"Vernon Subutexi" esimene osa ilmus eesti keeles 2019. aasta lõpus ja aastase vahega, pimedate sügisööde paiku, jõudsid meie lugejateni ka teine ja kolmas osa. Raamatuesitlused olid teemakohaselt seotud muusikaga: esimest osa esitleti plaadipoes Biit Me (esimeses osas kaotab peategelane Vernon oma elupõlise töökoha, plaadipoe Revolver, kuna voogedastusplatvormid tõukavad tema äri muusikatööstuse toiduahelast välja ja Vernon jääb kodutuks ning sunnitakse ringi seiklema); teise osa esitlusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) osales DJ FS (teises osas korjavad sõbrad Vernoni üles, temast saab guru-DJ ja värvikas tegelaste galerii võtab uusi mõõtmeid); kolmanda osa esitlusel, endises Sitsi tehases, lõi Henri Hütt põgusalt konvergentsi atmosfääri (viimases osas muutuvad Vernoni peod üleelusuuruseks ja neid hakatakse kutsuma konvergentsideks, kuid maailm rokkarite ümber teeb järske pöördeid). Tore, kui kirjandusteoseid vahel põnevalt ja kontekstiavavalt sisse juhatatakse.

Esitlusi vedas tõlkija Maria Esko, kes on maininud, et tema valiti triloogiat tõlkima tänu oskusele loominguliselt ropendada. Huvitav, kuidas see teoses väljendub? Intrigeeriva küsimusega tegeles ka Anna Linda Tomp, kes tõi esile tõlke põhjalikku läbitöötatust.¹ Leian lisaks, et "loominguline ropendamine" on voolav – vandumine ei katkesta teksti ega üllata liputajalikult. See integreeritakse sujuvalt tegelaste kõne- ja mõttemaailma. Raamatus on palju füüsilist keelt, mis sobib rokimaailma seksistliku poole ja tegelaste olelusvõitlusega. Kohati räigem keelekasutus toetab objektimaigulist elurõõmu – vahel on jäle ja tore korraga. "Vernon Subutexis" vohab misogüünia, mis leiab viljaka pinnase sotsiaalsel ebavõrdsusel. Kuid Despentesil on houellebecqilik künismimeistri oskus kõnelda süngeist asjust kergelt ning jõuda vürtsikate järeldusteni. 

Despentes on osavalt vahendeid valinud ja tekitab laia pinna üldistusvõimalusteks, teda on võrreldud Zola ja Balzaciga. Seda on autor ise irooniliselt kommenteerinud: "Mind üllatas, et kriitikud nägid romaani automaatselt kui Pariisi ja Prantsusmaa sotsiaalset kriitikat ning kasutasid võrdluseks Balzaci. Arvan, et kui naine oleks olnud peategelane, siis oleks seda nähtud loona vaesest nümfomaanist, kes on oma halbade valikute ohver".² Samas tõdeb ta, et sellise tähelepanu nimel kasutaks ta mees-protagonisti edaspidigi. Stereotüübid toimivad: blaseerunud rikkurid tarvitavad kokaiini ja kasutavad inimesi ära, vaeste visiitkaart aga, nagu ikka, on hambaprobleemid ning puudulikud jalavarjud. Vaeste salakirge jalatsite suhtes ilmutab vaimukalt üks muhedamaid tegelasi, Charles, kes on stiilselt kodutu ja "parmu" elu praktiseeriv taskufilosoof. Charles saab lotovõiduga miljonäriks, kuid jääb ükskõikseks kõigi tarbimisühiskonna kiusatuste suhtes, välja arvatud supermugavad koledad sporditossud. Ka Vernoni jalgade halba seisukorda kirjeldatakse tema hulkuriperioodil korduvalt. Kui ta teises osas viimaks oma sõprade (ja tulevaste jüngrite) keskele jõuab, justkui lunastaja palverännakult, siis asutakse n-ö salvima ka tema jalgu. Iroonilisest tekstuurist kajavad lausa religiooni kirjandust meenutavad noodid: vaevatud jalad näitavad rasket maist teekonda, millest saadakse üle ja tuuakse esile mittemateriaalsed väärtused, kuni kõrgemate vaimuseisunditeni välja. Muusika transtsendentsus ja samas ikoonilisus loob toimiva taustsüsteemi ning Vernonist saab kõrgemate instantside maapealne vahendaja, keda kutsutakse lausa šamaaniks. Autor on leidnud laheda³ stiili, kuidas sotsiaalseid ja eksistentsiaalseid küsimusi laiapinnaliselt avada. 

