Mihkel Mutt: kuidas vastast mõnitada ({{commentsTotal}})

Mihkel Mutt
Mihkel Mutt Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Loovkirjutamise konsultandi Mihkel Muti lugu värskest Loomingust.

Järgnev võiks olla metoodiliseks juhendiks algajatele kirjameestele ja -naistele, kes kavatsevad laskuda poleemikasse. On elementaarne tõde, et vastast tuleb halvustada, sest muidu võib ta meist parem olla. Selle vältimiseks on mitmeid vahendeid. Muidugi võib vastasele sisuliselt turja karata, tema väidete kallal urgitseda, aga siis kummitab oht, et keegi ei viitsi lugeda. Argumendid tüütavad ju kiiresti ära! Igal juhul ei maksa üksnes argumentidele lootma jääda, vaid tuleks kasutada ka tehnilisi võtteid. Allpool nimetatud vahendid ei ole esitatud ranges süsteemis ega tugevuse järjekorras, samuti ei pretendeeri järgnev mingil juhul ammendavale loetelule. Pigem on tegemist ühe kirjapõllu künnimehe aastatepikkuse lõikuse salvepudemetega. Kui sellest noortele autoritele mõnel määral abi on, loeb autor oma ülesande kuhjaga täidetuks.

Alustagem vastase või objekti nimest. Esimene reegel: seda ei tohi kasutada n-ö puhtalt ja neutraalselt nagu dokumendil, vaid kuidagi käänutades-väänutades.

Kõige lihtsam on kasutada deminutiivi, vähendavat vormi: Viljakene, Mardikene, Siimukene.

Suhteliselt lihtne võimalus on ka inversioon, st perekonnanimi tuleb panna omastavasse käändesse ja pärisnime ette tuua. Ka seeläbi sugeneb hoiakusse teatavat külarahvalikku ladnasust, mis üleoleva õlalepatsutusega ikka kaasas käib. Seega mitte Mart Helme, vaid Helme Mart, mittte Taavi Rõivas, vaid Rõiva Taavi. Hea oleks seejuures kasutada eesnime lühendi või hüüdnime kujul: mitte Tõnu Kaljuste, vaid Kaljuste Tõnn (Kruuse Pets, Lao Mell, Aaviksoo Jaku). Kõlab kohe kraad vingemalt!

Esitatud näidete sugulasvõte on kasutada sidekriipsu ja mingit täiendit, mis annab meie lähenemisele ühelt poolt semutseva, teisalt patroneeriva mündi: Kaarel-poiss, Andrus-mehike, Kersti-naisuke. Põhimõtteliselt sama funktsiooni täidab vana hea „va” nime ees: mitte Kronberg, vaid va Kronberg. Seda võtet saab kasutada ka meie vastasega seotud objektide ja institutsioonide puhul. Nii näiteks on meie oponendi väljaanne „leht-leheke”, meile mitte meeldiv kultuuriasutus on „teater-teatrike”, „Looming-Loominguke” jne.

Tõhus on seostada nimi asjaosalise elukutse, harrastuse või rolliga, mida too on avalikkuses (televisioonis, sotsiaalmeedias) etendanud. Baarmen Endel ei ole kaugeltki nii lööv kui Baari-Endel (Poe-Milvi, Palvemaja-Peeter jne). Seostada võib ka kohanimega (Vändra Aveli).

Kui asjaosalisega on seotud mingi sündmus või afäär, siis annab seda hiilgavalt kasutada: Volvo-Kallo, kahekümne-miljoni-mees (viimase puhul on küll oht, et see võib sassi minna mõne kõlaliselt sarnase, näiteks miljonitüdrukuga). Selle võtte rafineeritum vorm on monteerida kokku subjekt ja mõni tema tunnuslause: „Ükskord-me-võidame-niikuinii-mees”. „Plats-puhtaks-partei”. Sääraseid inimesi ei ole Eestis kahjuks palju.

Ka tiitlit võib kasutada nii, et see hakkab mõjuma tögavalt. Siin on hulk võimalusi. Näiteks võib nime sootuks ära jätta ja kasutada tiitlit seal, kus sel pole teemaga otsest seost. Kui öelda „professor X”, võib see kõlada isegi aupaklikult, aga kui öelda „professor unustab”, siis see näitab, et säärased professorikesed ei tea elust midagi, las pusida oma katseklaaside juures ja ärgu segagu tõsiseid inimesi.

Kui Andrei Hvostov kasutab Facebookis Lauri Vahtre kohta pidevalt vormelit „dr Vahtre”, siis muidugi mitte selleks, et Lauri Vahtre teaduslikke teeneid tunnustada, vaid ikka vastupidi, kaugemas perspektiivis isegi viidata dr Goebbelsile. Sellega seoses mainigem suhteliselt harva esinevat võimalust tõlkida kellegi nimi mõnda teise keelde, näiteks Andrei Hvostovi asemel Sabaste Andu. Nimekoomika on küll koomika primitiivseim liik, aga vastase halvustamiseks käib küll.

Võimalusi on veelgi. Näiteks see, kus keegi koolis käinud: Peda-Raivo, Rauakooli-Robert. Sellises osunduses pole iseenesest midagi kriminaalset ja seda pole põhjust eetikanõunik Tarmu Tammerkile vaagida anda, aga vastasele saab mõnusasti natuke vett peale tõmmata. Võtte puuduseks on, et paljud seigad aeguvad ning uutel koolidel puudub kindel maine. Mis see „peda” praegu enam tähendab? „Sotsiaalülikool” pole vist veel kinnistunud.

Tegelikult saab mõnitada iga tiitliga, mida pole hädapärast tarvis. Härra ja proua on teadagi viisakusväljendid. Aga kui artiklis kogu aeg kedagi rõhutatult härratada või prouatada, siis kisub lugeja nägu varsti naerule. Eriti tõhus on tarvitada seda võtet koos asjaosalise elukutsega. „Kirjanik” kõlab niikuinii natuke halvustavalt, aga „kirjanikuhärra”... Pane nöör kaela!

Hea on kellegi paikapanemiseks kasutada ka mõne sõna vanemaid või rahvalikumaid vorme. Seega mitte arst või doktor, vaid tohtrihärra, mitte kirjanik, vaid kirjamees, mitte autojuht, vaid sohver, mitte veterinaar, vaid tõpratohter.

Konkreetse isiku iseloomustamiseks võib kasutada ka teatud sotsiaalse grupiga seostatavat tekstipilve või vaimset hoovust: „kunstiinimeste skiso”, „ametnikujura”, „kaupmeeste omakasu”, „euromöla”, „liberastide poliitkorrektsus” jne.

Üldse on hea vastast depersonifitseerida, viia ta võimalikult suure ja häguse üldmõiste alla. Kui „kunstiinimesed” ja isegi „loomeinimesed” tähendavad ikkagi inimesi, kes võivad küll segast panna, aga on siiski teatud määral arvestatavad, siis näiteks „loomerahvas” on juba ühe rea peal „metsarahva” ja „Kungla rahvaga”, sellest mõistest on igasugune tõsiselt võetavus ja protestivaim kõrvaldatud.

Intervjuu puhul on muidugi mõnitamise kuldreegel, et vastase suuline jutt tuleb üles märkida nii, et kõik mööd ja määd, õhhid ja puhhid on kirjas. See-eest su enda küsimused on nii hästi viimistletud, et lugejal jääb mulje, nagu asuks su nina all masin, mis väljastab üksnes isuäratavaid verbaalseid sõõrikuid.

Tõde on seegi, et iga asi, mida kordama hakata, muudab järk-järgult tonaalsust. Kui näiteks ütled kirjutise alguses „riigi suuruselt teine linn”, siis see kõlab isegi hästi või vähemasti neutraalselt, sest... ikkagi teine, aga mitte viies või kaheksas. Kui seda öelda teist korda, võib jääda mulje, et autor kordab ennast kogemata, ent kui see järgneb silmatorkavalt veel kolmandat ja neljandat korda, siis laieneb lugeja näol mõnus kahjurõõmus irvitus ja ta mühatab: „Kuradi teine linn, mis neil viga on, olgu rahul seal oma teisega,” jne.

Siit võib juba igaüks ise edasi nuputada. Head mõnitamist!

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Looming



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: