Kontserdiarvustus. Balti barbarid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaschalot.
Kaschalot. Autor/allikas: Sergei Drobišev

NRCSSST / DEVLSY / DESTROY URANUS / KASCHALOT

klubi Barbar

1. november 2019

Ajal, mil Hong Kong kopeerib meie Balti ketti, on aeg taas originaali meelde tuletada. Hingedepäeva puhul astus rokiklubis Barbar üles neli Baltikumi bändi, mida võiks kõiki üht- või teistpidi premeerida mõne post-liitega, mis laias laastus võiks tähendada seda, et need on rokibändid, mille esmane eesmärk pole rokkimine, vaid pigem introspektiivsemat laadi vaade muusikale. Valemit hakatakse lahti muukima mitte publiku, vaid enda kaudu ja publik peab suuresti ise leidma sama lainepikkuse ning sellega kaasa minema. 

Ürituse nimi on "1.11" või "111", kirjeldusega "1 õhtu, 1 kord Eestis, 1. novembril". Kahele Leedu bändile NRCSSST ja Devlsy sekundeerisid Eesti (täpsemalt Tallinna Eesti-Vene) tegijad Destroy Uranus ning Kaschalot, ja peab tunnistama, et selle kaasa tulemisega väga raskusi ei tekkinud. Bändide valik oli hästi kureeritud ja kogu komplekt kõlas loogiliselt kokku.

NRCSSST ehk Narcissist, kelle nime järgi võib arvata, et sisekaemuslikkusest hoolimata neil publikust siiski ükskõik ei ole, alustas ehmatavalt argiselt ja alguses tundus, et siit tuleb selline kurbade harmooniate pähe kulunud järgnevus, mis seni kuuldule midagi juurde ei anna.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas NRCSSST oma algselt ära määratud turvatsooni laiendama. Teine lugu tõi ootamatu folk-passaaži ja kolmas võinuks tegelikult olla peaaegu et sirgjooneline shoegaze-lugu (kas või Catherine Wheel) kõrgendatud kärinaga. See shoegaze'i element püsis lugudes ka edaspidi ja bänd navigeeris päris osavalt mažoori ja minoori piiri peal edasi-tagasi. Metal-vallast on sellist ülevat melanhoolset mažoorsust ehk kõige veenvamalt kasutanud Alcest ja mõned plaadifirma Northern Silence bändid, ning NRCSSSST astus nendega üsna samasse ritta. Kui ühe loo algus segi läks ja tüübid selle katkestasid, oli nende uue vaikse alguse puhul see segiminek täiesti mõistetav, kui kaks kitarri ning bass mingis kummalises vasturütmi taktimõõdus kõik üksteist taga hakkasid otsima. Bassist tegi üldse ületunde ja klõbistas hoolega üle viiekeelse bassi kaela edasi-tagasi, mis silmale igati kaunis vaadata oli. NRCSSST suutis kontserdi käigus tekitada üsna hästi oma maailma ja tunderuumi ning seda ka kontrollida. Muusikaliselt justkui õpiku-blackgaze.

Devlsy oli järgmise bändina jälle minu meelest selle kontrolliga veidi kimpus. Muidu on Devlsy senise Hard Rock Laagri ülesastumise ja plaatide põhjal üks mulle kõige rohkem korda minevaid Leedu bände. Ka nemad segavad shoegaze'ilikku kitarriudu black metal'iga, aga nende muusika on tonaalsuselt märgatavalt pahaendelisem. Mitte otseselt kurjem, aga süngem. Nad teevad oma kunsti ja ei häbene sellega minna lõpuni välja. Miski, mis kirjeldab minu jaoks Leedut Eestist oluliselt enam mitmeski kultuurivallas – (kaasaegses) kunstis, luules, fotograafias.

