Kontserdiarvustus. Vaakumis oleme kõik võrdsed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ansambel Mgła Tapperis.
Ansambel Mgła Tapperis. Autor/allikas: Roman Zaytsev

SÜNGEHEL / DECEITOME / MGŁA

klubi Tapper

21. november, 2019

Kui kinos on ööd pimedad, siis jätkub pimedaid öid ka muusikaklubidesse. Poola black metal'i artisti Mgła esmavisiidil Eestisse on tumedama muusika fännidele oluline tähtsus, mida näitab Tapperi klubi täissaal. Enne peaesinejat lasub vastutuse koorem, aga samas ka suurepärane võimalus end näidata kahel Eesti bändil – Süngehel ja Deceitome.

Süngeheli war metal on, nagu sellele alamstiilile ikka omane, räpane ja füüsiline lauprünnak ilma erilise finessita – otse peale. Nende arsenalis võiks kõige käepärasem relv olla mingisugune ogadega nui, mille käsitsemisoskus on haaratav ka neile, kellel on ogre IQ, aga ka jõud. Kahjuks magan laivi alguse maha – terviku mõttes eelistan esinemised alati algusest lõpuni ära vaadata –, aga kuna Süngehel on end korduvate laivide käigus juba mulle tutvustanud, ei ole nende maitse(tuse)meeles alust kahelda. Väga tugev bänd, kes on pärast mitut kodumaist CD-väljaannet nüüd küpsem kui küps välismaiseks plaadilepinguks.

Deceitome on puhas nostalgiatripp death metal'i kunagisse kuldajastusse. Metal-esteetikas kulub paljudel energiat, et kuidagi saavutada nn Halb Saund, mis viitaks autentsusele, mingis mõttes ehedamale väärtusskaalale kui need, kellel on palju aega ja raha oma terasetükke korralikus stuudios lihvida. Mis ei tähenda, et need keldrisaundi-stuudiod oleks kuidagi vähem professionaalsed oma lähenemise põhjalikkuse poolest. Igatahes kõlab Deceitome laivis igati autentselt mudaselt ja tuhmilt nagu üks õige demolindistus. Ja see on kindlasti kompliment. Mina näen nende muusikas selgeid rootsi mõjusid, lugusid joonib alla rasvane ja rulliv, alumistest nootidest paks kitarr, mis on kohati sama gruuviv kui funk. Helimees teeb ületunde ja paneb vokaalile taha erinevaid efekte, vähemalt kaja kasutamine torkab mitmel korral meeldivalt kõrva. Deceitome'il on just väljas ka uus EP, mida küll vist poest otsida pole mõtet. Kas Tallinnas ongi üldse enam ühtki CD-plaatide poodi?

Poola black metal'i artist Mgła on ilma eriliselt suurt kära tegemata ja ainult muusika jõul suutnud end selgelt kaasaegse bläki tippnimede hulka mängida. Uuele huvilisele võiks Mgła olla üsna hea koht, kust alustada esmatutvust selle stiili tänaste arengutega. Seda tutvust tuleb ilmselt ise sobitama minna, sest kuigi Mgła on ühest küljest nimi kõigi initsieeritute huultel, hoiduvad nad ise iga hinna eest lisatähelepanu tekitamisest. Nii on Mgłal õnnestunud kaks vastukäivat asja korraga – olla korraga kõikjal ja eikuskil. Oma kättesaamatusega on neil õnnestunud saavutada kadestamisväärne staatus, mistõttu sarjavad neid ühtviisi nii sotsialistid kui ka natsid. Mõlemast laagrist uhkab umbusku, ja see sisendab omakorda minusse usku nende tegemiste õigsusse. Meenub mu suur iidol, filmilavastaja Luis Buñuel, keda vihkasid parimail päevil ühtviisi nii fašistid kui ka kommunistid. Anarhistid aga süüdistasid teda korralageduses (!) ja katoliku kirik usureetmises.

Kontserdil üles astumine on Mgła igikestva anonüümsuse rõhutatud väljendus. Meestel on laval ees mustad maskid, seljas mustad särgid ja nahkjakid. Pole ühtki kutsuvalt vilkuvat logo, reklaami ega muud seost meie praeguse, kaasaegse maailmaga. Meestel pole nägusid ega lugudel nimesid  (plaatidel on need enamasti nummerdatud rooma numbritega). Suhtlus publikuga on olematu, lood algavad ja lõppevad, paar korda mõjub loo järsk, pauguga lõpp defibrillaatori elektrišokina, mis tirib teispoolsusse triiviva mõistuse ropsuga reaalsusse tagasi.

Kitarridki on nii silmatorkamatud kui võimalik, monokroomsed ja valgust neelavad tahvlid. Mulle meenub Tex Watsoni kurikuulus lause enne Mansoni perekonna mõrvu. "I am the devil and I'm here to do the devil's business." Siin aetakse asja, ja kui on vaja ajada asja kuradile, siis on kitarrid ja mehed vaid instrumendid. Energia vahendamise agendid.

Või mitte isegi vahendamise. Mgła esitus on nagu must auk, mis neelab energiat ja ei anna endast midagi välja. Üks korralik must auk ei ole kutsuv – ta ei hõika kaugelt pimedusse: How're you doing tonight? Musta augu perimeetrisse sattudes imeb see sind aga jäägitult endasse ja lahustab kogu mateeria. Ulmes on palju erinevaid versioone sellest, mida kogeb musta augu läbinu, plögastumisest kuni ümbersünnini. Ma ei tea, kumba ma kogen, aga molekulid korraldati protsessi käigus igatahes ümber.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: