Al Paldrok: politsei sekkumine on performance-kunsti lahutamatu osa ({{commentsTotal}})

Performance-Plahvatus
Performance-Plahvatus Autor/allikas: Non Grata

Kunstirühm Non Grata ja performance-kunstnik Al Paldrok on taas maailmaturneel ja nagu ikka, kaasnevad sellega skandaalsed sündmused, kuhu on kaasatud esinemiskohariikide jõustruktuurid — performance on Paldroki sõnul kunstiliik, mis paneb seadusjärgset maailma repressiivselt käituma, olgu totalitaarses Hiinas või mõnes lääneriigis.

Eestlane Al Paldrok on ilmselt üks neist kunstnikest, keda performance-etenduste tõttu on sageli vahistatud, tema elu kulgeb ajuti nagu spioonifilmis, kuid tema ja kunstirühmituse Non Grata korraldatavad etendused toovad kogu maailmas kokku sadu ja isegi tuhandeid kunstihuvilisi ja mis parata — võimude kõrgendatud huvi tõstab ka vaatajate huvitatust. Käimasolevast turneest räägib Al Paldrok.
 
Non Grata korraldas taas performance'i "Teenage Wasteland" New Yorkis. Miks tuuri esimene koht just seal oli?
Valin esinemispaiku selle järgi, mis loominguliselt inspireerivad. Suur osa on muidugi ka inimestel, kellega parajagu tahad midagi koos teha. New Yorkis on alati hea energeetiline fluidum ja paljud meie sealsed liikmed on väga entusiastlikult Non Grata tegevusest meelestatud. Alustasime tuuri Chicagos, kus pidasime Defibrillator tegevuskunstiruumis meie korraldatava trükikunstifestivali Printmaking IN (In Graafika) Ameerika sessiooni alapealkirja “Anarchist Print Fair” all. Sel osalesid kunstnikud üle kogu maailma.
New Yorkis toimus Scandinavian Performance Summer avalöök “Last Frontier” Brooklynis ja meie näitus koos tegevuskunstiaktsioonidega Creative Chaos‘es Dumbos.
 
Kes kaasa lõid?
Non Grata ridades Anonymous Boh, Devil Girl, Reborn, Albino, Trippy, Ouija, Spider Monkey, Miss Jamaica, Barbie, Man on The Wheel ja teised. Eestlastest Taje Tross, Ott Piibeman, Oliver Rull, Hannes Paldrok, Greete Olen, põhjamaalastest soomlased Pösiloe ja Risto Puurunen, norrakad Sol Kjok, Marita Isobel Solberg, islandlane Lina Thoroddsen, ameeriklastest Wild Torus, Karl Bergesen, Geb Berr, Lexi Harrington, Vlady Voz Tokk, Mag Ne Ta, Joey Sledgenowski, Daniella LaGaccia, Jamaikalt Jodie Lynkeechow. Charles Mallison tegi performance'ist video.
 
Teatavasti teie viimane Aasia tuur lõppes politseijõudude eest põgenemisega, kas sellist asja tuleb ka Euroopas ette?
Eri maades on mul olnud mitu korda nii, et tulen lennuki pealt maha ja juba enne tolli turvatsooni seisab keset koridori mustas ülikonnas mees ja hoiab silti: Al Paldrok. Lähen tema juurde ja küsin, et mis lahti, ta võtab mobiilitelefoni, teeb mu passist pildi ja ütleb: võite minna! Annavad sulle märku, et nad teavad, et sa oled siin ja jälgivad sind.
Hiinas, kus performance`id on avalikus ruumis keelatud, on sul salapolitsei kogu aeg kannul. Nad ei peidagi end, tulevad sulle järele igale poole ja kui sa tahad minna tegema performance’it, mille jaoks sind sinna kutsutud on, siis on tulnud teha sabast vabanemiseks selliseid asju, et sõidad kiirtee peal mitu tundi vales suunas ja siis keerad äkki kuskilt exit’ist välja või siis organisaatorid plokivad enne väljumist oma autodega jälitajad ära. Oleme koduarestis istunud ja ära keelatud palju kordi.
Hiinas viimase tuuri käigus tehti ots lahti Pekingis, Open Art performance-festivalil, kus politsei arreteeris kohe avamispäeval aastast 2000 võimude ja politseiga pidevas vastasseisus oleva festivali peakorraldaja Chen Jini. Majast võeti välja vesi ja elekter ja kogu tänav blokeeriti kolmeks päevaks, et tegevuskunstiaktsioonid lõpetada. Politsei eest varjusime keldrisse koos Cuiguangshaga, kuraatoriga, kes aasta algul Hiina feministliku naistegevuskunstnike näituse "Cultural Codes of Gender Violence" (osalejate hulgas ka mitmeid Non Grata Hiina liikmeid) korraldamise eest kolmeks nädalaks vangi pandi ja 9 päeva hoiti teda kunstlikult üleval ning ei lastud magama jääda. Open Art suundus edasi avalikku ruumi, kus politsei katkestas igal korral programmi ja ajas massikogunemised laiali.
Huvi on suur, iga tänava-performance’it koguneb kohe vaatama mitmesajapealine inimhulk. Valitsusesindajate kõrgendatud huvi tõttu koliti kunstnikud idarannikul asetsevasse feng shui sünnilinna Wenzhousse, kus korraldati Eesti-Hiina kunstinäitus ja 9-miljonilise linna esimene tegevuskunstifestival läbi ajaloo. Politsei seal tegevust otseselt takistada ei saanud, kuna üritus toimus erakorporatsiooni territooriumil ja sisse pääses ainult kutsetega. Teiseks päevaks saabusid sotsiaalmeedias avaldatud piltide peale sajad tudengid ja sündmus võttis nii suured mõõtmed, et firma võttis internetist kõik performance`id maha ja rajoonikomitee kultuuriminister kaotas oma töö.
2001. aastal arreteeriti meid Kopenhaagenis ja peeti liiga kaua vangis. Läksin Taani riigi vastu kohtusse ja võitsin. Nende rahadega on näiteks välja antud meie punane raamat "Art of The Invisibles — Nähtamatute Kunst" nr. 2. Ameerikas olid me liikmed Standig Rockis Dakota hõimude naftajuhtmevastase võitluse toetuseks koos teiste protestijatega ja said kogeda sealhulgas USA sõjaväe elektromagneetilisi rünnakuid, meie kanadalasel indiaaniverd Toronto fotokunstnik Kenneth Laing Heirdyl murdis politsei käeluu.
Enamus mastaapseid performance’eid avalikus ruumis mistahes riigis äratavad politsei tähelepanu, see on loomulik, see ongi ju nende töö. Kui läinud aastal Eestis Telliskivi loomelinnakus performance’it tegime ja selle käigus pandi auto põlema, istusin ka kolm tundi politseijaoskonnas.
See ei ole tingimata negatiivne protsess, kunstnik peab olema valmis ja suuteline oma teost või vähemalt selle filosoofilisi tagamaid publikule vahendama ja politsei on ju selle lahutamatu osa. Kui tahad piire nihutada, siis pead tähelepanu koondama kõrgemale, politsei on lihtsalt võimu täidesaatev organ.
Performance’il ja teatrietendusel on tavaliselt see spetsiifiline vahe, et kui teatris on selge, kes on publik ja kes esinejad, siis performance’i puhul see piir tegevuse käigus ähmastub. Teatrietendusel ei lähe ju keegi äkki publikust lava peale ja ei hakka seal karjuma, et mida te siin teete ja miks te niimoodi teete ega hakka sult midagi käest ära rebima.
Performance’is on põhimõtteliselt nagu filmiski – pinge kruvitakse viimseni üles ja siis tuuakse sind sinna harjumuspärasesse keskkonda tagasi, aga kõik juhtub päriselt, mitte läbi ekraani. Kui on hea performance, siis kaob etenduse ja reaalsuse piir ära ja igasuguseid ootamatusi võib ette tulla, ja sa pead tegijana ka selleks kogu aeg valmis olema, sealhulgas hoolitsema, et see kõik oleks ohutu.
Kas Euroopas on performance-kunstnik vaba? Millega peate riigiti arvestama?
Mõnikord on selleks metropolid Berliin, New York ja London ja Pariis, teinekord USA ääretud avarused, Lõuna-Ameerika getod või Aasia või Skandinaavia tegevuskunstifestivalid. Kutseid on nii palju, et igale poole minna ei saa ja paljudesse ka ei taha. On võimalust valida kutsumuse järgi. Maailm on eksperimentaalne ruum ja kunst on loominguline protsess, mis on pidevas liikumises.
Universumi kultuurilist liigirikkust avastatakse kontinentideülese seltskonnaga läbi kõikide sotsiaalsete kihtide, verbaalkultuuri templitest Tallinnas ja Barcelonas kuni eraklike konseptuaalfilosoofide elitaarsete klubideni. Kunstikoolidest ja Fluxuse vaimust muserdatud Leedust noortekeskusteni Sabadellis. Berliini kultuuritehastest ja tänavagaleriidest Hispaania hipi-punk-skvottideni, Eesti-Soome-Rootsi galeriidest ja Kunstihallidest metropolide linnakeskkondadeni, Riia piimaklubidest Pariisi tippülikoolideni ja muidugi toimuvad igal pool ka tänava-aktsioonid. Samades linnades on esinetud nii paarikümnepealisele punkarite „koertekarjale“ kui linnapeade pingviiniparaadidele; frustreerunud illegaalimmigrantidele, trippivatele kanepipoeetidele ja isegi politseikaskaadidele.
Igal asjal on kaks otsa ja ka kogu Hiina ühiskond ei ole mustvalge. Poliitiliselt korrektne Lääne inimene võib väita, et kunstnikud ja loominguline eneseväljendus on valitsuse pideva järele valve all, et poliitiliselt tundlikud tööd kõrvaldatakse otsekohe ning et 798 on etableerunud kunsti välisfassaad. Tegelikult saab aga kõige radikaalsemat kunsti, sealhulgas performance’eid, teha just „ametliku kunsti territooriumil“.
Performance-festivalid toimuvadki seetõttu enamjagu 798s. Ja see, mis just on parajasti poliitiline, on vaieldav: mind on politsei aktsioonide ajal püüdnud igas ilmajaos ja ma ei ütleks, et Hiina on avaliku ruumi kaitsel tundlikum kui USA või Euroopa riigid.
Hiina praegune kunstisituatsioon ja kogu ühiskond tundub nõukogude ajal üles kasvanule tuttav. Kunsti ja kunstnike positsioon ühiskonnas on väga kõrge ja valitsus teeb omalt poolt kõik, et see nii ka igavesti jääks: kontrollimine ja repressiivsed aktid tõstavad loovheerosed otseteed Olümposele.
 
Kui palju saate saladuseloori sõnumi osas kergitada?
Tänavuaastase tuuri alapealkiri on "Public Space – Avalik ruum". Avalik ruum on valitsevate organite poolt inimestelt kaaperdatud – sinna võivad vabalt panna valitsused oma ideoloogilist reklaami, korraldada militaarmarsse, korporatsioonid oma lausreklaami, aga inimeste vabaks eneseväljenduseks ja loominguliseks tegevuseks seda ei lubata.
Seetõttu on meie tegevuskunstimissiooniks alati olnud loomingulise vabaduse manifesteerimine, et näidata inimestele, et tegelikult sõltub palju meist enestest, tuleb vaid leida endas see päästik, mis vallandaks kreatiivsed protsessid.
Non Grata improviseerib ja šokeerib, millega seekord?
Performance´id on eelkõige konteksti- ja kohaspetsiifilised. Šokeerimine ei ole kunagi olnud meie eesmärk. Ma isegi ei tee mingeid plaane enne kui kohapeal ja üldnõutud teoskirjeldusi ette ei saada. Kõik otsustatakse esinemispaigas või valitakse esinemispaik kohapeal saadud inspiratsiooni käigus. Haaratakse kaasa kohalik kultuuritaust, ajalugu, stereotüübid, loodus, inimesed, poliitika, isiklikud kogemused ja segatakse need kõik kokku üheks. Moodustub konkreetse ühiskonna eksistensiaalne minimudel, mis on oma eri tasanditega saab siis konkreetsele ideele taustaks või on teos iseeneses.
Mulle isiklikult meeldib tegevusse haarata maailma eri paigus kohalikke tegelasi, kes võivad olla hoopis teiste erialade esindajad, kokad, militaristid, teadlased, robotiehitajad, tantsijad, pillimehed, tsirkuseartistid eri rassidest, keeleruumidest, seksuaalsetest orientatsioonidest jne.
Kunst võib olla nii mõjuvõimas poliitiline instrument kui ka kõiki eluvaldkondi – sotsiaalsed struktuurid, ajalugu, personaalne tundeelu, natsionalism, füüsilised ja vaimsed vajadused, kirjutatud ja kirjutamata seadused, antropoloogia, geograafia, filosoofia, helid, lõhnad, ihad ja nende kõrval ka poliitika – amalgaamiv sulatusahi.
Kunst on ebastandardsete strateegiate kasvulava ja neid praktikaid peab ja peaks pidevalt ka tavaelus rakendama, kui me tahame maailmale uut suunda anda.
Performance viiakse läbi teie juhatusel, kas ka publiku osalusel?
See on võimalik. Suurem osa performance`id on interaktiivsed ja mistahes kreisides keskkondades ja seal võib kõike oodata – välistest verbaalsetest häiringutest publiku otsese füüsilise kallaletungini välja, pürotehniliste äparduste tagajärjel tekkinud ootamatud ruumilahendused, politsei, tuletõrje ja kiirabi sekkumine jne. Performance-kunstniku üks tähtsamaid omadusi on ikkagi performatiivse protsessi kontrollimine. Olla valmis mistahes ootamatus situatsioonis improviseerima ja protsesse suunama.
 
17. juunil toimub Tallinnas KUKU klubis tuuri näituse avamine kell 20 ja 18. juunil kell 16 Kalamaja rannas Noblessneri sadamalinnakus endises salastatud nõukogude militaartehases nr 7. 19. juunil antakse Diverse Universe tuuri lõppakord Pärnu Linnagaleriis kell 18.

Toimetaja: Valner Valme



Saal BiennaalSaal Biennaal
Galerii. SAAL Biennaal läks Linnahalli taha

Nädala lõpuni kestval rahvusvahelise etenduskunstide festivalil SAAL Biennaal etendus eile, 22. augustil Rima Najdi“Think Much. Cry Much.” Seekord on kavas mitu lavastust, mis on väliselt installatiivse iseloomuga, aga siiski vormistatud etendusena. Najdi oma on üks neist ja seda saab kogeda veel täna, homme ja laupäeval.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.