Kontserdiarvustus. Kuupaistesonaat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rotting Christ
Rotting Christ Autor/allikas: Rotting Christi FB

SILVER DUST / ROTTING CHRIST / MOONSPELL

Tallinn, Tapper

28. novembril

Selline huvitav europudingi-tuur seekord Eestit külastamas, bändidega Šveitsist, Kreekast ja Portugalist. Lisaks Euroopa päritolule tundus neil aga õhtu käigus olevat täpselt nii parasjagu ühist, et lavalaudu jagada, isegi kui seda Rotting Christi ja Moonspelli puhul eriti ei ootaks.

Aga kõigepealt täiesti tundmatu suurus Silver Dust Šveitsist, kelle suhtes puudusid igasugused ootused, kuna polnud eelnevat kokkupuudet. Lavalt oli kuulda suht harjumuspärast gootirocki, aga tundmatu avabändi kohta oli neil kaasas ootamatult palju igasugu kilakola – ekraanid vilkusid ja riides olid tüübid nagu oleksid just tsirkuseesinemise ja comic con'i vahel väikest vaheaega tegemas. Nende gootikas oli, samuti üsna ettearvatavalt, omajagu steampunk'i stiilimõjutusi, aga sama võib ju üsna mugavalt öelda näiteks Nightwishi kohta. Tüübid näevad vaeva, rabelevad ringi ja suhtlevad publikuga nii entusiastlikult, et päris nunnu. Lõpus kutsutakse kogu tol hetkel veel napivõitu rahvas pildi peale ja inimesed lahkuvad naerul nägudega. Soome-seostest veel niipalju, et nende plaadilt võib kuulata kaverit Jackie DeShannoni kantrirock-hitist "Bette Davis Eyes", kus teeb kaasa ka Lordi eurobrontosaurus Mr. Lordi. Pähe tekib liiga palju küsimärke... Nan-nan-naaaaaa... Mõtle millelegi muule. Läheme eluga edasi.

Kreeka atmosfäärilise black metal'i esivanem Rotting Christ on tulnud pika tee ja andnud välja rea plaate selleks, et sattuda tuuril korraliku gootivõileiva vahele. Mulle isiklikult oli Rotting Christ õhtu peaesineja. Viimasel kümnel aastal on nad pärast teedrajavaid 1990ndate aastate esimesi plaate ja veidi kahvatumaid nullindaid leidnud teise hingamise kuskil uues kohas, segades meloodiliste kitarriliidide juhitud eepilist, black-mõjudega hevimetalist (ma isegi ütleks) erinevate etniliste meloodiatega ja laenates lüürikas julgelt piisku maailmakultuuri eri lätteist. Mõned mõtted on neil teravamad kui teised, aga igav ei hakka selle uue ajastu Rotting Christiga küll kunagi.

Kuna neil on kraami nii palju, siis on ilmselt võimalik anda mitut sorti Rotting Christi etendusi, sest leidub nüüd natuke mõndagi – rituaalset tribal-seisundimuusikat, mis polegi peaaegu metal, paar vana bläkihitti (stammlugu "The Forest Of N'Gai" oli õhtu parim pala) ja sirgjoonelisemaid rockiradu, mille saatel tõmmatakse paar korda edukalt üles ka circle pit, mis küll kaua ei kesta.

Kui esimesed lood suutsid haarata ja ma läksin asjaga kaasa, siis ajaga hakkas see justkui eri ooperitest pärit aariate kogumik pisut häirima. Rotting Christ tundub olevat võtnud tänapäeval kontsertidel üsna sirgjoonelise rockbändi raja, millel astuda, mida iseloomustabki võrdlemisi lihtsate lugude mängimine ja peaaegu sajaprotsendiline ehk pidev suhtlus rahvaga. Inimesi pannakse plaksutama, skandeerima, ringiratast moššima ja see kõik on muidugi tore ja nad ongi toredad tüübid, aga muusika peaks siiski rohkem mõjule pääsema. See pole aeroobika ega tsirkus.

Lood ise olid, nagu nende puhul ikka, suurepärased, aga ka siin tuli välja see vahe, et kui plaatidel on nende filigraansed kitarriosad need, millest punutakse kokku ääretult lahedad meloodiad, siis on selliseid asju võibolla kontserdil raskem ära mängida (eriti kui on kambas uus lavakitarrist, kes ühines alles sel aastal). Rotting Christ on parim keerukamana kui siinne esitus, prooviks võib katsetada kasvõi selliste plaatidega nagu "Aealo" ja "Theogonia", mis on täielikud meistriteosed. Uuemad plaadid on samuti tugevad (tooni andis 2013. aasta ka üliveenev album "Κατά τον δαίμονα εαυτού" (ausõna, peast ei kirjutanud seda), kust mängitakse lausa nelja lugu. Ja huvitavalt tänavuselt uuelt plaadilt ainult kaks.

Eraldi võetuna on kõik palad super, aga kokku pidanuks asi minu meelest olema veidi kättesaamatum ja salapärasem. Terviklikum. Siiski tore elamus; kuid ma ei kujuta ette näiteks Triptykoni ärgitamas inimesi circle pit'i tegema. Viimaseks looks mängiti taas tõeline vanakooli bläkiklassika "Non Serviam" ja refräänis loonime skandeerimise ajal vaatasid segaduses näoga ringi kaks minuga kaasas olnud Serbia filmikriitikut, et mida hekki: alles me jõudsime siia ja juba mingi vihakõne "Non Serbian" ja kohe hatakase välja viskama.

Õnneks lubati neil jääda ka viimase esineja Moonspelli kontserdiks, seda enam, et üks neist oli elupõline Moonspelli fänn. Mina neist nüüd niipalju ei tea, aga mõningane kokkupuude on olemas. Tundub, et nad sobivad Rotting Christiga selles mõttes kokku, et mõlemas oli black metal'it algul rohkem kui praegu, ja ka folgimõjud on selgelt olemas Moonspellil alguses ja Rotting Christil lõpupoole, kui aga Rotting Christ oli oma lavalises olekus väga lihtne ja vahetu, on Moonspelli lavadisain tõeline pudupood. Süntesaatori ümber on ehitatud butafoorne orelivilede mets ja mikrijala külge seotud kõrge puust (või ikkagi plastmassist) rist. Selge see, et miks: mikrofonijalg ja süntesaator on ühed koledad moodsa maailma asjad, mille väljanägemine on sobimatu nende kasutusviisiga. Laulja Fernando Ribeiro tuleb lavale suure ekpressionistliku laternaga, mida ta varre otsas kõlgutab, peas surnumatja kaabu.

Kuidagi kristalliseerub kõigi tänaste bändide ühisosa: mineviku romantiline fetišeerimine, olgu tegu aurupungiga nagu Silver Dust, müstika ja okultismi ning vanade kultuuridega Rotting Christi puhul või konkreetsemate kontseptuaalsete sündmustega Moonspelli puhul, kelle viimane, ka lõviosa kontserdist moodustanud plaat kannab nime "1755" ja märgib aastaarvu, mil leidis aset Portugali ajaloo laastavaim sündmus, Lissaboni maavärin, mille käigus hukkus kuni 100 000 inimest ja mis tegi lõpu Portugali kui tugeva koloniaaljõu ambitsioonidele. Kõik kolm bändi lähenevad minevikule mingi eepilise märterlusega, ja isegi karmide ja kurbade sündmuste puhul eelistatakse pigem heroilist tooni nii muusikas kui olekus.

Moonspell on muusikaliselt lihtsalt tarbitav gootirock, mis esitatud haarava teatrietendusena. Näha, et nad on tõelised oma ala profid ja ma tunnen, et mu kriitika oleks siinkohal liialt isiklikest eelistustest kantud, et olla põhjendatud. Eriti kuulata ei viitsi, aga suhtun suure poolehoiuga, ja ilmselt vaataksin neid ka uuesti. Rotting Christi puhul aga on nende järgmine tuur ilmselt jälle midagi teistsugust, ja iga kontserdikülastus juba ette kindel. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: