Arvustus. Maikasse rüütatud maskuliinne loomarock
Uus plaat
Wild Beasts
"Boy King" (Domino)
7/10
Esimest korda Wild Beastsi viiendat, USA-s salvestatud albumit kuulates võib end kergelt tabada mõttelt, et kas on nüüd siis nende jaoks ka käes U2 üleelusuuruste rõhutatult rokilike elektrooniliste rütmide ja kõledate staadionimeloodiate aeg. Periood, kus tundeid luuakse keemiliste ja tehniliste vahenditega, mitte bändi hinges, vaid produtsentide tarkvararakendustes? Kas "Boy King" on kallihinnaline ilutulestik, mille sädemetes bänd mitte ei sütti, vaid hoopis vaikselt tuhaks muutub? Ja mis värk selle eriti rõhutatud maskuliinsusega on? Klassikaline keskeakriis koos kõige juurdekuuluvaga nagu needitud sadulaga mootorratas, punane ebaproportsionaalselt pika kapotiosaga sportauto, pikad juuksed, alaealiste skeidimeeste poest ostetud tennised ja T-särgid pluss mõistagi uus pruut tütre aastakäigust?
Tegelikult on see üks neist üsna mitmetest lõksudest, mida need Kendalist pärit ja nüüd Londonis resideeruvad elektroonilise art-rocki tüübid on kuulaja jaoks mõnuga uuristanud. Sellega kipub olema selline äraspidine psühholoogia, et roosat särki võivad kanda ainult eriti mehelikud mehed. Arhetüübid saavad valu. Nagu bändi bassimees Tom Fleming ühes intervjuus tabavalt märkis, nõretab nihilistlik "Boy King" seksuaalsusest, kuid armastusele pole seal eriti kohta jäänud. Fleming ütles üsna otse, et kui eelmise plaadi lood olid põhimõtteliselt armastuslaulud, siis "Boy King" on puhas kepilaulude kogumik.
Wild Beasts'i eelmine album "Present Tense" põhines peamiselt poleeritud kvaliteetsel elektroonikal ja täpselt programmeeritud süntesaatoritel, "Boy King" seevastu kaldub rockkitarride, müra, improvisatsioonide ja elustrummide poole. Päris kindlasti ei tasu bändi värskes näos alahinnata produtsent John Congletoni (St. Vincent, War On Drugs, Swans). Bändimehed olid punkrokkari hinge ja kogemusega Congletonist vaimustuses ja kui selgus, et kõigi prioriteediks on just spontaansus, siis oli kohe Dallase stuudiosessiooni esimesel päeval ühine keel leitud.
Muskleid pingutav "Boy King" on tulvil testosterooni. Mingis mõttes on muidugi esteetilisem ja jätab parema mulje, kui kreeka jumala anatoomiaga mees ei õlita biitseptsit sisse ning ei kanna nende punnitamise demonstreerimiseks igal võimalusel liibuvat maikat. Päriselt tugevad ongi need, kes ei pea regulaarselt teistele ja eelkõige endale tõestama, kui jõulised ja mehelikud nad on.
Nii et tegelikult ei ole ma siiski päris kindel, kas album on ikka tugevalt iroonilisena mõeldud. Aga ehk ikka on. See küll ei meeldi, et Tom Fleming laulab kohati täpselt nagu Dave Gahan, mitte et Dave Gahan halvasti laulaks, aga Flemingile see nagu väga ei sobi. Kuigi Gahan kannab ka sageli maikat.
Toimetaja: Valner Valme