Ökoloog Asko Lõhmus: suhtumine keskkonda on moraali küsimus
"Plekktrummi" saatekülaliseks oli ökoloog Asko Lõhmus, kellega arutleti selle üle, millises seisus on meie keskkond ja milline võiks olla selle tulevik.
Rääkides hiljuti tehtud muudatustest metsaseaduses, võrdles Asko Lõhmus teadlase rolli sellistes debattides arsti omaga: „Teadlasena ma pean tunnistama, et poliitika on siiski omaette valdkond, mina olen ma piltlikult öeldes arsti rollis, kes võib panna diagnoose ja rääkida ravi erinevatest võimalustest, aga lõppkokkuvõttes teeb otsuse patsient. Kui patsient ravi ei taha ja otsustab teha hoopis muud – see oli antud juhtum. Aga ma arvan, et see ei lõppe siin, see oli alles algus ja küll oleks hea kui see riigikogu nüüd ära ei väsiks.”
Lõhmuse sõnul jätkub debatt antud teemal, sest otsuseid on võimalik alati ümber teha kui selleks on olemas avalik surve. „Üks asi, mille eest ma poliitikuid hoiataksin, on see, et olukord, kus oli võimalik teatud suured protsessid meie maastikus või ka ühiskonnas kalevi alla panna, see aeg on möödas. Inimesed suhtlevad, suhtlevad kaugele üle riigipiiride ja ülikiiresti. Kui keegi kusagil ühe foto teeb, siis võib juba loetud minutitega seda näha pool miljonit inimest.”
Kõigil on keskkonna ees vastutus
Ka konverentsil „Mets kui loodusvara ja ühine vastutus” arutletakse selle üle, kuidas ühiskond ja keskkond omavahel suhestuvad. “Dialoogi ei ole tekkinud. Metsast kui tervikust me ehk midagi teame, aga kuidas see metsatervik ühiskonna kui tervikuga peaks suhestuma – see on väga poolik. Enne kevadist riigikogumaratoni arvasid ehk ministeeriumiametnikud, et nemad üksi otsustavad metsa asju ja natuke hiljem tundus, et võib-olla riigikogulased ka otsustavad, siis tegelikult on veel mõned otsustajad seal. See uks, mis nüüd tuleb lahti teha, on, et rahvas peab rääkima.”
Lõhmus rõhutas, et metsale tuleks mõelda kui tervikule: „Siin peab tooma mängu sõna puit. Paljude inimeste jaoks on mets ja puit üks ja see sama. Aga see, millest on ökoloogid rääkinud juba kaua, on see, et puit on ainult üks võimalik ressurss ja kaugeltki mitte kõige olulisem funktsioon, mida metsad täidavad. Tegelik küsimus võiks olla see, milline peaks olema puidu kui ressursi kasutus, ka selle eksport, selleks, et kõik need muud metsa funktsioonid täidetud saaksid ja võib-olla oleksid isegi primaarsed. Need küsimused on lahtised ja inimesed peaksid ütlema, mida nad tahavad.”
Rääkides keskkonnateemast kui meie kultuuri osast, tõi Lõhmus tõsise vastuolu – kuigi me peame ennast loodusrahvaks, on Eesti elanikel üks maailma suurimaid ökoloogilisi jalajälgi: „Eestlastel ei ole siin midagi kelkida oma keskkonnasõbralikkusega, kui me vaatame ökoloogilist jalajälge, mis tähendab kujuteldavat maa ala, mis suudab ühtlasi pakkuda ressursse ja neutraliseerida nende heitmeid, siis vajaduse poolest iseenda tarbimist tasakaalustada, on Eesti maailmas 7. kohal. Me vajame umbes neli ja pool korda suuremat pindala kui maailmal meile pakkuda oleks. Nüüd on küsimus, kas iga Eesti inimene tahtis selline raiskav olevus olla. Me peame ennast ju väga looduslähedasteks. Kuidas see juhtus, et me niisugusteks muutusime? Ma väidan, et see juhtus poliitika kaudu. Kui me mõtleme põlevkivi energeetikale ja nüüd ka nendele metsaraietele. Siin on skisofreeniline olukord, kus me oleme maailmas miski, mis me vist ise ei taha olla. See vajab nüüd lahendust.”
Inimkonna lugu on kui tragöödia
Lõhmuse tegevusvaldkonnaks on säästvusteadus, mille eesmärgiks on püüda selgitada, kuidas muutuvas maailmas olemasolevaid ressursse hoida ja nendega tulevikuski toime tulla. „Ta tähendab vastust küsimusele, kuidas me suudame säilitada mingi inimkonnale talutava tasakaalu selles niivõrd muutuvas ja kohati ohtlikus maailmas kõigi oma segaste majandus-, finants- ja sotsiaalsüsteemide, nende ettearvamatute loodusjõudude ja nende loodusressurssidega, mida me võtame kasutusele."
"Üldkokkuvõttes tähendab see seda, mis on meie elutingimused, mis peavad alles jääma ja kuidas see saaks juhtuda. Pikemas perspektiivis need on ohus. Ma arvan, et eluslooduse mitmekesisuse saatus otsustatakse sellel sajandil, praeguse kliimapoliitika viljad ilmutavad ennast samuti selle sajandi lõpuks. Inimkonna jaoks tähendab see globaalselt seda, et ilmselt püütakse üha rohkem rahalisi vahendeid panna selle mõju leevendamisele, aga selle on ka piir. Küsimus on, kas me selle teadmisega nüüd ka teeme midagi,” selgitas ta.
„Kui sel lool, mida me inimkonna kohta võime rääkida, oleks žanrimääratlus, siis see oleks tragöödia. Teadlase jaoks on see ka mingil määral näitemäng, on väga huvitav, mis seal toimub. Aga tragöödia on ta selle pärast, et on hulk sisemisi jõude või sisemist loogikat, mis on sundinud üksikinimesi, ühiskondi ja globaalset ühiskonda tervikuna liikuma just selles suunas, kuhu ta liigub. Kui me vaatame praegu kasvõi seda kui kiiresti kasvab inimkonna arvukus ja tarbitakse ressursse, siis mis meil selle vastu panna on. Tegelikult üks ainus asi. Nüüd on küsimus, kas tehnoloogiline innovatsioon suudab meid sellest lõksust päästa. Siin jagunevad inimesed kaheks, ühed arvavad, suudab, teised mitte. See on kõige olulisem inimeste mõttemaailmade vahe keskkonnaküsimustes,” rääkis ta.
Lõhmuse sõnul on inimeste suhtumine keskkonda moraali küsimus: „Ma arvan, et on olukordi, kus me petame ennast, et kõik peab tunduma hirmus kasulik. Lugesin ühte analüüsi selle kohta, kus oli tõmmatud paralleel Ameerika Ühendriikides orjapidamise kaotamise aegse debatiga, võrreldes seda sellega, kuidas inimene kohtleb loodust. Üks olulisemaid asju, mida uuringus rõhutati, oli et Abraham Lincoln ei keskendunud mitte sellele, miks orjapidamine on kasulik või kahjulik või kuidas see majanduslikult mõjutab, küsimus oli selles, et see oli moraalselt vale. Mulle tundub, et väga paljudes inimestes kripeldab sisimas teadmine, et see kuidas me loodust kohtleme, on moraalselt vale. Ja mulle tundub, et see, mis võiks olla keskkonnateema lahenduseks, paistabki just sealt."
"Miks need kaks teemat nii sarnased on," küsis Lõhmus. "Keskkonna tragöödia puhul me ei räägi ju tingimata alati loomakestest, taimekestest, seentest, me räägime tulevastest põlvkondadest, me võtame selle ära oma lastelt.”
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme