niisama võõras nagu enamikule eestlastele. Midagi on ju tõlgitud, aga üsna vähe. Eestis on asi veelgi hullem, sest meil pole praegu isegi tõlkijaid, kelle poole pöörduda. Lõuna-Koreaga seostuvad meil peamiselt kõrgel tasemel filmid ja popmuusika ning teada on sealse hariduse kõrge tase. Kirjandus pole aga see, mis Korea maailma on viinud. Korealased ise tunnistavad ka, et loetakse vähe, keskmiselt vähem kui üks raamat aastas.

Seega oli Lõuna-Korea kirjastuste liidul, kirjandusliku tõlke instituudil ja kirjanike liidul üsna raske ülesanne selgitada kirjanduse abiga sealse ühiskonna suundumusi. Üldteemaks oli valitud "Inimene ja inimlikkus" ning välja toodud kuus võtmeküsimust Lõuna-Korea ühiskonnas. Need on: ajalootrauma, halastamatu metsikuse ajastu lõpp; vägivaldne riik; pagulased ja humanism – pagulaste näod; tehnoloogia ja inimesejärgne keskkond; sugu ja töö; aja kogukond. Neil teemadel osalesid korea kirjanikud seminaridel ja oli korraldatud ka näitus. Teise näituse teema oli "Inimesed tulevikust. Pildiraamatud ja lapsed".

Lõuna-Korea stendis oli 66 tooli. Number kuus viitab kuubile, Platoni tahkisele, mis sümboliseerib maad. See esindab praegust aega, kohta, kus me asume, aga ka inimolemise tingimusi, millest omakorda tuleneb teine kuus, mis sümboliseerib inimese iha. Need 66 tooli on sirge seljatoega, kuid paigutatud kaldus põrandale – kalle sümboliseerib meie kestvat ebamugavat olukorda. Selles olukorras ei peaks me mitte omaenda kurbuse ületamise ja õnne saavutamise poole pürgima, vaid nägema teiste kurbust, tundma teistele kaasa ja neid lohutama.

Ja seda kurbust on tõepoolest jätkunud ning kuuldu põhjal jätkub veel kaua, sest mitmed ajalootraumad on leidnud tee kirjandusse alles viimasel ajal – neist on julgetud rääkima hakata. Jaapani okupatsioonist sai kirjutada alles pärast 1945. aastat, Korea sõda viis rahva lõhenemiseni ja kahe Korea tekkeni, Jeju saare veresaun ja Gwangju ülestõusu mahasurumine, üks teema on ka Lõuna-Korea riigi ohvrid. Tsensuuri tõttu ei saanud sellest kõigest kirjutada ning väljakirjutamata kurbus ja ülekohus kerkis esile üsna mitme Göteborgis tutvustatud raamatu ja kirjaniku puhul.


Hinged nõuavad õiglust

Wan-suh Park toob oma raamatus "Buddha lähedal" (1973) sisse näljaste või rahulolematute vaimude teema, mis kordub veel mitmes tema teoses. Raamatu tegelased on kaotanud lähedased Korea sõjas, kuid ei saa neist rääkida kartuses, et neid süüdistatakse kommunismis. Needsamad rääkimata surmad, vaimud, hinged, kellest ei saa kõnelda, nõuavadki õiglust ja elavad ei saa rahu enne, kui on neist rääkinud ja neile õiglust nõudnud.

Veelgi arvukamad ja painavamad vaimud või hinged on nõudnud õiglust Ki Young Hyunilt, kirjanikult, kes nägi seitsmeaastasena pealt Jeju saare ülestõusu mahasurumist. Nähtu tõttu kaotas ta mõneks ajaks kõnevõime ja hakkas kokutama. Seda ülestõusu, mis algas 3. aprillil 1948. aastal ja lõppes 1949. aasta mais, peavad paljud ajaloolased Korea sõja tegelikuks alguseks. Ülestõusnuid süüdistati kommunismis, kuid Ki Young Hyun osutab, et tegu oli lihtsalt korea rahvuslastega, kes ei tahtnud, et Korea kaheks jaotatakse. Mäss suruti äärmiselt jõhkralt maha, hukkus kuni 30 000 inimest (10% Jeju saare elanikkonnast) ning 40 000 põgenes Jaapanisse. Jejul toimunust ei räägitud aastakümneid: ellujäänud kartsid, et neid peetakse kommunismimeelseks, võimud olid aga huvitatud toimunu summutamisest.

Ki Young Hyun avaldas 1978. aastal lühiromaani "Onu Suni". Kuna tema peres ohvreid ei olnud, andis see talle võimaluse toimunust kirjutada (kõiki ohvrite pereliikmeid peeti kommunistideks ja nemad ei saanud midagi öelda). Võimud keelasid raamatu müügi, autor vangistati ja teda piinati kolm päeva salateenistuses. Autor oli ise Göteborgis kohal ja ütles, et tõde ei ole veel täielikult päevavalgele toodud. Kõrges eas, ligi kaheksakümnesena, pole tal oma sõnul enam suurt midagi karta. Ta on veendunud, et kirjandus ja kirjutamine tähendavad vabadust, aga ta ei ole siiski vaba. Temaga on rääkinud 30 000 hinge, kes nõuavad, et ta neist kirjutaks. Mitmed lugejad on minestanud pärast raamatu lugemist ning ta ise ei ole ikka veel päriselt painest vabanenud. Ta on rääkinud ka tapjatega, kes on talle nuttes tunnistanud, et (kristlik) jumal käskis kommuniste tappa, nüüd aga kummitavad need vaimud ka nende unedes.

