Mikk Pärnits: mõtteid Mihkel Mutile

Mikk Pärnits vastab Mihkel Muti Postimehes ilmunud artiklile "Otsus õige, rõõm leige – Kenderi tõttu kannatab kunsti ja kirjanduse maine" ja toob välja, et olla sõnavabaduse poolt, aga Kenderi vastu tähendab absurdset laveerimist.
Lugedes, kuidas Mihkel Mutt peab Kaur Kenderi läbielamisi riigiaparatuuri käes eimillekski ning süüdistab viimast veel kogu palagani pealt reklaami saamises, tundsin vajadust Muti sõnavõttu kommenteerida. Esiteks on paljudel kultuuritegelastel, eriti kirjandussfäärist, kombeks võtta sõna kohtuasja osas ja lasta vabariigi oluisima sõnavabadust puudutava juhtumi päikesel ka nende peale paista. Ka Mutt võttis sõna, üritades Kenderi juhtumi pealt endalegi tähelepanupalukesi krabada. Maarja Kangro, Mihkel Kunnus, Maarja Vaino ja paljud teised rebivad end vaimselt pooleks, et paista küll sõnavabaduse ja euroopalike väärtuste esindajatena, kuid samas siiski distantseeruda Kenderi isiksusest. Kahjuks on sõnavabadus kunstis ja viimasena nimetatu seotud, kivvi raiutud. Riigi poolt. Kuid mida väidab Mutt?
Kumab läbi selge püüd dehumaniseerida kohtualust, nagu see oli tavaks Vainol ja teistelgi: et see pole päris "meie" väärtuste kandja, et tegu pole ikka päris inimesega. Sest nad ju hoolivad nii väga lastest. Nagu eespool väidab möödaminnes ka Mutt, on väitnud Kangro ja Kunnus, et pedofiiliat on okei kujutada juhul, kui see on esteetiliselt sobiv. Aga sellest hiljem. U12 juhtum paljastas jätkuvalt Sirbi skandaali ajal välja tulnut eesti kultuurimaastiku kohta: et meil seda... pole. Meil on pseudokultuur, rahvuskultuur. Tähendab, on üks ja õige viis, kuidas kirjutada, maalida, laulda. On nemad, kes jätavad Eestist "normaalse" ja "kultuurse" mulje. Mihkel Mutt ei satu kunagi kirjutatu eest kohtu alla, kuna ta pole oluline. Kumab läbi retoorika "kandis liialt lühikest seelikut, ise provotseeris vägistamist". Ja kas see ikka oli vägistamine? Äkki ikka ise tahtis.
Elame ikka politseiriigis küll. Prokurör küsis, miks on eesti kirjandust üldse tarvis, kes seda loeb. Eesti kirjandus ei müü, see ei kõneta tänapäeva inimest. Eks ikka, riik saadab Ehinaid ja sarnaseid ekspordiartikleid välismaa üritustele meid esindama, kuid see on tehislik. Eesti kirjandus on koomas ja paljud sellest ringkonnast sooviksid olla aktuaalsed, et neist kõneleksid uudised. Ei, ainult Kaurist räägivad uudised: kirjanik, kelle kinnipanemisse peab riik oluliseks investeerida sadu tuhandeid eurosid. Mihkel Mutt pole ühiskonnaaktivist, tema oskab kirjaniku määraks lugeda vaid avaldatud teoste loetelu. Kaur on osutanud jätkuvalt ametliku rahvuskuvandi vastu käivatele tõdedele, mis rikuvad riigi mainet ja kõnetavad tuhandeid hääleta inimesi. Ta puudutab halli passi omanikke, narkomaane, ühiskonnast võõrandumise protsessi läbi elavaid noori. Ta avab tabuteemasid (politseiriigi tõus, fentanüüliepideemia, korruptsioon), see on Eestis tõesti midagi enneolematut. Seetõttu on kole Mutist sedasi bandwagon'ile hüpata ja kolleegile nuga selga lüüa.
Kaur on pääsenud seni tänu heale advokaadile ning headele sõpradele. Kui see olnuks keegi teine, oleks riik ta juba lömastanud, vangi visanud ja ta elu hävitanud. Protsessi absurdsust eitades muutus Mutt repressiivorgani kaastöötajaks: isegi täielik Kenderi-vastasus oleks parem kui hale laveerimine "sõnavabadus peab olema – Kenderi sõna ei loe" teemadel. Säärane käitumine võtab Mutilt kirjaniku püha aura, sest ta käitub labaselt ja ebainimlikult. Samuti ei tunne Mutt justkui kirjandusajalugu, reetes kirjanduse, kasutades teemat kättemaksuobjektina Kenderi vastu. Nabokovit ja hingepuhtust ühes lauses kasutada on silmakirjalikkuse tipp, sest too autor ilustas 12-aastase tüdruku pilastamist. Säärast julmust on kõlanud nii Vaino kui Kunnuse sõnavõttudest. Suhtumine on religioosne: kui sõnavabadus on nende usuks, siis tahavad nad ise valida oma märtri ja tingimata olla nende jüngriteks. Aga nende jaoks pole kõik inimesed, kõik pole kirjanikud: nemad ütlevad, kes on õige ja vale inimene, kes väärib vabadust ning kes mitte. Politseiriigi sümptom: rahvusriigi kujundit esindavad kaastöölised, kokkulepitud narratiivist kõrvale kalduvad isikud saavad lömastatud. Tolle artikliga on ka Muti kätel natuke kirjanike verd.
Lugege, millele vastas Pärnits: Mihkel Mutt: otsus õige, rõõm leige – Kenderi tõttu kannatab kunsti ja kirjanduse maine.
ERR kultuuriportaal ootab diskussiooni jätkavaid kirjutisi aadressil kultuuriportaal@err.ee.
Toimetaja: Valner Valme