Fookuspunkti saab sellele mitmekihilisele teosele väga erinevalt teravustada: teemadena tulevad esile toimetulekuprobleemid, keskeakriis, eneseteostus, seks, linnaelu kihid, kangelase teekond jpm. Minu subjektiivset tähelepanu köitsid raamatusse poetatud feminismi ärgitavad mõtted. Tekkis paralleel Simone De Beauvoir' teosega "Teine sugupool", kus arutletakse, miks (ja kuidas) veel suhteliselt terve, kuid mitte enam noor naine end n-ö maha kannab, kui nooruse sära kaob. Mõlema autori maalitud pildi tonaalsuses on midagi sarnast: teatav hukkamõist ea tõttu tupikusse jooksnud naiste suhtes, samas on tajutav hooliv soov raputada. "Vernon Subutex" näitab värvikalt keskealiste naiste alandusi ja alaväärsuskomplekse, ärgitades neid analüüsima. "Teine sugupool" leidis, et naised on kaldunud "parasiitlusele" ja ei suuda end tõsiselt võtta, isegi nende pealtnäha aktiivne töö mõjub sageli pigem ajaviitena, sest nad ei püstita tõsiseid eesmärke.⁴ Seda mõtet illustreerivad hästi Despentes'i Sylvie ja Emilie, kuna neil on ka sotsiaalset privilegeeritust. Hoolimata prantslannade kirjutiste suurest ajavahest näib, et nii mõnigi Beauvoir' esitatud küsimus on aktuaalne "Vernon Subutexi" realistlikus tänapäevakäsitluses. Puudutamata ei jää ka laste saamine kui totaalne identiteediprojekt, mis tagab ühiskonna silmis väärtuse. "Oleks omale kolm räbalat lasknud teha, kui vanus veel lubas, oleks naksti toetused peal," räägib Charles Olga kohta, aga seda kuuleb keskealine lastetu Emilie ning ta enesetunne kukub nulli. 

Despentes laseb eri tegelastel (nt: kodutu, meediamogul, rokkarid, pornostaarid, transnaine, ärihaid) läbivalt naisi kommenteerida ja kokku saab üsna panoraamse vaate nn naisküsimusele. Alates keskealiste naiste alaväärsustundest ja identiteedikriisist kuni feminismi kriitikani välja. Kõige selle taustal joonistub välja, et naine kui "formaat" on väga paindlik. Teose naiskarakterid pakuvad rohkem perspektiive kui peategelane Vernon, kes hajub triloogia edenedes isiksuse mõttes laiali ja kaotab oma teravuse. Loo edenedes muutub peategelase arengulugu veidi ebausutavaks, temast saab pisut müütiline kangelane. Selles osas ühineb ta rokkstaar Alex Bleachiga, kes oli Vernonist veel võluvam naistemagnet. Efemeerse kangelase, Bleachi, surm käivitas triloogia võtmesündmused ja vana rokilembese sõpruskonna taasühinemise Vernoni kaudu. Kuid peategelane ei peagi olema kõige olulisem: "kui on pidu, siis ega õhtu lõpuks polegi oluline, kes oli just see, kes kutsed välja saatis"⁵, nagu kirjutab Urmas Vadi.

Keskse teemana tõuseb romaanis teravalt esile üksindus ja sotsiaalne sidusus ning sotsiaalmeedia, mis ei kompenseeri kuuluvustunnet, mida inimene vajab. Üldistustega sotsiaalmeedia osas ei maksa küll kiirustada, tänapäeva teismeline ütleks, et tegu on nn boomer'ite probleemiga. See aspekt on ka teoses eri vanusegruppide pinnalt välja toodud. Ent antud loo kõige tähtsama kamba jaoks elustati siiski eeskätt endisaegset, nutivaba rokimaailma.

Muusikapõhine kogukond on igal juhul alternatiiv, milles ühenduvad lähedust pakkuv kommuun ja sõnulseletamatu ülevus. Koosolemist püütakse teoses võimendada – konvergentsidel keelatakse mobiilsed sidevahendid. Samas näeme loo kulmineerudes selle idee luhtumist. Konvergentside traagilise lõpu vormistab sotsiaalmeedias radikaliseerunud noor. Otsekui demonstreerides võimu ja meelelahutuse liitu, mis manipuleerib üksinduse all kannatavat inimest.

Oma mulli kapseldumine joonistub eri teemade lõikes välja võrdlemisi negatiivses valguses. Näiteks groteskse äriülbiku ja peolooma Kiko sõnad: "Häbelikkus on salalikkuse märk. Keskklass, bobo'd. Tühikargajad, kes peavad ennast tegijateks. Häbelikkus viitab kompleksidele, kompleksid reetlikkusele". Veidral moel paneb see mõningate n-ö eestlaslike omaduste peale mõtlema ja ehk ka peeglisse vaatama. See on läbivalt romaani hea omadus – huvitavad ideed pudenevad ootamatutest allikatest. Kuid pikapeale tekib veidi hüperrealistlik keskkond, sest üsna paljud tegelased on ühtviisi teravmeelsed.

Romaanile on ette heidetud hargnevate liinide paljusust, mis kompositsioonile kasuks ei tule. Kohati suubuvad need harud tupikteedesse. Kõige kurioossemaks neist jääb uskliku Aïcha erootilise ärkamise lugu, kus temast saab pereisa armuke. See on üldpildist eriliselt eemalseisev ja hoopis teises toonis mullike. Võimalik, et mahtu oleks saanud erinevate kõrvalepõigete pealt kokku hoida ja sellest oleks terviklik lugemiskogemus võitnud. Samas aitavad põiked esile tuua teoses vaadeldud sotsiaalse sidususe teemat ehk näitlikustada selle puudumist ja ka feministliku fookuse probleemistik lähtub paljuski kuuluvustunde kaotamisest.

Teose kõige vahvam osa on lihtsad elufilosoofilised mõtted, mis on istutatud väga erinevate tegelaste pähe. Oma löövusega meenutavad nad kunstnik Jenny Holzeri truisme, mis ka sageli võimu, tarbimiskultuuri ja soonormatiive analüüsivad. "Vernon Subutex" on mahlakaid tõdemusi risti ja põiki täis nagu Tootsi sai rosinaid. Sellised rosinad kuluvad keskealistele kindlasti ära ja Despentes oskab rosinaid teha ka hapudest viinamarjadest, mida rebane kätte ei saa.

¹ "Esko töötab põhjalikult iga sõna kallal, unustamata seejuures teose terviklikku õhustikku. Tõlkija on tabanud registri, mis annab edasi prantsuse tänavakultuuri ja argikeele tahke, toomata samas liialt sisse eestikeelset slängi, mis ei saaks ega võikski kõlada prantslase suust." Anna Linda Tomp, "VÄLGATUS: Hea tõlke võimalikkusest" 27.04.2021 https://va.ee/hea-tolke-voimalikkusest/
² Sarah Huges, "Virginie Despentes: 'If you are a lesbian, you really are less restricted by life' (3.06.2020), https://inews.co.uk/culture/books/virginie-despentes-vernon-subutex-3-man-booker-prize-lesbian-loneliness-interview-463909
³ Nagu öeldakse: "punk on lahe!".
⁴ Simone De Beauvoir "Teine sugupool", (lk 411). Vagabund 1997, esmatrükk Paris, 1949.
⁵ Urmas Vadi lugemissoovitus. Asotsiaalsuse võlu. 27.11.2021. https://kultuur.err.ee/1608417974/urmas-vadi-lugemissoovitus-asotsiaalsuse-volu