Kontserdiarvustus. Euroopa surmaparlamendi värvikas istung ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ansambli Entombed A.D. laulja Lars Göran Petrov.
Ansambli Entombed A.D. laulja Lars Göran Petrov. Autor/allikas: Tanel Kõnd

Hell Over Europe III

Aborted [BE] / Entombed A.D. [SE] / Baest [DK]

klubi Tapper

26. oktoober 2019

Death metal'i kontserttuur "Hell Over Europe III" reklaamib end läbi lubaduse "ühendada death metal'i kolm erinevat põlvkonda". Asjasse mittepühendunule tundub see täielik juuksekarva lõhki ajamine – kuidas saab olla kolm põlvkonda millelgi nii spetsiifilisel? Aga väide pole iseenesest vale. Legendaarse Entombedi poolseaduslik õigusjärglane Entombed A.D. ulatub sugupuuga 80. aastate lõppu, death metal'i lapseikka, Aborted esindab aastatuhande vahetuse järgset aega, kui kollivälimus asendus soengute ja moodsamalõikelise garderoobiga ning praegu oma teekonda alustav Baest leiab tee ringiga tagasi retro-revival'i ja nn vanakooli saundi ning välimuse juurde. Miski sellise esteetilise terviku järgimises kõditab mu OCD-närvi ja sellises komplektis on bändid küll üksteisest erinevad, aga mängivad samas liivakastis ning juhtlause pole pelgalt turundusnipp, vaid sisuline püüd tekitada eri vanuses bändide ja fännide vahel uus ühtsus. Selle ühtsuse tagab ka tõsiasi, et tegemist on ilmselt nn plaadifirma-tuuriga (kõigi kolme leibel on Century Media), ja võiks justkui loota ühtlast taset, sest iseendale jalga tulistada pole mõtet isegi nii verisel alal nagu death metal.

*

Taanlaste Baest on niisiis tänamatu ülesande ees oma tuntumate kolleegide eellöök enda peale võtta, aga üsna hästi suudetakse komponente veidi muutes jääda valemile truuks, ilma teisi kopeerimata. Kui nüüd hakata järgmist juuksekarva lõhki ajama ja otsima seda keskmisele ERR-i lugejale kindlasti äärmiselt hädavajalikku muusikalist võrdlust, siis meenub esimesena kohe rootslaste all-star bänd Bloodbath. Lühitõlge noviitsidele: väga tehniline, aga samas emotsionaalselt haarav kesktempos death metal. Plusspunkt kirja, kuigi peab tunnistama, et plaadi pealt tuleb kogu see ilu paremini välja kui kontserdil. Samas korvab mõningase muusikalise veenmisjõu puudumise Tapperis Baesti naiivsevõitu stiilitäpsus – vanakooli sakiliste logodega surmabändide särgid, pikad juuksed, kaks identse kujuga sakilist kitarri ja rohkelt entusiasmi.

Poole peal selgub, et bassistil on täna sünnipäev. Tema nimi on Mattias ja ta tuleb välimuse järgi pigem kuskilt lõuna-Aasia kandist. Turvaline teada, et Baestil on tegelikult sellised korralikud taani nimed nagu Lasse ja Simon või Mattias. Plusspunkt kirja, ja tuult tiibadesse.

Belgia Aborted on oma kümne albumiga juba väga staažikas tegija ja nende esinemist mitu korda näinuna tuleb taas tõdeda, et kontserdil rullivad nad üsna veenvalt kõik vastupanu osutavad ajukäärud jõuga siledaks. Lavale tassitakse butafooriat, mis paneks ka Alice Cooperil silma särama. Eriti meeldivad mulle kaks pleksiklaasist kastides püsti seisvat elusuuruses kõdunevat plastluukere, kes etteheitva näoga rahvast vaatavad. Taban end mõttelt, et ehk on neil põhjust nördinud olla, sest kui kontsert läbi saab, kolivad nad ilmselt oma kastidega koos tuuribussi pakiruumi. Samas lahe mõelda, et üks õige death metal'i bänd reisib ikka nii, et paar luukere on ka pagasiruumis, ja elavate voodid on otse surnute omade kohal nagu meie läänemaailma surnuaiakultuuriski kombeks.

Aborted on samuti ülitehniline, aga erinevalt Baestist pööravad nad tähelepanu meloodialt rütmile. Tasakaalu brutaalsuse ja keerukuse vahel aitab selles sünkoopide labürindis eriti veenvalt hoida ameerika trummar Ken Bedene, kes mängib natuke nagu mõni džässimees, ilma liigse rahmeldamise või energiakuluta, aga ülikiirelt ja keeruliselt. Siin on death metal'isse segatud omajagu grindcore'i – meditsiinilis-patoloogiline teemavalik ja vokaalistiil – ning osad breakdown'id meenutavad isegi deathcore'i. Abortedi laiv on alati parajalt läbi tuuseldav kogemus ja nii ka nüüd. Tossumasinad purskavad oma joad otse lavaäärelt lakke. Laulja, suur kiilakas Sven de Caluwe rapsib ringi nagu aru kaotanu ja kräunutab lugude vahel publikut, et too tema maitse jaoks piisavalt kõva häält ei tee. Kõige selle juures mängitakse võrdlemisi täiuselähedaselt. Ühes kohas ei suuda üks kitarrist vaiksemat vahekohta piisaval kaua hoida ja hakkab varem pihta, mis saab ka kohe ära karistatud. "Jumped the gun there, eh?" küsib laulja sarkastiliselt.

Kuna de Caluwe oli teinud toreda žesti ja astunud külalisena üles Baesti viimases loos, tuleb Baesti-Simon lavale auvõlga tasuma. Abortedi kiilas hiiglane hõikab mikrofoni: "Järgmine lugu on ühtedest, keda ma kõige enam vihkan – influentserid!", mispeale noorem kolleeg ei jää vastust võlgu: "Ise oled kogu aeg Instagramis, poser". Kerge mõõduvõtt jätkub järgnevas loos, kus kaks erineva stiiliga lauljat küll teineteist päris hästi täiendavad. Kokkuvõttes tahaks Abortedi esinemise võtta kokku lööklausega "Au tööle!". Tööd tehti kõvasti ja etendati vägev show, aga emotsionaalses plaanis jäi minul midagi puudu.

See viga sai lõpus muidugi väga jõuliselt parandatud. Rootsi uue nimekujuga tuhast tõusnud Entombed A.D. sai alguse siis, kui nimi "Entombed" muutus kohtuvaidluse objektiks ja elupõlisel rokkaril, lauljal L.G. Petrovil ei jäänud muud üle, kui teised kodanikud selja taha jätta, nimele paar initsiaali lisada ja Entombediga sama rada jätkata. See on tal välja tulnud lausa ebaõiglaselt hästi, sest samal ajal kui ülejäänud neli originaalkoosseisu meest andsid välja kontsertplaadi koos sümfooniaorkestriga (kuul-pähe-mõte absoluutselt igal meelde tuleval juhul), siis on Entombed A.D andnud välja kolm tugevat plaaditäit klassikalist death metal'it, mis ei paku küll mingi eriti omapärast maitset, aga täidab näljaga kõhtu väga edukalt.

Kuna Petrov on pigem sellist masti mees, kes lisab põlevale süütenöörile leegiheitjaga hoogu juurde ja kelle rokenroll-elustiil võib amatöörile meenutada alkoholi jõul täie kiirusega mäest alla kihutavat mootorratast, siis on selle bändi esinemised olnud senise kogemuse põhjal üsna sõltuvad esimehe hetkevormist. Aga täna on Petrov täielik tase. Siiani on arusaamatu, kuidas füüsiliselt üsna kinni jooksnud tüübi seest tuleb välja selline hääl. Entombed A.D. tulistab läbi tervest reast uute plaatide lugudest, mis utiliseerivad parima Entombedi traditsiooni kohaselt hardcore'ilikku D-beat-rütmi a la Discharge, Disfear ja lugematud teised Dis-eesliitega bändid. Entombedi saund on alati lisaks metalile sisaldanud palju pungilikku, mis teeb nende muusika oma lihtsas lolluses täiesti geniaalseks.

Nagu sisimas loodetud, tõmmatakse kontserdi teises pooles kaitseriiv täielikult maha ja mängitakse mitmeid Entombedi originaallugusid, mis tuletavad mulle väga jõuliselt meelde, miks pean Entombedi debüütplaati "Left Hand Path" kõigi aegade parimaks death metal'i plaadiks. Kokkuvõttes on piinlik oma kontserdi eel tekkinud madalate ootuste pärast, sest vajalikul hetkel suudavad meistrid ikkagi taset näidata ja need ootused täiesti ümber pöörata.

Abortedi luukered on oma pleksikirstudes ladustatud märkamatult lava kõrvale, aga ühel hetkel juhtub seal mingi jama ja kirstud vabisevad ning hakkavad ümber kukkuma. Lavamehed tõttavad appi, aga mulle on ilmselge, et isegi nendel luukeredel algas väike konditants.

Rahva reaktsioonide peale hüüab Petrov võidukalt: "Selliste hetkede pärast me metalit mängime!". Seejärel eneseirooniaga: "Ma pole kunagi midagi nii klišeelikku öelnud". Ja siis inauguratsioonikõne kaalukusega: "Aga kõik klišeed on lõpuks tõesed".

Ozzy, Jokker ja Yoda, rolled into one.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: