"Ot juba kirjutad vä?" 

Vaatan kerge uskumatusega oma Sloveenia kolleegi Marko poole, kelle tegevus pressitelgis meenutab mulle stseeni tuntud animafilmist "Ghost in the Shell", kus androidil liigenduvad kõik sõrmed mitmeks tükiks, et saaks kiiremini trükkida. Just olin lõpetanud düstoopilise sisuga vestluse sellest, et koolinoored ei oska enam klaviatuuri kasutada, kuna kogu tekstitootmine käib telodes ja pöialdega, ja siis nüüd see siin... Tehisaru värisegu, sest jumal tuleb inimesest ja mitte masinast.  

Tee, mis tahad, minul kahe väga tiheda Hard Rock Laagri kontserdipäeva jooksul midagi kirja ei õnnestunud panna, mistõttu nüüd istun siin mitu päeva hiljem ja püüan selles mälestuste ja emotsioonide virrvarris mingit korda luua. Ikkagi 25 aasta juubel (!). Ilma vaheaegadeta (Jah, vist ainus festival, kes leidis seadusaugu ka koroonaajal vähendatud mahus festival ära teha). Ja – mitte, et see nüüd kõige olulisem oleks –, aga festivali sõnul taas publikurekordiga päädinud üritus nagu olulisele maamärgile kohane. Veerandsada aastat nii-öelda tumedama formaadi helisid. Igati auväärt saavutus.  

Mis on vahepeal muutunud? Eesti konnatiigilikult mikroskoopilisel muusikaürituste maastikul on justkui mingeid liikumisi märgata: päris äärmuslikus bläkiotsas toimetab talvine Howls of Winter, Tallinnas ja Tartus on tekkinud omanimelised rokifestivalid Tartu Rock Fest ja Tallinn Rock Festival, mis täidavad selgelt peavoolulisema maitse rahuldamise ülesannet, Tartus Eesti bändide toel (mitmed ka HRL-i kavas olnud, nagu Raev, DND, Kosmikud), Tallinnas suurte nimede pärituules, kaasates bände, mis pigem mu huvidest väljaspool (Scorpionsi point lõppes ca 1984, Hatebreed on üks neist USA bändidest, mida ma teistega segi ajan nagu ka Godsmack, ja P.O.D.-d eristan seeläbi, et need olid vist kristlased), aga Eesti asjad oleks justkui HRL-i kavaga identsed. Ja veel ühe huvitava muutusena tuleks ära märkida, et esimest korda täheldan Käbliku Beer Camp & Rock'n Rolli kavas esinejaid, mis sobiks uhkusega ka HRL-il päeva lõpetama – Primordial ja Yoth Iria, kas tõesti... Märkimisväärsed tegijad.  

Selles mikronihelemises astus tänavune Hard Rock Laager justkui pool sammu kunagise Rabarocki suunas, kaugenedes kava esmamulje põhjal justkui puhta metal'i suunalt laiema tumealternatiivi spektrisse. Teatud skepsisega ma sellele nihkele lähenesin, aga tuleb tunnistada, et esmapilk oli petlik ja tegelik kogemus osutus teistsuguseks. Hea meel tunnistada, et laagri kunstiline komitee mängis mu sel korral üle ja tuli hoopis mitme üllatusega lahkuda.  

22 bändist nägin vist 19, teise päeva avaots jäi tabamata, niisiis saadan vabandused teele Puberteedile, Portreadile ja Theoretikule, eks kohtume mingil muul ajal. Muu olen mõtete korrastamise eesmärgil püüdnud üldisemate kategooriate järgi peatükkideks jagada, et saaks jälle ängstis põdeda, et kõik ei sobitugi lahtritesse, aga selline on elu.  

Folk You! 

 Rahvuspärandi punumist raskemuusikasse tundub enamasti iseloomustavat üks erinevus originaalist. Kui tavapärane regilaul ja rahvuspärand on tihti väga eleegiline ja minoorne, pigem sünge, siis folgi ja metal'i kokkusulatamise tulemus on märksa enam sellise ülendava olekuga, mis ärgitab pigem kappa kapaga, rusikat näoga ja mõõka kiivriga kokku lööma. Muidugi kujundlikult, mitte festivaliplatsil. Aga on ju õigus? Folk metal'it saadab selline reibas teeme-ära-vaib, ja erandiks pole ka tänavused näited siin.

Mina küll ei mäletanud, et lätlaste Skyforger plaatidelt nii käredalt kõlaks, aga HRL-i esinemise põhjal võiks nad otsapidi ka siin loos veidi hiljem kätte jõudva ekstreem-metal'i peatükki paigutada. Täitsa tuleb meelde see, et Skyforger ju tegelikult black metal bändina alustas – seda saamislugu puudutab otsapidi ka lätlase Jānis Joņevsi väga meelelahuslik autobiograafiline romaan "Jelgava 1994", eks lugege ise.

Lisame karmimale saundile veel lahedad kadunud sajandite vaimus kostüümid, mis meenutavad veidi slaavilikku stiili (aga tegelikult ju pigem liivilik oleks õige), lemmikuks ühe asutajaliikme Peteri pead kaunistav karvase äärega niinimetatud Birka müts, mis küll vist algselt hoopis Rootsist pärit. Lisame ka kidramehe habeme ja tuka kombo, mis viib juba omaette kaugetesse aegadesse, vastupandamatu läti aktsendiga inglise keele ja tulise ukrainameelse sõnavõtu enne lugu "Be Like a Man", ja kokku saame meeldejääva esituse, mis festivaliõhustikku igati sobilik. Loo pealkiri on pühendatud Ukraina võitlejatele, kuigi algselt oli see Läti Punaste Küttide 5. Zemgale kütipolgu sõjahüüd.

Läti punaste küttide keerulisest saatusest teine kord, Skyforgeri pühendumisest aga kõneleb seegi, et nende nänni oli võimalik osta ka Metal for Ukraine telgist, kust soetatud esemete raha läheb Ukraina toetuseks.  

Skyforgeri veidi noorem Eesti vend on ju Metsatöll, kes meie keeles umbes sama asja taotleb – tõsta au sisse läinud põlvede võitlus vaba maa ja iseseisvuse eest ning kaitsta meie iidset paganlikku maailmavaadet organiseeritud kurit... vabandust, religiooni pealetükkimise eest. Usk on loomulikult püha ja isiklik asi, aga kahjuks on seda tihtipeale vahendama sattunud firmad, kelle ärieetikas on olnud aastasadade jooksul põhjust kahelda. 

Metsatöllust pole vist mõtet rääkida neile, kes neid kunagi laivis näinud pole (püüdke see viga kiiremas korras parandada), ega ka neile, kes on (sest mida uut oleks lisada). Küll aga on hea meel tõdeda, et kuna Norra jalgpallimeeskond ja fänniarmee on otsustanud Metsatöllu kontsertidelt tuttava ühissõudmise viia miljonite televaatajateni, siis ehk jõuab ka Metsatöll millalgi sama suure publikuni. Laivi vaadates on mul loomulikult hea meel selle mõju pärast, mis neil rahva üle on, ja omas asjas on nad täielikud profid, ent samas tahaks küsida neilt ja iseendalt: kuna Metsatöll vastab nii täpselt ootustele, siis kas on neil veel mõni käik varuks, et ühel hetkel uuesti üllatada? 

Positiivne üllatus oli aga küll kolmas folgilik artist. Kavas nimega AMP, mis jättis natuke mulje, nagu oleks düsgraafikul sõna pooleli jäänud, hilisemas kommunikatsioonis nime all Ampest, mis ei teinud olukorda palju paremaks – kahju, kui bänd endale valitud nimega juba esimese takistuse tekitab. 

Küll aga oli muusikaliselt väga värske asi, kuigi ma sellist kraami omaenda muusikalisest küllusesarvest just tihti ei leia. Eesti folkmetall läbi nö modern metal'i prisma, koos tavaliselt nii tüütute breakdown'ide ja muu taolisega, aga siin kõlas kõik kuidagi kokku kasvõi juba sellepärast, et topelt-naisvokaalidega meloodiad olid väga haaravad ja nüüd juba selline tunne, et tahaks uuesti korra kuulata, et mis seal siis oli.

Külalisesinejatena teevad kumbki ühes loos kaasa ka Pridiani laulja Laur Lindmäe ja Goresoerdi laulja Eero Soomere, mis kokku annavd ehk ka Ampestist parema ettekujutuse. 

Aga tagasi Ampesti juurde: ühes teises loos tekivad kavale tuletungalde pärjad (ilmselt on neil ka mingi parem ametlik nimi) ja seejärel kõhutantsijad, nii et kokku tekib peas kahtlus, kas ma mitte Musta Missa laivi hoopis ei vaata. Aga öises pimeduses avapäeva viimase bändina üles astudes on kõigil neil kaootilistel elementidel – idamaised tantsijannad ja Eesti folk – kokku oma maagiline mõju küll.  

OMFGoth 

Võib-olla teen kellelegi oma stiilimääratlustega kohutavalt liiga, aga minu jaoks teatud gootilikkust kuvasid mitmedki artistid, huvitaval kombel seekord pigem välismaised.  

Fääri saartelt pärit Eivør paneb vist oma päritolu tõttu alliteratsioonide mantra peas käima – faerie-fae-fay-fate-faith. Kuigi Fääri saarte nime päritolu on ebaselge – võib-olla kauget maad tähendavast sõnast fjær (ingl k far) või vanast põhjala keeltes lamba  kohta kasutatavast sõnast fær. Minu õnnetuseks siiski mitte haldjatest, kuigi Eivør meenutab mulle ilmselgelt rohkem haldjat kui lammast.  

Selle gootiliku naisvokaalse metal'i puhul on mul üsna püsivaks takistuseks see, et ühest küljest kuvatakse meile tugeva häälega naiskangelasi, aga nende olek ja edastatav sõnum on kuidagi läbinisti konservatiivne – naine, kelle koht kogukonnas ja perekonnas on teada ja kes ikkagi püüab hääleulatusele vaatamata kokkuvõttes nunnudusega läbi lüüa, pitsikesed läbi vaseliinläätse ja muu selline ajastukraam, millest kumab läbi iseloomutut soft-erootikat.

Muusikaga eelnevalt tutvumata (mitte laiskusest, vaid pigem soovist end laivil üllatada) kartsin veidi, et Eivør sinnasamasse ohutute sireenikeste ritta maandub, aga pigem ikkagi üldse mitte. Tema esinemist iseloomustab artistlikkus ning teatud haldjalikkust tasakaalustab agentsus. Tal on õrnust, aga ka jõudu ja sihikindlust kujul, mis muidu pigem sarnaste naislauljate puhul kipub varju jääma. Ja muusikaliselt pole samuti mingeid pehmeid igavaid minoore ettearvatavates helistikes.

Ta mängib päris mitmes loos ka kitarri, mille saund on päris huvitav, peaaegu täitsa muu helimere sisse keeratud ja ilma riffilöökide kuuldavate servadeta mängitav meeleolu-udu. Kitarr lugudele vormi ja kuju ei anna, selle ülesande saab endale trummar ja paaris loos aitab suure nõiatrummiga kaasa ka Eivør ise. Kokkuvõttes jäi mulje, et kuulsin kedagi, kes soovis mulle midagi öelda.  

Nagu ilmselgelt ka järgmine siinne artist New Model Army, keda gooti alla paigutada on kindlasti limiteeriv, aga mitte ka lõpuni vale. Bändiliidri Justin Sullivani sõnul on neid nimetatud "pungiks, post-pungiks, goth'iks, metal'iks, folgiks – kõigeks selleks, aga me oleme alati olnud stiilipiiridest väljaspool." Tõsi ta on: olgu muusikaline parv parasjagu milline tahes, ennekõike on see mõeldud kandma Sullivani teksti, sest ta on kahe päeva HRL-i artistidest kindlasti see Poeet suure tähega, põlevate silmadega apokalüpsise-prohvet, kelle tänaseks enam kui 40 aastat vanad lood on endiselt sama aktuaalsed, nagu Sullivan paari korral ka ise ära mainib. 

You screamed give us Liberty or give us Death Now you've got both, what do you want next?
Here comes the war - put out the lights on the Age of Reason.  

Festivalitoidukujulist lihatükki järades satume ühte lauda saksa ja briti päritolu neljaliikmelise gängiga, kes ongi tõsifännidena New Model Army pärast kohale tulnud. Nende pogo ja laivi ajal kukile ehitatud inimtornid on east hoolimata eeskujuks kõigile noorematele.  

Ja kohe New Model Army järel veel üks selline ehk mitte esmapilgul HRL-i bänd, aga eelnevaga igati kokku sobiv gootiroki all-star bänd Cemetery Skyline. Siin on igal mehel paar kuulsat surmabändi CV-s, aga nagu nad suheldes peaaegu üksmeelselt kinnitavad, oli neil kõigil tunne, et viimane asi, mida nad ellu vajanuks, oleks olnud veel üks metal-bänd. Seega hoopis väidetavalt The Sisters of Mercy ja Type O Negative'i põrkest tekkinud goth rock, kus austusavaldus tembitud kerge eneseirooniaga ning žanriklišeed võetakse omaks entusiastliku 110-protsendilise kindlusega. 

Laulab Mikael Stanne Dark Tranquillityst (kelle esimest demo, seitsmetollist ja LP-d on isiklikult keeruline piisavalt hinnata, sest täiesti kullakaaluga materjal), kitarr Omnium  Gatherumi üks asutaja Markus Vanhala, bass Victor Brandt (Firespawn, Entombed A.D., aga ka näiteks Satyricon ja Dimmu Borgir), trummid Vesa Ranta (Sentencedi üks algkoosseisu liikmeid) ja sünt Santeri Kallio (Amorphis). Peab tunnistama, et kui tihti sellised tähtede paraadid ei tööta ning tulemus on väiksem kui liidetavate summa, mitte suurem, siis Cemetery Skyline'i puhul on küll tunda, et mehi seob ühtne kunstiline visioon ja tulemuseks väga terviklik oma stiilis plaat.

Julgelt võetakse kaverina ette Roy Orbisoni "I Drove All Night" (mille laulis Stanne sõnul uuesti kuulsaks Cyndi Lauper ja keeras seejärel p****e Celine Dion), ja bändi ühiskummardust jääb laval saatma ootamatult, aga ühendavalt-ülendavalt Robert Milesi "Children".  

Natuke häirib Cemetery Skyline'i taotliste näidete puhul see, et kui bänd on suure firma all nagu Century Media, mis ühest küljest tagab küll võimalikult hea levi kõikjale, kuid on samas liiga suur, et hoolida väikefestivalidest või aidata bändil endal seda levi edendad, siis kukub publik veidi kahe kuhja vahele ja selle tulemusena polnud võimalik nende ainukest ja suurepärast plaati ka kaubaletist endale soetada, särkidest rääkimata.  

Metal Machine Music 

Robert Miles tuletab meelde, kuidas tänavu tundus üldse olevat kombeks oma set'id mingi teistugusel teemal looga lõpetada. Näiteks esimese päeva peaesineja, roostlaste industriaal-pop-metal Pain valis set'i-järgseks looks Frank Sinatra "My Way". Ma pole Painist osanud kunagi suuremat lugu pidada ja minu meelest plaadilt ikka võrdlemisi pehmo popp, aga pole midagi öelda, kontserdielamuse eest küll müts maha.

Peter Tägtgren pole lihtsalt maailmaklassi produtsent, vaid ka korralik staar, sest kontroll on kogu aeg tema käes, lugude vahel vahetatakse looga teemasse minevaid kostüüme, näiteks "Go with the Flow" ajal Hunter S. Thompsoni acid-hawaii-style kostüüme "Fear & Loathing in Las Vegasest". "Party in My Head" toob kontserdi kõige jaburama pöörde, kui rahva hulka loobitakse terve hulk suuri ja erksavärvilisi rannapalle, mis siis publikumassi pidi mõnda aega edasi põrkavad. Ja muusikaajaloo fännidele eelviimase loona ka üks biitlite kõigi aegade parimaid lugusid "Eleanor Rigby" uues võtmes.

