Kontserdiarvustus. Karm lahing ilma sõjata
Marduk [SWE] + Unlight [GER] ja Attic [GER]
klubi Tapper
19. detsember 2019
Rootsi black metal'i artist Marduk figureerib järjekindlalt igasuguste kõigi aegade parimate bläkialbumite esikümnetes kord ühe, siis teise plaadiga. Eesti kallaste vallutamine on neil seni aga läinud üsna konarlikult, lausa ebatavalise ebaõnne tähe all. Edasises faktitäpsuses pole ma kindel, aga 1999. aastal Pärnus välja kuulutatud esinemine tühistati viimasel hetkel väidetavalt sealpoolse promootori vea tõttu. Selle asemel esinesid mitmed eesti bändid. 2007. aastal esineti Nõmme kultuurikeskuses koos ..., 2012 oli plaanitud kontsert koos Melecheshiga, mis ka minu arusaamist mööda ei toimunud. 2013. aastal astuti üles Hard Rock Laagris teise päeva peaesinejana, aga teel olid kaduma läinud kõik instrumendid ja esinemisriided ehk lavale tuldi oma riiete ja laenatud pillidega. Lisaks sellele läks läbi mingi generaator ehk heli oli täiesti tuksis ja kogu asi kõlas nagu padja alt, vaikselt ning tuhmilt. See olukord kontserdi käigus küll paranes, aga ega täit efekti kontserdist enam ei õnnestunud esile manada.
Pärast kogu seda draamat oli Mardukit nüüd lõpuks oodata Tapperisse ja ootused olid õigustatult kõrged.
Mardukil on olnud siin probleeme selgitamisega, miks nad kirjutavad lugusid II maailmasõjast ja genotsiidist, miks on nende kinnismõte natsi-Saksa armee ning nende tegevus II maailmasõjas. Eks sellest on võimalik teha igasuguseid valejäreldusi ja neid on ka tehtud, aga Marduk on olnud alati varmas sellistele süüdistustele mingi trollimisega vastama. Nii ei ole võib-olla ka päris juhuslik see, et neid soojendab kontserdil kaks saksa bändi. Aga eks annaks ilmselt hea tahtmise juures sellestki kinni hakata, et nende uus trummar sellest aastast on sakslane.
Esimene (saksa) bänd Unlight võiks ju olla lausa Marduki ellu toodud kratt, sest üks rootslaste tuntud varaseid plaate kannab nime "Those of the Unlight". Muusikaliselt on Unlight küll tuntud ja pikaajaline tegija põrandaaluses bläkmetalis, aga laivis on neil probleeme stuudiolindistuste kvaliteedi kordamisega. Tulemus on üsna harju keskmine teise laine black metal koos oma kindlalt paika jooksutatud audiovisuaalse märgisüsteemiga. Meelde jäävad ehk mõned keskmisest meloodilisemad soolod ja vahekohad. Rõõmus eesti matsirahvas üritab ka sakste suvelauludele oma jõminaga vahele segada. Pea kogu laivi vältel on kosta erinevaid pähetulevaid algastme saksa keele väljendeid, nagu "Jawohl, Helga", "Teufel mit uns" ja nii edasi. Saksad aga ei tee matse mitte märkamagi, ilmselt hirmust sattuda mingisse trollimisvaidlusse, mis võib esinemismeigi püüdliku salapära päris ära lõhkuda. Nii täristataksegi lõpuni, aga päris õiget jõudu siin sees ei ole.
Küll aga mõjub väga energiliselt saksa saatanliku hevibändi Attic esinemine. Arusaadav, et King Diamondi vari on nii suur, et selle varju kipuvad jääma kõik bändid, kes natukenegi vokaali falsetti kasutavad – meenuvad mitmed rootsi bändid, kes on selle templi otsaette saanud, nagu In Solitude, Portrait, alguses ka Ghost. Attic on aga selles mõttes erinev, et nad ei tundu üldse tundvat vajadust end oma suurest eeskujust eristada, vaid vastupidi – kopeerivad kohe rõõmuga. Kamoon, viimane plaat "Sanctimonious" on kontseptplaat, mis toimub nunnakloostris, kus üks abtiss vaeseid nunnasid kuritahtlikult kräunutab. Tuleb tuttav ette? Väga hea! Jätkugu hevimetal-näosaade, sest King Diamondi täieliku ja jäägitu aktsepteerimisega oma ellu on Attic end vabastanud ka võrdlusega tekkivast krambist ja nende esinemine on täiesti rokenroll. Laulja XXX võtab kõik need hirmkõrged noodid välja puhtalt ja valjult, nii et võtab prilliklaasid mõraseks. Kõigil tegelastel on peal selline näpuga ümber silma tõmmatud mustade ringidega primitiivne näomaaling, mis on selgelt kummardus 1980. aastatele (vaadake Celtic Frosti, Sarcofago, Sodomi vanu pilte jne)
Atticu esinemine on teater täiskäigul, mis võiks vabalt kukkuda välja nagu Piip ja Tuut, aga suudab mõjuda pigem nagu Grand Guignol vs Spinal Tap. Laulja Meister Cagliostro (laenanud nime 18. sajandi itaalia müstikult) marsib suure ristiga lavale nagu maamõõtja ja paneb selle võidukalt tagurpidi keset lava püsti. Kontserdi lõpus võtab ta selle taas asjalikult töövahendina uuesti kätte ja kõmbib rist kaenlas minema. Ostan plaadi ja kodus veendun taas, et tegin õigesti.
Marduk alustas neile sobilikult pahaendeliselt hoopis kolme kurjakuulutava martial industrial'i looga, mida ette mängides rahval bändi oodata lasti. Ma küll lugusid ei tuvastanud, aga on alust kahtlustada sellist meest nagu Henry Möller. Viimasel on bläkiringkondadega tihedad sidemed ja ta teeb sarnast muusikat koostöös näiteks nimede Arditi ja Puissance all. Arditi on netis avaldanud lausa kolmeloolise väljaande Marduki kaveritest, mis on ka kindlasti kuulamist väärt, et kogeda, kuidas black metal'i lood on martial-stiili ümber pandud.
Pärast seda aga, kui bänd lavale tuli, sai selgeks, kui sobilik on see, et Tallinna räsinud torm (sain ise mingi oksatükiga keset vanalinna vastu pead nagu mürsukilluga), saabus umbkaudu samal ajal kui Marduk. Kui tormidele on ikka nimesid pandud (tõsi, enamasti küll naiste omi), siis võinuks selle praeguse tormi nimi küll vabalt Marduk olla. Nüüd, täisvõimsusel klubis nende laivi kuulates oli juba ununenud, kui järelejätmatult kiire see bänd on. Kiirus ja järelejätmatus on alati olnud Marduki kaubamärk. Korrakski ei võeta jalga kõri pealt ära ja kogu see täristamine viibki justkui sõjatsooni. Tulirelvade laskmise heli analoogia on lihtne tekkima. Sellele aitavad veel omalt poolt kaasa lugude peale ja vahele mängitud pommirünnaku-helid, õhusireenid ning muu selline. Sõjaihalejatele mõjuks ehk isegi päris hästi hoiatava näitena. Me võime seda ju nautida, aga kui poleks võimalik selle eest astuda õue värsket õhku hingama ja see kestaks tunni asemel näiteks aasta, võib peast päris hulluks ajada.
Küte leidis väikese hingamispausi täpselt pool tundi pärast algust, hiljem tuli veel paar pausi sisse. Mõni ime, et neil oli vaja hingetõmbeaega. Ma ise poleks poolt lugugi seda black metal'i kardiot vastu pidanud. Kontserdile mõjusid need vaiksed vahekohad aga väga hästi, justkui maitsemeele puhastamisena, et siis lasta end täielikul helilaviinil edasi peksta.
Veteranbändina on Mardukil võimalik laenata kõigist oma karjääri perioodidest, aga kuna nende muusika olemus on olnud alati üsna sarnane, siis mõjus kõik monoliitselt. Peaaegu kõik lood olid erinevatelt plaatidelt. Nii kõige popimatelt, nagu "Panzer Division Marduk" või "Wormwood", kui ka vähem tunnustatud perioodi albumitelt, nagu "Nightwing" või "World Funeral". Marduki II maailmasõja armastus on neid toonud Eestisse ka loomingus, sest viimasel albumil "Viktoria" on lugu "Narva", mis räägib Narva lahingutest. Ideaalse sobivuse kiuste lugu aga kahjuks siiski Tallinnas ei kõlanud. Nii et näiteks lüüriline rida "Estonian limbs scattered across the town square of pain" jäi kohalikul publikul kuulmata.
Toimetaja: Merit Maarits