Esko tõdes, et kuivõrd tema värvivalik piirdub tavaliselt musta, valge ja punasega, siis ta oleks raamatu kaane kujunduse ehk teisiti lahendanud, aga usaldab kujundaja nägemust täielikult. Kujundaja Eiko Ojala on tema meelest valmis teinud täiesti suurepärased kaaned.

Ta nõustus saatejuht Urmas Vadiga ja tunnistas, et kaanekujundusest õhkub külmust, kuid ta leiab, et see on kohane. "Raamatus on esiteks väga palju juttu sellest, kuidas inimesed üksteiseni ei jõua ja kuidas sinu ja n-ö pärismaailma vahel on sein. See külmus ja see pea alaspidi kujund töötavad väga hästi."

Esko lisas, et kaane värvid on julged, kuna selle raamatu essents on rock and roll ja käredus. "Ilmselt on seepärast sellised julged värvid valitud. Siin on muidugi ka psühhedeeliat ja reivimomenti, ning ärme üldse hakka rääkima sõnavalikust, mida siin raamatus leidub. See on väga julge."

Laseb tegelastel rääkida

Despentes ise on parimas mõttes kaose kuninganna, märkis ta. "Kohe, kui ta jala siia ilma tõstis, hakkas kõik minema väga keeruliseks." Despentes'i nooruspõlv oli üsna karm. "Ta oli seksitöötaja ja koges üsna ebameeldivaid asju, mis tekitasid temas valulikku raevu, mille ta oma esimestesse loomingulistesse sammudesse välja elas." Ta oli ka pornokriitik ja kirjutas pornofilmidele arvustusi.

Teosed, millega Despentes hakkas tuntust koguma, olid tõepoolest väga raevukad, tõdes Esko. "Kättemaksuromaan "Kepi mind" on jõudnud tema käe all ka filmilinale. Ka Eestis PÖFF-il on seda filmi näidatud. See räägibki vägivalda kogema pidanud naiste kättemaksuteekonnast."

Mida rohkem aastaid edasi, seda rohkem on Despentes'i raev kuju muutnud. "Kui ta jõuab "Vernon Subutexi" kirjutamise juurde, on ta saavutanud eluterve soovi mõista, kust tulevad asjad, millest on raske aru saada. Ta on kõik selle pannud mõnusasse satiirivormi. See raamat räägib tõsistest asjadest ja räägib kurbadest asjadest. Aga ei ole jäädud mülkasse, vaid alati tuleb kusagilt mõni kohatu nali."

Esko sõnas, et autor mitte lihtsalt ei materda oma tegelasi, vaid laseb neil rääkida.

Kubiseb muusikaviidetest

Ta ütles, et kui Krista Kaer talle selle raamatu esimest korda kätte andis, siis märkis Kaer, et selle puhul on vaja loomingulist ropendamist. "Ma mõtlesin, et väga hea, et mul on selline kuulsus, et ma olen kuskil loominguliselt ropendanud."

Esko tegi raamatu suvalise koha pealt lahti, kus oli lause, et "Vernon tunneb naisi, ta on nende peal kõvasti kätt harjutanud". "Purtsatasin kohe naerma. See on üsna banaalne lausa. Aga mis mulle kohale jõudis, oli see, et Despentes räägib oma tegelastest kolmandas isikus küll, aga selle tegelase mõtteviisi ja hääle kaudu."

Ta usub, et Despentes on kirjutanud asjadest, mida ta teab või asjadest, millest ta tahaks aru saada ning selle arusaamise läbi selgust tekitada. "Näiteks, kuidas toimub radikaliseerumine mingisugusesse poliitilisse äärmusesse, sest ta tunneb, et teda ei ole riigile vaja. Mulle meeldib, kuidas ta on uurinud seda mõttemaailma nihet."

Raamatu peategelane Vernon on endine plaadipoodnik, kellel oli selline intuitsioon, et ta võis inimesele pärast paariminutilist vestlust öelda, mis muusikat ta peaks kuulama ja soovitas täpselt õiget muusikat. "Ega siit väga täpselt välja ei tule, mida Vernon ise armastab kuulata." Klassikaline rokitüüp ta ei ole, nentis Esko. Ta lisas, et raamat kubiseb muusikaviidetest. Näiteks leiab ka Spotify'st mitmeid esitusloendeid, mis on pandud kokku just Despentesi raamatu viidete põhjal.

Raamatu lõpus on koht, kus Vernoni reaalsustaju hakkab nihkesse minema. "Tema enda pähe tuleb selline lugu nagu Jimi Hendrixi "Voodoo Child". See lugu võiks väga hästi iseloomustada ka Vernoni fenomeni. Ta on natuke müstiline, intuitiivne kuju. Talle ei saa päris täpselt pihta. Ta on nagu geeniuse ja luuseri täiuslik sümbioos."