2017. aasta suvel ilmus Loomingu Raamatukogus Mihkel Muti sulest kogumik pealkirjaga "Mõtted". See oli väga tore väike raamat, millest rääkisin muide ka eelmise aasta 24. märtsil Klassikaraadios. Kellel huvi on, leiab selle raamatusoovituse interneti vahendusel üles.

Nüüd on Mihkel Mutt otsustanud kirjutada "Mõtetele" järje. See raamat "Kõik on hästi. Mõtted II" on mahukam – 191 lehekülge – ega ole ilmunud Loomingu Raamatukogus, vaid kirjaniku enda kirjastuses Fabian.

Ja hea, et on ilmunud. Sest on näha, et Mihkel Mutil mõtteid jagub. Teos on äärmiselt nauditav lugemine ja nagu autor teose saatesõnas lausub, võib raamatut lugeda mitut moodi. Tsiteerin: "Kui järjestikku, siis võiks selles ilmneda teatav telg – nagu looklev jõgi, mis avab oma teel läbi maastiku üha uusi vaateid. Samas võiks peatükkideks liigendamine hõlbustada konkreetse valdkonna vastu huvi tundjal n-.ö. oma sisu leida." (lk 5)

Mis need valdkonnad siis on? Peatükke või osi on raamatul viis: "Inimene ja aeg", "Ikka Eestist mõeldes", "Kirjutavad ja loovad", "Ajaloo õppetunndi" ja "Mis on see meie elu?"

Jah, kindlasti võib võtta mõne neist osadest ette ja lugedagi ainult seda. Siiski eksisteerib kogu raamatu lõikes mingi sisemine loogika ja järgnevus. Isegi kui võib-olla autor seda tingimata ei märka...

Mingil kõige üldisemal tasandil huvitab Mihkel Mutti kogu aeg tänapäeva või isegi ajaliku suhe pikemasse persektiivi, kohati ka igavikku. Rääkigu ta siis inimese suhtest üha kiiremini arenevasse tehnikasse või Eesti identiteedist või selle puudumisest või hoopis sellest, milline on kirjaniku roll ühiskonna ees, siis alati hõljub selle kohal vahel sõnastatud, vahel aga sõnastamata küsimus sellest, kust miski tuleb, kuhu ta läheb ja kas kirjeldataval nähtusel saab üleüldse olla mingit põlvkonna- või siis suisa ajaülest tähendust.

Eelnev kõlab hirmus teoreetiliselt ja äkki isegi keeruliselt, kuid tegelikult ei ole Mihkel Muti "Kõik on hästi" keeruline raamat. Tekstid on lühikesed. Ka laused pole teab mis mängulised – vähemalt mitte selle sõna halvas tähenduses. Sõnakasutus on klassikalises mõttes hea. Ning Mutt räägib ikkagi asjadest, mis puudutavad igaühte, kes vähegi viitsib üle enda ninaesise piiluda ja mõtiskleda selle üle, mis siin maailmas ikkagi toimub. Ja miks toimub

Suure keelemeistrina õnnestub Mihkel Mutil seejuures sageli sõnastada mõnigi asi vahva aforismina. Näiteks: "Keda jumal tahab karistada, sellele annab ta nutitelefoni" (lk 177) tekstis, mis käsitleb trükikunsti ja interneti vahekorda. Või, olles arutlenud reisimise mõtte või mõttetuse üle, jõuab Mutt järeldusele, et: "maailm sõjaväestub ja ürgahvistub keset virtuaalmaailma." (lk 185) Ja mõni tekst ning selles sisalduv tarkus ongi Mutil nii lühike, et mõjub ise aforismina. Näiteks "Kes juhib maailma?" leheküljel 34: "Vahel tundub, et Sancho Panza, kes on toodud lossi ja pandud valitsejaks. Ainult et mitte mängult, vaid päriselt. Ja mitte oma küpses eas, vaid noorukina."

Vaat nii. Head lugemist!