"Siin on kokku põrkunud või isegi kihutavad suure kiirusega teineteisest mööda kaks erinevat diskursust või maailma mõistmise viisi. Üks on hästi rangelt, kitsalt piiritletud juriidiline diskursus ja teine on laiem, kontekstitundlik kultuuriteoreetiline diskursus," rääkis Pilv "Aktuaalsele kaamerale".

"Kui tekstiteoreetik läheks ja võtaks need elemendid, mis on üles loetletud seaduses, siis ta näeks, et teksti tõlgendamise jaoks on need ebapiisavad, et seadus räägib ainult kujutamise objektist ja viisist. Aga teksti olemust määratlevad veel väga paljud muud asjad nagu teksti funktsioon, autori eeldatav kavatsus, eeldatav auditoorium ja igasugused muud kultuurilised ja tektsuaalsed konventsioonid, mille suhtes seadus ja juriidika on n-ö kurt. Lisaks, seadus ei erista funktsionaalset pornot kui tarbeteksti ja kunstilist teksti. Seda ongi seadusel ilmselt raske teha, aga siit need vastuolud alguse saavad - üks pool on nagu põhimõtteliselt kurt teise poole suhtes," selgitas ta.

Pilv tõdes, et see, kui miski on ilukirjandus, ei peaks veel tähendama, et ta on automaatselt õiguse mõistmise alt väljas.

"Aga siin on küsimus just sellest, mida me teksti olemusena mõistame. Kui midagi määratleme pornona, siis praegusel hetkel, kuidas seadus seda määratleb, on kuidagi puudulik. Selle lahenduseks saaks olla see, nagu ütles ka sügisel välja tulnud kirjanike tehtud avalik kiri, et tegelikult viitab see protsess sellele, et vastavaid seadusi oleks vaja ümber teha, et nad oleksid kultuuriliselt kompetentsemad," rääkis teadlane.

Pilve hinnangul võib sõnavabadus mingil määral ohus olla. "Kui Kaur Kender süüdi mõistetakse, siis kui keegi tahaks lasta samade seadusepügalate alusel raamatukogudest ära koguda Vladimir Nabokovi "Lolita" või Sofi Oksaneni "Puhastuse", siis tal oleks see võimalus," tõdes Pilv.