Nüüd oli aga Devlsyl pisut raskusi eelmiselt bändilt sama kaaluka atmosfääri ülevõtmisega. Lood olid tõesti väga head, aga tundus, et rütmiosa, eriti trummar, aga ka bass, sundisid üksteist vaheldumisi murdosasekundi haaval aeglasemini mängima ja kontserdil polnud minekut. N-ö forward momentum [eesti keeles nt minekumoment] oli puudu. Aga muidu soovitan neid väga kuulata. Leedu tegi kokku ikkagi muusikaliselt väga veenva etteaste. Omavahel kamraadidega juttu ajades olime kõik kahjuks ühte meelt, et ilmselt teatakse Eestis Leedu raskemuusika bände pisut paremini kui Leedus Eesti omi. Nende metal-skeene on tihke ja mitmekesine ning mitmed bändid – Erdve, Au-Dessus, ka seesama Devlsy jne – annavad plaate välja üle maailma tuntud tugevate plaadifirmade all.

Destroy Uranus oli minu jaoks varem tundmatu suurus ja eks minus tekitas teatud raskusi alustuseks sellest meiemehelikust nimest üle saamine, aga kui ma sellise tiitli põhjal oleksin oodanud pigem mingit mutatsiooni hardcore'ist, oli Destroy Uranus pigem raskeriffi-instrumentaalbänd. Hoolimata kahest kitarrist bändis ei läinud nad seda rada, et oleksid meloodiatega midagi ambitsioonikat ette võtnud, vaid ladusid pigem raskeid madalaid riffikäike üksteise otsa. Iseenesest väga sümpaatne, eriti nii uue bändi kohta. Võimalik, et mul on silmaklapid peas olnud, aga ühtki plaati nad veel välja andnud ei ole, Bandcampist leiab kaks digireliisi. Oma näo leidmine võtab ilmselt veel veidi aega, sest kontserdi lõpuks jäi küll (positiivne) tunne meelde, aga muusikast tagantjärele eriti midagi ei mäleta. Pisut üldisevõitu lood.

Kaschalot oli päeva lõpetajana aga ka kõige tugevam üllatus. Olen kuidagi proovinud nii sättida, et kui ma bändiga varem tuttav pole, siis ma enne kontserti ka midagi neilt ei kuula, et mulje oleks vahetum. Nüüd tasus mu taktika ennast kuhjaga ära, sest Kaschalot tõmbas mul täielikult vaiba alt ära. Peaaegu et nurkapidi progelik math rock / post-rock, mis oli väga intensiivne, suutis oma tempo- ja toonimuutustega olla pidevalt täiesti ettearvamatu. Samas ei läinud hetkekski tühjaks nuudeldamiseks nagu sellistel asjadel tihti kombeks, vaid bänd tegeles keskendunult supermeloodiate punumisega kahel kitarril ja bassil. Nii mänguoskus, lugude uudsus kui ka tüüpide enda energia andis mingi täiesti erakordse live-kogemuse.

Kui NRCSSST-i võiks kirjeldada sõnaga "melanhoolne", siis Kaschalot astus suure sammu valguse kätte ja oli enamiku kava ulatuses täiesti optimistlik. Optimistlik post-küte, kus kitarrikaela ülemises otsas punuti väga keerulisi ja ägedaid trillerdavaid käike, kogu bänd mängis märkimisväärselt profilt kokku ning ettevõtmine ei mandunud iseenese paroodiaks. Kuigi lisaloo ajal tekkis juba tunne nagu oleks kolm ristsõna järjest aja peale ära lahendanud.

BARBAR. Poliitikute ja ametnike majandatud kaarhallklubide kõrval on ikkagi väga vaja selliseid põrandaaluseid peidupaiku nagu Barbar, kus ei pea õige tunde tekkimiseks olema kohal mingeid masse, muusika levitamine toimub kõigi osaliste – bändide, publiku, promootorite – ühise isetu jõupingutuse tulemusena, ja kust tegelikult tulevadki päeva lõpuks kõige huvitavamad muusikalised elamused, mida näitas hästi ka see Balti barbarite esinejaterivi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: