Maria Esko "Eesti novellist": lühiproosa toimub üha enam inimeste peas
Mai alguses ilmunud kogumiku "Eesti novell 2024" üks koostajatest Maria Esko leidis, et tänapäevast lühiproosat eristab klassikalisest novellist traditsioonilise süžeeliini puudumine, mis on asendunud ühe tegelase või autori mõttevooga.
Tänavusest tänase päeva nägu kogumikust võib 16 loo hulgast leida ka teoseid, mis ehk esmapilgul kõige klassikalisemas mõttes novelli ei meenutagi. "Novell on kindlal ajahetkel, kindlas kohas sündinud žanrimääratlus, aga kui selle sõna sisse vaadata, siis selle sees ongi sõna "uudis". Vananenud eestikeelne vaste sõnale "novell" ongi "uudisjutt". See on see, millest tänavu natukene lähtusime, et milles see uudis seal seisneb," selgitas koostaja ja žürii liige Esko.
Esko sõnul loetakse läbi palju aasta jooksul ilmunud lühiproosat, sealjuures ühegi žanri reeglitest lähtumata. "Selle järgi otsustame, mis asi see uudisjutt tollel aasta siis oli. Loomulikult tahame, et pilt oleks mitmekesine ja klassikalised lood pingelise süžee ja puändiga on meile ka väga armsad. Ta lihtsalt ei ole enam ainus põhiline lühiproosa vorm, mida viljeletakse. Kui pilt meeldivalt suureks ajada, kaardistada lühiproosat ja võtta sealt välja kõik meile, küll väga meelevaldselt, silma jäänud tekstid, siis saamegi teada, mis on Eesti novell aastal 2024," rääkis Esko Vikerraadio saates "Loetud ja kirjutatud".
Koostajad lugesid läbi sadu tekste ja Esko jaoks oli huvitav, et tänapäevase näoga lühiproosa on suuresti viimase nelja keerulise aasta tulemus. "Novellil on see vabadus olla väga kiiresti tänast päeva peegeldav tekst. Ta sünnib ruttu, saab sädeme ja jõuab paberile. Romaaniga on seda väga raske teha," tõdes Esko ja lisas, et kaasaegses lühiproosas toimub üha enam lugusid inimeste peas.
Ta toob näiteks Merilin Kirikali loo, mille kogu sündmustik toimub tegelase peas, on tema mõtteuit lõuna ja õhtu vahelisel tühjal tunnil, kus ta jääb alati hätta ning ei tea, kes ta on või mis ta pidi tegema.
"Sellist kirjutamisstiili võib praegu päris palju märgata. Ei ole pandud tegelasi mingisugust süžeeliini läbi mängima või elama, vaid lugu ongi üks väike katkend inimese mõtetest. Minu jaoks, ja see võib olla meelevaldne võrdlus, on see nende isolatsiooniaastate tulemus. Kindlasti on seda ennegi viljeletud, aga mulle tundub, et inimestel on olnud nii palju tegevust omaenda peas või materjali, mida läbi hekseldada," rääkis ta.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Loetud ja kirjutatud", intervjueeris Reet Weidebaum