Ki Young Hyun arvab, et rahu saabub siis, kui tapetutest on uuesti saanud Korea ühiskonna osa. Ta küsib, kas igast inimesest võib saada teatud tingimustel tapja, ning leiab, et kirjanikul on vastutus ühiskonna ees: kui riik on teinud midagi nii jubedat, siis tuleb sellest rääkida, et see enam ei korduks.

Mida tähendab olla inimene?

1980. aasta Gwangju ülestõus või demokraatlik liikumine lõppes taas veresaunaga, sedapuhku oli ohvreid 1000–2000. Ka sellest ei tohtinud ei kirjutada ega rääkida. Tundub, et vaikus on nüüdseks lõhutud: algatatud on uurimised ning mõlema veresauna ohvritel on mälestuspäev. Ometi on ilmselt rahvusvaheliselt kõige tuntum korea kirjanik Han Kang valinud ühe oma raamatu "Inimeste teod" teemaks just Gwangju liikumise mahasurumise järgse aja. Ta ise on pärit küll Gwangjust, kuid üheksa-aastasena kolis ta pere Souli. Kaheteistkümnesena nägi ta veresaunast tehtud fotot, mida salaja levitati. Inimeste jõhkruse ja väärikuse küsimus jäi teda vaevama ning 42aastaselt otsustas ta käsitleda romaanis seda, mida tähendab olla inimene, mida tähendab inimeste vägivald. Gwangju on talle aga midagi rohkemat kui üks minevikusündmus: see sümboliseerib kõike, mis isoleeritakse jõuga, surutakse maha ja sandistatakse jäädavalt.

Han Kang sai rahvusvaheliselt kuulsaks oma "Inimeste tegudele" eelnenud romaaniga "Taimetoitlane", mis pälvis 2016. aastal Bookeri preemia. Raamat koosneb kolme inimese jutustusest, mille keskmes on naine, kes ei taha olla enam inimene, vaid soovib saada taimeks (need jutustused olid enne ilmunud eri raamatutena). "Taimetoitlase" peateema on samuti vägivald ja süütuse võimalikkus või võimatus. Peategelase Yeong-hye sügav meeleheide ja kahtlemine inimestes viivad ta niikaugele, et ta tahab loobuda inimkehast. Talle endale ei ole kirjanik häält andnud, vaid tema loo jutustavad ta mees, õemees ja õde, kellel kõigil on oma vaatenurk, oma arusaam asjast. Kirjanik on öelnud, et peale vägivalla püüdis ta kirjeldada seda, kui raske on teisi mõista ning määratleda hulluse ja terve mõistuse piiri.

Han Kangi seni viimane inglise keelde tõlgitud raamat, originaalis 2016. aastal ilmunud "Valge raamat" sai alguse kurbusest ta hinges enneaegselt sündinud ja surnud õe pärast, kellest ema talle jutustas. Kurbusega segunes süütunne: kui õde oleks ellu jäänud, poleks tema ise tõenäoliselt sündinud. Valge näoga laps ja valge surilina viivad edasi kõige muu valgeni. Han Kang juhib lugeja valgeid asju loendades lühikeste poeetiliste peatükkide kaupa läbi elu ja näitab kõige seotust, kõigi elusolendite seoseid.

Han Kangi teosed inglise keelde tõlkinud Deborah Smith on pälvinud ohtralt kiidusõnu, kuid paraku on väljendatud ka kahtlusi, kuivõrd täpsed need on ning kuipalju neis on tõlkijat ja kuipalju autorit. Tõlge inglise keelde kindlustas muidugi "Taimetoitlase" kiire rahvusvahelise leviku, kuigi see oli juba ilmunud jaapani, hiina, vietnami, poola, hispaania ja portugali keeles. Kindlasti võiks sellesse loetellu lisanduda eesti keel.

Vaba kirjutama kõigest

Ajaloopainetest on lõpuks hakatud ka avalikult rääkima ja tänapäeva lõuna­korea kirjanduses ollakse vaba kirjutama kõigest, mis sealsetele kirjanikele ja lugejatele korda läheb. Näiteks pagulaste teema on seal pisut teistsugune kui Euroopas, sest aastakümneid on see tähendanud peamiselt küll geograafiliselt lähedal, kuid ometi mõõtmatult kaugel Põhja-Koreast pagenuid. Alles viimasel ajal on tulnud lõunakorealastel tegemist teha küsimusega, kas võtta vastu Aafrikast tulnuid või ei, ning otsust teha pole kerge ka neil. Hoo on sisse saanud korea ulme ja krimikirjandus ning lastekirjanduse väljapanek avaldas sügavat muljet.

Nagu juba alguses mainitud, oli Göteborgi raamatulaadal ka sada rahvusvaheliselt tunnustatud autorit, kelle esinemised olid sageli samuti ühel ajal ning seetõttu tuli jällegi valida. Eestiski avaldatud autoritest esinesid Nicole Krauss, Maggie O'Farrell, Siri Hustvedt, Rachel Cusk, Peter Stamm, Peter Robinson, David Nicholls, Max Porter, Caitlin Moran, Markus Zusak, Dmitri Gluhhovski, Liane Moriarty, lisada võib ohtralt Eestis avaldamata autoreid näiteks hispaaniakeelsest maailmast.

Kõik seminarid ja väliskirjanike etteasted leidsid aset messihoone teisel korrusel, kuid samal ajal käis alumisel korrusel tõeline Rootsi pidu, kus iga stendi juures oli kas mõni vestlusring või esines kirjanik. Rootslasi on muidugi tublisti rohkem kui meid, aga natuke kadedaks see kõik siiski tegi. Kui aga kellelgi peaks aega ja tahtmist olema sinna minna, siis pettuma ei pea. Rootsi keele oskus annab suuremad võimalused, aga kuulamist ja vaatamist on väärt ka rahvusvaheline programm.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: