Ometi on sotsiaalne nõudlus ühiskonnas kõrgkunsti järele olemas – uued põlvkonnad lausa janunevad kaasaegselt esitatud visuaalide järele. Selle kinnituseks toon siinkohal sel kevad-suvel-sügisel organiseeritud mitu eksperimentaalruumi, kus kõrgkultuurile anti võimalus sulanduda erinevatesse alternatiivkeskkondadesse.

Saaremaal Orissaares eesti elektroonilise muusika tippfestivalil I land Sound, kus tegevuskunstiaktsioonide käigus koos kõigi osalejate abiga ehitati iga päev hiiglaslikud tuleskulptuurid ja põletati need performance’ites heli,- sõna- ja visuaalkunsti sümbioosis tuhandete kohalolijate sünergias.

Mitu päeva kestev protsess kaasas sadu noori, kes kõik aktiivselt tegevuses osalesid ja vestlesid sundimatus õhkkonnas kaasaegse kunsti ja visuaalmaailma küsimuste üle. Paljud neist inimestest ei käi üldse kunstigaleriides ja muuseumides, pidades seda nende endi eluga mitteseonduvaks, kunst on nende jaoks isiklik elamus ja institutsionaalne kunstimaailm oma vahenditega nendeni ei jõua.

Sotsiaalne vajadus kõrg- ja klubikultuuri ühinemise järgi on sügavalt olemas ja see kindlasti mõlemapoolne. Eesti klubimaastik vajab juba pikemat aega värskendust ja kunstil oleks kõrgem aeg väljuda galeriiformaadist ja leida tee uute publikuteni. Visuaalid on meie elu lahutamatu osa samamoodi nagu  heliruum ja nende ühendamine annab täiesti uskumatuid tulemusi. 

Järgmine eksperiment valdkondade sünteesist toimus uues Noblessneri Hallis, kus "Kõrgenergia / Vaimne Mahalaadimine" näol uues teknomuusika pühamus – Hugo Mesi, Elena Natale ja Rene Reinumägi juhitavas Noblessneri Hallis –ühendati klubimuusika ja kõrgekvaliteediline performance-kunst. Uue vormi eripäraks ongi piiride kadumine – unelma ja reaalsuse vahel, kunsti ja meelelahutuse vahel, esinejate ja pealtvaatajate vahel. Seda kõike saab teha vaid kõik üheskoos – loobuda meelelahutuslikust tarbimisest ja eranditult kõigil tuleb olla loominguline osaline, aktiivselt kreatiivne looja. Katselabori tulemusi võib pidada igati õnnestunuks, mida kinnitas täismaja, hommikuni kestev afterparty ja innustunud osalejad ja publik.

Hallis sattusid paljud üritusele tulnud lavale, ka need, kel see ei olnud üldse algselt plaanis ja performeerisid koos Diverse Universe Mehhiko staaride Nina Yharedi ja indiaani shamaani Gerardo Juarez Jurado, Prantsuse anarhistmuusiku 1 KA, New Yorgi Sindy Butz’I ja Kalifornia ikooni Steve Vanoniga nagu võrdne võrdsega –  Mikk Pärg, Sandra Tereza Ruul, Taavet Bristol, Kaspar Rabbi, Peeter Tamla, Relika Rämson, Epp Andersen, Ruslan Avakjan, Rene Noni, Paap Uspenski, Room 202 – Gert Miiter ja Mehis Kont jt.

Väga paljud tulid kohale väga uhketes kostüümides ja seda eeskuju peaks iseenda heaolu huvides edaspidi kõik järgima – olla asjadele lähedal, olla kontaktis, olla seotud. Samasse sarja võib liigitada Diverse Universe performance festivali ja Tallinn Art Week’i raames Telliskivi Loomelinnakus toimunud "Force Majeure" ja Pärnu Bodypaint Festivali (korraldaja Geity Miilberg) performance programmid. Linnaruumi tungib ka Andra Orni ja Kadri Uue üleeuroopaline projekt Von Lõnguse tänavakunstiga Eesti 100 raames. 

Non Grata aastatepikkune tegevus on vallandanud tänaseks situatsiooni, kus aktsioonidesse on kaasatud sadu noori erinevatelt elualadelt ja ülemaailmse tegevuse käigus Ameerikas, Aasias, Euroopas on nood saanud visuaalkultuurist hoopis uue ettekujutuse ning võimaluse. Samal ajal on nad ise lisanud sinna midagi oma kunstivälisest valdkonnast, olgu siis tegemist juuksurite, sõjaväelaste, kaupmeeste, ettekandjate või ärihaidega.

Kindlasti ei tohi kõrgkunst klubiformaadis teha kvalitatiivseid järeleandmisi, vaid täispoweriga esitama oma sõnumit. Pole vaja kehtestada enesetsensuuri, vaid teha tõeliselt oma asja, paindlikult ja kohaspetsiifiliselt.

Inimesed on tüdinenud vaid meelemürkidest läbiimbununa lava ees tammumast ja tegevuskunstil kui kõikide eluvaldkondade sünteesil on siin suurepärane võimalus kaasa aidata inimeste loomingulise väljundi ärgitamiseks.

See ongi kunsti eesmärk.