Al Paldrok: politsei sekkumine on performance-kunsti lahutamatu osa ({{commentsTotal}})

Performance-Plahvatus
Performance-Plahvatus Autor/allikas: Non Grata

Kunstirühm Non Grata ja performance-kunstnik Al Paldrok on taas maailmaturneel ja nagu ikka, kaasnevad sellega skandaalsed sündmused, kuhu on kaasatud esinemiskohariikide jõustruktuurid — performance on Paldroki sõnul kunstiliik, mis paneb seadusjärgset maailma repressiivselt käituma, olgu totalitaarses Hiinas või mõnes lääneriigis.

Eestlane Al Paldrok on ilmselt üks neist kunstnikest, keda performance-etenduste tõttu on sageli vahistatud, tema elu kulgeb ajuti nagu spioonifilmis, kuid tema ja kunstirühmituse Non Grata korraldatavad etendused toovad kogu maailmas kokku sadu ja isegi tuhandeid kunstihuvilisi ja mis parata — võimude kõrgendatud huvi tõstab ka vaatajate huvitatust. Käimasolevast turneest räägib Al Paldrok.
 
Non Grata korraldas taas performance'i "Teenage Wasteland" New Yorkis. Miks tuuri esimene koht just seal oli?
Valin esinemispaiku selle järgi, mis loominguliselt inspireerivad. Suur osa on muidugi ka inimestel, kellega parajagu tahad midagi koos teha. New Yorkis on alati hea energeetiline fluidum ja paljud meie sealsed liikmed on väga entusiastlikult Non Grata tegevusest meelestatud. Alustasime tuuri Chicagos, kus pidasime Defibrillator tegevuskunstiruumis meie korraldatava trükikunstifestivali Printmaking IN (In Graafika) Ameerika sessiooni alapealkirja “Anarchist Print Fair” all. Sel osalesid kunstnikud üle kogu maailma.
New Yorkis toimus Scandinavian Performance Summer avalöök “Last Frontier” Brooklynis ja meie näitus koos tegevuskunstiaktsioonidega Creative Chaos‘es Dumbos.
 
Kes kaasa lõid?
Non Grata ridades Anonymous Boh, Devil Girl, Reborn, Albino, Trippy, Ouija, Spider Monkey, Miss Jamaica, Barbie, Man on The Wheel ja teised. Eestlastest Taje Tross, Ott Piibeman, Oliver Rull, Hannes Paldrok, Greete Olen, põhjamaalastest soomlased Pösiloe ja Risto Puurunen, norrakad Sol Kjok, Marita Isobel Solberg, islandlane Lina Thoroddsen, ameeriklastest Wild Torus, Karl Bergesen, Geb Berr, Lexi Harrington, Vlady Voz Tokk, Mag Ne Ta, Joey Sledgenowski, Daniella LaGaccia, Jamaikalt Jodie Lynkeechow. Charles Mallison tegi performance'ist video.
 
Teatavasti teie viimane Aasia tuur lõppes politseijõudude eest põgenemisega, kas sellist asja tuleb ka Euroopas ette?
Eri maades on mul olnud mitu korda nii, et tulen lennuki pealt maha ja juba enne tolli turvatsooni seisab keset koridori mustas ülikonnas mees ja hoiab silti: Al Paldrok. Lähen tema juurde ja küsin, et mis lahti, ta võtab mobiilitelefoni, teeb mu passist pildi ja ütleb: võite minna! Annavad sulle märku, et nad teavad, et sa oled siin ja jälgivad sind.
Hiinas, kus performance`id on avalikus ruumis keelatud, on sul salapolitsei kogu aeg kannul. Nad ei peidagi end, tulevad sulle järele igale poole ja kui sa tahad minna tegema performance’it, mille jaoks sind sinna kutsutud on, siis on tulnud teha sabast vabanemiseks selliseid asju, et sõidad kiirtee peal mitu tundi vales suunas ja siis keerad äkki kuskilt exit’ist välja või siis organisaatorid plokivad enne väljumist oma autodega jälitajad ära. Oleme koduarestis istunud ja ära keelatud palju kordi.
Hiinas viimase tuuri käigus tehti ots lahti Pekingis, Open Art performance-festivalil, kus politsei arreteeris kohe avamispäeval aastast 2000 võimude ja politseiga pidevas vastasseisus oleva festivali peakorraldaja Chen Jini. Majast võeti välja vesi ja elekter ja kogu tänav blokeeriti kolmeks päevaks, et tegevuskunstiaktsioonid lõpetada. Politsei eest varjusime keldrisse koos Cuiguangshaga, kuraatoriga, kes aasta algul Hiina feministliku naistegevuskunstnike näituse "Cultural Codes of Gender Violence" (osalejate hulgas ka mitmeid Non Grata Hiina liikmeid) korraldamise eest kolmeks nädalaks vangi pandi ja 9 päeva hoiti teda kunstlikult üleval ning ei lastud magama jääda. Open Art suundus edasi avalikku ruumi, kus politsei katkestas igal korral programmi ja ajas massikogunemised laiali.
Huvi on suur, iga tänava-performance’it koguneb kohe vaatama mitmesajapealine inimhulk. Valitsusesindajate kõrgendatud huvi tõttu koliti kunstnikud idarannikul asetsevasse feng shui sünnilinna Wenzhousse, kus korraldati Eesti-Hiina kunstinäitus ja 9-miljonilise linna esimene tegevuskunstifestival läbi ajaloo. Politsei seal tegevust otseselt takistada ei saanud, kuna üritus toimus erakorporatsiooni territooriumil ja sisse pääses ainult kutsetega. Teiseks päevaks saabusid sotsiaalmeedias avaldatud piltide peale sajad tudengid ja sündmus võttis nii suured mõõtmed, et firma võttis internetist kõik performance`id maha ja rajoonikomitee kultuuriminister kaotas oma töö.
2001. aastal arreteeriti meid Kopenhaagenis ja peeti liiga kaua vangis. Läksin Taani riigi vastu kohtusse ja võitsin. Nende rahadega on näiteks välja antud meie punane raamat "Art of The Invisibles — Nähtamatute Kunst" nr. 2. Ameerikas olid me liikmed Standig Rockis Dakota hõimude naftajuhtmevastase võitluse toetuseks koos teiste protestijatega ja said kogeda sealhulgas USA sõjaväe elektromagneetilisi rünnakuid, meie kanadalasel indiaaniverd Toronto fotokunstnik Kenneth Laing Heirdyl murdis politsei käeluu.
Enamus mastaapseid performance’eid avalikus ruumis mistahes riigis äratavad politsei tähelepanu, see on loomulik, see ongi ju nende töö. Kui läinud aastal Eestis Telliskivi loomelinnakus performance’it tegime ja selle käigus pandi auto põlema, istusin ka kolm tundi politseijaoskonnas.
See ei ole tingimata negatiivne protsess, kunstnik peab olema valmis ja suuteline oma teost või vähemalt selle filosoofilisi tagamaid publikule vahendama ja politsei on ju selle lahutamatu osa. Kui tahad piire nihutada, siis pead tähelepanu koondama kõrgemale, politsei on lihtsalt võimu täidesaatev organ.
Performance’il ja teatrietendusel on tavaliselt see spetsiifiline vahe, et kui teatris on selge, kes on publik ja kes esinejad, siis performance’i puhul see piir tegevuse käigus ähmastub. Teatrietendusel ei lähe ju keegi äkki publikust lava peale ja ei hakka seal karjuma, et mida te siin teete ja miks te niimoodi teete ega hakka sult midagi käest ära rebima.
Performance’is on põhimõtteliselt nagu filmiski – pinge kruvitakse viimseni üles ja siis tuuakse sind sinna harjumuspärasesse keskkonda tagasi, aga kõik juhtub päriselt, mitte läbi ekraani. Kui on hea performance, siis kaob etenduse ja reaalsuse piir ära ja igasuguseid ootamatusi võib ette tulla, ja sa pead tegijana ka selleks kogu aeg valmis olema, sealhulgas hoolitsema, et see kõik oleks ohutu.
Kas Euroopas on performance-kunstnik vaba? Millega peate riigiti arvestama?
Mõnikord on selleks metropolid Berliin, New York ja London ja Pariis, teinekord USA ääretud avarused, Lõuna-Ameerika getod või Aasia või Skandinaavia tegevuskunstifestivalid. Kutseid on nii palju, et igale poole minna ei saa ja paljudesse ka ei taha. On võimalust valida kutsumuse järgi. Maailm on eksperimentaalne ruum ja kunst on loominguline protsess, mis on pidevas liikumises.
Universumi kultuurilist liigirikkust avastatakse kontinentideülese seltskonnaga läbi kõikide sotsiaalsete kihtide, verbaalkultuuri templitest Tallinnas ja Barcelonas kuni eraklike konseptuaalfilosoofide elitaarsete klubideni. Kunstikoolidest ja Fluxuse vaimust muserdatud Leedust noortekeskusteni Sabadellis. Berliini kultuuritehastest ja tänavagaleriidest Hispaania hipi-punk-skvottideni, Eesti-Soome-Rootsi galeriidest ja Kunstihallidest metropolide linnakeskkondadeni, Riia piimaklubidest Pariisi tippülikoolideni ja muidugi toimuvad igal pool ka tänava-aktsioonid. Samades linnades on esinetud nii paarikümnepealisele punkarite „koertekarjale“ kui linnapeade pingviiniparaadidele; frustreerunud illegaalimmigrantidele, trippivatele kanepipoeetidele ja isegi politseikaskaadidele.
Igal asjal on kaks otsa ja ka kogu Hiina ühiskond ei ole mustvalge. Poliitiliselt korrektne Lääne inimene võib väita, et kunstnikud ja loominguline eneseväljendus on valitsuse pideva järele valve all, et poliitiliselt tundlikud tööd kõrvaldatakse otsekohe ning et 798 on etableerunud kunsti välisfassaad. Tegelikult saab aga kõige radikaalsemat kunsti, sealhulgas performance’eid, teha just „ametliku kunsti territooriumil“.
Performance-festivalid toimuvadki seetõttu enamjagu 798s. Ja see, mis just on parajasti poliitiline, on vaieldav: mind on politsei aktsioonide ajal püüdnud igas ilmajaos ja ma ei ütleks, et Hiina on avaliku ruumi kaitsel tundlikum kui USA või Euroopa riigid.
Hiina praegune kunstisituatsioon ja kogu ühiskond tundub nõukogude ajal üles kasvanule tuttav. Kunsti ja kunstnike positsioon ühiskonnas on väga kõrge ja valitsus teeb omalt poolt kõik, et see nii ka igavesti jääks: kontrollimine ja repressiivsed aktid tõstavad loovheerosed otseteed Olümposele.
 
Kui palju saate saladuseloori sõnumi osas kergitada?
Tänavuaastase tuuri alapealkiri on "Public Space – Avalik ruum". Avalik ruum on valitsevate organite poolt inimestelt kaaperdatud – sinna võivad vabalt panna valitsused oma ideoloogilist reklaami, korraldada militaarmarsse, korporatsioonid oma lausreklaami, aga inimeste vabaks eneseväljenduseks ja loominguliseks tegevuseks seda ei lubata.
Seetõttu on meie tegevuskunstimissiooniks alati olnud loomingulise vabaduse manifesteerimine, et näidata inimestele, et tegelikult sõltub palju meist enestest, tuleb vaid leida endas see päästik, mis vallandaks kreatiivsed protsessid.
Non Grata improviseerib ja šokeerib, millega seekord?
Performance´id on eelkõige konteksti- ja kohaspetsiifilised. Šokeerimine ei ole kunagi olnud meie eesmärk. Ma isegi ei tee mingeid plaane enne kui kohapeal ja üldnõutud teoskirjeldusi ette ei saada. Kõik otsustatakse esinemispaigas või valitakse esinemispaik kohapeal saadud inspiratsiooni käigus. Haaratakse kaasa kohalik kultuuritaust, ajalugu, stereotüübid, loodus, inimesed, poliitika, isiklikud kogemused ja segatakse need kõik kokku üheks. Moodustub konkreetse ühiskonna eksistensiaalne minimudel, mis on oma eri tasanditega saab siis konkreetsele ideele taustaks või on teos iseeneses.
Mulle isiklikult meeldib tegevusse haarata maailma eri paigus kohalikke tegelasi, kes võivad olla hoopis teiste erialade esindajad, kokad, militaristid, teadlased, robotiehitajad, tantsijad, pillimehed, tsirkuseartistid eri rassidest, keeleruumidest, seksuaalsetest orientatsioonidest jne.
Kunst võib olla nii mõjuvõimas poliitiline instrument kui ka kõiki eluvaldkondi – sotsiaalsed struktuurid, ajalugu, personaalne tundeelu, natsionalism, füüsilised ja vaimsed vajadused, kirjutatud ja kirjutamata seadused, antropoloogia, geograafia, filosoofia, helid, lõhnad, ihad ja nende kõrval ka poliitika – amalgaamiv sulatusahi.
Kunst on ebastandardsete strateegiate kasvulava ja neid praktikaid peab ja peaks pidevalt ka tavaelus rakendama, kui me tahame maailmale uut suunda anda.
Performance viiakse läbi teie juhatusel, kas ka publiku osalusel?
See on võimalik. Suurem osa performance`id on interaktiivsed ja mistahes kreisides keskkondades ja seal võib kõike oodata – välistest verbaalsetest häiringutest publiku otsese füüsilise kallaletungini välja, pürotehniliste äparduste tagajärjel tekkinud ootamatud ruumilahendused, politsei, tuletõrje ja kiirabi sekkumine jne. Performance-kunstniku üks tähtsamaid omadusi on ikkagi performatiivse protsessi kontrollimine. Olla valmis mistahes ootamatus situatsioonis improviseerima ja protsesse suunama.
 
17. juunil toimub Tallinnas KUKU klubis tuuri näituse avamine kell 20 ja 18. juunil kell 16 Kalamaja rannas Noblessneri sadamalinnakus endises salastatud nõukogude militaartehases nr 7. 19. juunil antakse Diverse Universe tuuri lõppakord Pärnu Linnagaleriis kell 18.

Toimetaja: Valner Valme



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Kalle Kurg. Maastik

Hõberemmelgaga seotud sündmuste valguses avaldame Kalle Kure luuletuse "Maastik".

FILM
Kaader filmist "Hiina van Goghid"
ETV ekraanil linastub kuus Pärnu filmifestivali dokumentaali, toimub ka rahvahääletus

3. kuni 9. juulini toimub Pärnu XXXI rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival. Lisaks paljudele filmidele, mida on võimalik üle Eesti kinoekraanide vahendusel vaadata ja mida hindab rahvusvaheline žürii, jõuab ETV ekraanile kuus dokumentaalfilmi.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.