Urmas Vadi lugemissoovitus. Asotsiaalsuse võlu

Foto: ERR

Ilmunud on kolmas ja viimane osa Virginie Despentes'i triloogiast "Vernon Subutex". Kolmanda osaga on umbes nagu oli teise osaga – ega ta nii hea kui esimene ei ole, aga kui sa oled juba konksu otsa saadud, siis haarad uue osa järgi niipea kui ta ilmub ja loed raginaga, tõdeb Urmas Vadi oma lugemissoovituses.

Nii nagu sarjade puhul öeldakse kiiresti ära, mis eelmises osas juhtus, siis romaani peategelane on luuserist plaadipoe pidaja Vernon Subutex, kelle plaadipood läheb pankrotti ja ka ta ise läheb pankrotti, seda nii rahalises, sotsiaalses kui vaimses mõttes.

Selle raamatu kolmanda osaga on umbes nagu oli teise osaga, et ega ta nii hea kui esimene ei ole, aga kui sa oled juba konksu otsa saadud, siis haarad kohe uue osa järgi niipea kui ta ilmub ja loed raginaga. Sest see maailm oma karvasusega on läbi triloogia tõeliselt veetlev. Samuti keel, släng ja tänavakeel, mida Maria Esko tõlkides on suutnud väga mahlakalt edasi anda, on juba väärtus omaette. Kõik olulised otsad ja liinid, mis eelmistes osades on pandud saladuslikult ootele, viiakse raamatu kolmanda osa lõpuks kenasti kokku.

Peab aga ütlema, et kompositsiooni osas on selle teksti suurim nõrkus peategelane ise. Kui esimeses osas oli ta väga selgelt olemas ja loo keskmes, siis teises osas Vernon Subutex kadus peaaegu ära, muutus veelgi enam asotsiaalsemaks nii, et temast sai midagi hõllanduse sarnast. Kolmandas on ta olemas, aga kõrvaltegelased on kasvanud ja paisunud sedavõrd suureks, et peategelane on jäänud ise üheks kõrvaltegelaseks ja mitte kõige värvikamaks. Aga noh, kui on pidu, siis ega õhtu lõpuks polegi oluline, kes oli just see, kes kutsed välja saatis.

Teatud mõttes on see peategelase n-ö kadumine ka põhjendatud ja sisuline. Võib öelda, et ta lahustubki teistes tegelastes, keda ta enda poole tõmbab ilma, et ta ise midagi selleks teadlikult väga teeks. Ainus, mida Subutex teeb, ta mängib plaatidelt muusikat, ja see paneb inimesed tantsima ja end väga hästi tundma. Subutex on nagu vilepillipuhuja, kes meelitab enda järel linnast minema rotikarja.

Ühelt poolt võib öelda, et selles endises plaadipoe pidajas on midagi šamaanlikku, tõepoolest, ta tõuseb kolmandas osas lausa pühaku seisusesse, paljud on temast kuulnud, tahavad temaga liituda, Subutexi ümber moodustub kogukond, mis mingil hetkel ka laguneb. Teisalt tundub, et Subutexi juurde kisub inimesi tema asotsiaalsus nii nagu paljud hämarad asjad ja tumedad tungid on kutsuvad ning vastupandamatud. Selge see, et paljud meist tahavad olla adekvaatsed, elus hakkama saada, hirm läbikukkumise ees on peaaegu sama suur kui surmahirm. Selleks, et end oma väljavõideldud kohast elus lahti öelda, peab olema julgust.

Globaalses mõttes olekski palju mõistlikum mitte tööl käia ja energiat kulutada, vaid elada kusagil telgis või pappkastis. Aga kuna see samm tundub väga ebamugav või liiga radikaalne, siis on hea, kui sul on vähemasti üks sõber või tuttav nagu selle raamatu peategelane, kes on asotsiaalne ja sina saad teda vahepeal vaatamas käia. Ehk oleks isegi sellisel mõttel jumet, et need majanduslikult liiga kindlustatud inimesed, kel on kinnisvara nii palju, et tekivad süümepiinad, sest nad ei jõua oma maju ja kortereid isegi mitte vaatamas käia, aga süda muudkui valutab selle pärast, et kas nad on ühiskonda piisavalt panustanud? Nad saaksid end siis rehabiliteerida ja pakkuda peavarju ning saia ja veini neile, kes oleks valmis olema asotsiaalsed nende eest.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: