Maria Esko, mis on selle "Vernon Subutexi" fenomen? Kuidas te ta enda jaoks avastasite ja miks selle töö kallale üldse asusite?

Selle triloogia fenomen on iga lugeja jaoks ilmselt natuke erinev. Eriti kui võrrelda lugejat Prantsusmaal ja lugejat Eestis. Me vaatame ilmselt natuke erinevaid asju. Aga Prantsuse lugeja jaoks on see üks suurepäraselt, teravmeelselt kirja pandud lugu ühe põlvkonna aegumisest, rock'n'roll'i põlvkonna vananemisest ja olelusvõitlusest, millest nad end ühel hetkel avastavad, kui neid enam justkui vaja ei ole, ja sellest, mis nad siis teevad.

Lisaks on see väga värvikas kaader Pariisi erinevatest ühiskonnakihtidest, ja just nimelt Pariisi, sest seal tõepoolest elab mitu linna ühes ja kui meie eestlastena läheme Pariisi, siis näeme tavaliselt pealmist kihti. Tegelikult on neid kihte kümneid ja raamatus on samamoodi kümneid kihte. See võtab ette päris ambitsioonikaid eesmärke; üks neist võiks olla see, et miks meil on vajadus inimestena koos elada ja miks me ei oska seda sugugi teha.

Sellele raamatule on ju tehtud ka telesari ja seda on lavastatud. See pakub jätkuvalt inspiratsiooni. Ta ei kipu millegipärast oma aktuaalsust kaotama.

Esimene osa ilmus Prantsusmaal 2015, nii et mitte sugugi kaua aega tagasi. Aga selle triloogia aktiivne tegevustik on väga ümardavalt öeldes 2006–2016 ehk see on meile väga lähedane aeg ja protsessid, mis Prantsusmaal ühiskonnas on toimunud, on ülekantavad igasse Lääne ühiskonda. Need on väga samastuvad küsimused ja inimtüübid. Ma tunnen end seal vähemalt kümnes tegelases mingil määral ära.

See on ka Virginie Despentes'i kõige kuulsam romaan. Ta on neid enne ka kirjutanud ja eesti keelde ei ole neid väga palju jõudnud. Aga see on vist kõige lugejasõbralikum?

Jah, seda kindlasti. Seda peetakse tema absoluutseks tippteoseks. See on hetkel ka tema viimane teos. Ma tean, et järgmine on ka ilmumas lähitulevikus. Peaks rääkima narkomaaniast. Väga põnev, tahan juba käpa peale panna. Aga "Vernon Subutex" on tõesti kõige lugejasõbralikum, väga põnev ja värvikas. Sealt on välja tõmmata enda jaoks täpselt see tegevus- või mõtteliin, mis huvi pakub.

Sellest on tõesti tehtud ka telesari. Telesari on sobilik vaatajale, kes ei ole raamatut lugenud või kellele raamat ei meeldi, sest raamatust ei ole seal palju alles. Tegevustik on pööratud täitsa pea peale, rõhk on seksikusel, psühholoogia on kadunud ja autor pehmelt öeldes ei ole ka vaimustatud sellest sarjast.

Seevastu Thomas Ostermeieri lavastus Schaubühne teatris Berliinis on vägagi raamatutruu ja esimesest raamatust tehtud lavastust mängiti just suvel ja mul oli au ja õnn seda ka ise näha. See sama lavastus rändab järgmisel suvel Pariisi Odeoni teatrisse. Nii et seda on võimalik vaadata, kes soovib. Väga soovitan, tõesti raamatutruu ja suurepäraselt valitud näitlejad.

"Vernon Subutexi" tegelased ja seal toimuv meenutab Rainer Werner Fassbinderi filme ja neid karaktereid, keda seal võib näha. Siin on samu tunnusjooni.

Kuna Virginie Despentes on ise ka režissöör, siis ta on teadlikult kirjutanud triloogia üsna filmilikuks või sarjalikuks ning ettekujutatavat on seal väga palju. Kusjuures Virginie Despentes'i esimesest romaanist "Baise-moi" (eesti keeles "Kepi mind" -- toim) tehtud film jõudis 2001. aastal ka Eesti vaatajani. See oli väga verine ja toores Despentes'i teos. Sellest on ta edasi arenenud küpseks ja lepitust otsivaks autoriks, kes näeb suurt pilti ning püüab kaaluda läbi kõik komplekssused. Ta ei ela enam ennast välja, vaid püüab mõelda, mis nüüd saab.

Suur osa on muusikal kogu selles teoses. Selle peaosaline on samuti plaadipoe müüja ja DJ. Selle raamatuga peaks kaasas käima ka soundtrack või plaat, kuhu need lood võiks kõik kirja olla pandud.

Despentes on ravimatu melomaan, mina samamoodi, nii et me oleme need kolm aastat väga hästi läbi saanud. Nendest lugudest, mida triloogias on mainitud, neist tegelikult on playlist'id olemas. Need on leitavad Youtube'ist ja Spotifyst samamoodi ja sisaldavad kõiki lugusid, millest raamatus juttu on. Kui see playlist ette võtta ilma raamatut lugemata, siis tundub, et mis kohutav eklektika see on, aga raamatus on see kõik loogiline.

Kas rock'n'roll on siin surnud või ei ole, kui raamat räägib kaduvast põlvkonnast?

Rock'n'roll on iseloomutüüp ja elamise viis ning ma arvan, et see ei saa surra.