Sama lugu on metal'iga varemgi kokku pandud thrash-metalistide Realm esimesel plaadil "Endless War". Vaadake-kuulake. Pain on igatahes muidu võrdlemisi süngetel teemadel lugude kohta ikkagi väga reibas ja positiivne kontserdikogemus. Omajagu lisab vürtsi ka suurema osa laivi saatnud padukas, mis lubab Tägtgreni meid nimetada auväärse tiitliga wet zombies (enne "Zombie Slami") ja ma tahaks vastutasuks ta bändinime pisut kohendada. Olgu nad edaspidi teatud kui Rain. 

Eestist pakuvad masinamuusika osakaaluga kava samuti paar esinejat. Freakangel on visuaalselt haarav nagu alati, eesotsas frontmani steroid-pastoriga otse põrgust. Seekord lisaks tavakoosseisule abiks ka muidu ekstreem-metal'i bändides Kõdu ja Ferum tegutsev Samantha. Küll aga tuleb tunnistada, et ei tea, kas mul on kotlet kõrva läinud või milles asi, aga heli on kuidagi plekine ja seetõttu kava mulle korralikult kohale ei jõua.  

Zorg on siin tutvustamas oma eelmise aasta plaati, millest festarisk sobivalt valminud ka väga luksuslikuna näiv vinüüliriliis. Ei oska midagi uut nende esinemise kohta lisada, mida juba mõne aasta eest öelnud poleks. Neil on plaadil ka lugu nimega "Prokrastineerija", millest alles loo lõpus aru saan. Ilmselt tänu bändi seostele reklaamimaailmaga olen tükk aega absoluutselt veendunud, et kuulan lugu nimega "Broadcasting Media".  

Exxxtreme makeover 

Ekstreem-metal'i lahtrisse surun nüüd need surma- ja bläkiasjad kokku, mida kavas näha õnnestus. Kodumaise maavõistluse paneb seekord minu jaoks kinni Humanity, kelle vist esimest laivi kunagi Tapperis näha õnnestus, aga kes on sellest ajast peale väga suuri samme edasi teinud. Paneb lausa pead kratsima, kuidas nii keerulise ja brutaalse, minu jaoks pigem USA traditsioonis tehnilise death metal'i ludistamise juures on võimalik kätte saada nii raske, aga puhas saund, et pillid on kõik välja kuulda ja midagi pudruks ei lähe. Lisaks bändi enda omajagu maniakaalne energia, mis muudab kontserdi üheks tänavuseks kõrghetkeks. Peaks uuesti vaatama, kui vähegi võimalus avaneb.  

Samas jälle vana lemmik Tartu Swarn jääb mulle seekord nagu pisut lukku, kuna kuulan seda eest, tagant ja külje pealt, aga lood vajuvad ühtlaseks ja natuke mudaseks massiks. Loomulikult süüdistan ennekõike iseennast ja oma hetkeseisundit, aga eks ta nii on. Aga kas ma kuulsin valesti, et laulja Anti kõrist tuli vahepeal midagi DM-growl'i ja tuva kurgulaulu segu taolist? Ma ei tea, kas see on vokaaltehniliselt üldse võimalik, aga see oleks küll üks võimas asi, millega kõigil teistel suu kinni panna.  

Kodumaistest on ikkagi veel ka väga mõjuv ja rabavalt agressiivne Goresoerd, keda korduvalt näinud, aga muusika piisavalt kummaline ja lahterdamatu, et endiselt värskena mõjuda. Ikka korralik kiire küte ja ekstreemsuste valda ma selle igatahes siin panen.  

Ja välkaritest muidugi kogu festivali kokku võttev Vader, kelle kõrvale on pikema mõtlemise järel raske leida üldse maailmast teist bändi, kes oleks 40 aastat andnud välja kogu aeg kõikumatult kõrge agressiivsuse ja intensiivsusega materjali. Kui teistel on oma aeglasemad perioodid või vähem staaži kukil, siis Vader ei ole jalga gaasi pealt justkui kunagi ära võtnud. Mõni võiks öelda, et kordavad ennast ikka korralikult, aga mind pole see ausalt öelda kunagi häirinud. Sellises põikpäisuses on oma võlu. Ja kontsert on väga hea, satun mingil moel otse esiritta, kus on ka helitugevus igati sobiv (räägiti, et muidu liiga kõva). Kuna ma sinna vist ei kuule rahva reaktsiooni, siis tundub mulle, et lugude vahel ollakse täiesti vait ning piinlikkusest ja toetamissoovist karjun nagu jaksan.  

On see nüüd death või thrash, see on igaühe enda otsustada, aga mina olen neid alati death metal'i seltskonda rõõmuga sisse arvutanud. Ja kas see üldse oluline on. Lisalooks igati sobivalt Slayeri "Raining Blood" ja, nagu tänavu kombeks, kontserdijärgse taustaloona Star Warsi "Imperial March". Enne, kui jõuate küsida, miks, andke endale sekund aega vastamaks, kust bänd on üldse nime saanud. Omalgi kipub see seos ununema.  

Aga välismaa asjadest kindlasti kõige lemmikum kogu festivalil siiski Gaahl's Wyrd. Mul pole kunagi head sidet tekkinud sellise bändiga nagu Gorgoroth nende legendaarsest staatusest hoolimata, küll aga tundub mulle päris hea Gorgorothi pooldumise järel tekkinud God Seed, kus Gaahl laulab ning ka Gaahl's Wyrd on ikkagi väga lummav – sünge, mõõdetud, majesteetlikult laiuv ja oma aega võttev black metal, kus Gaahl ei piirdu vaid tavapärase kriiskamisega, vaid toob erinevaid hääli kuuldavale. Ja jälle kuulen justkui kurgulaulu... Korralik laiv nagu etendus, kus tahaks pigem hüpnootiliselt kuulata, kui kaasa karjuda.  

Odds & Ends 

Jutt on juba nii pikale läinud, aga kiirelt libiseks veel mõnest teemast läbi, mis on jäänud oma aega ootama. Bassimehe Jüri Roosa sõnul oli see viimati aasta 2015, kui hevilegend Varaan selle nime all esines. Nüüd siis jälle, ja väga positiivne üllatus. Bänd on laval enesekindel ka siis, kui kõik pole täiuslik. Selline üks õige kontsert olema peabki. Laulja Eero Valdna laulab endiselt uskumatult hästi ning mängib tagatipuks veel kitarri ka, kuna HRL-i laval ollakse kolmeses koosseisus.

Natuke nukraks teevad mõtted, et Varaan – kasvõi näiteks erinevalt nende kõige tavapärasemast võrdlusbändist Gunnar Grapsi Grupist – kunagi oma kauamängiva plaadini ei jõudnud, aga siinkohal oleks vaja ära klaarida kaks võlga. Esiteks võiks keegi plaadina välja anda kõik Varaani kunagi linti tehtud lood, mis täna ainult suvalistel kassetikogumikel saadaval on, olgu neid siis kasvõi vaid neli-viis. Selle tiraaži läbi müümisega ei tohiks mingeid raskusi olla, sest Varaani panus Eesti hevi ajalukku on vastuvaidlematu. Ja teiseks võiksid nad nüüd vabalt ka midagi uut riliisida, ja sellekohaseid plaane pidi bändi sees ka liikuma. Jääb üle parimat loota.  

Natuke sama kaarega on festivalile jõudnud esimest päeva avama progerokikolleektiiv Pantokraator, aga kuna olen jahmatavalt ebakursis tõsiasjaga, et neil ka uus plaat eelmisel aastal välja tuli, võtan siinkohal aja maha ja kommenteerin siis, kui veidi paremini teemas. Iseenesest mõõdukalt huvitav ja korralik kontsert, aga lugudele peaksin rohkem aega andma. Eks ma vanad asjad mingid tundsin ära ka ("Sõjalaul"), aga kuidagi läks nende looming ka omal ajal pigem radari alt läbi. Inimene õpib, kuni elab. Uut plaati lubatakse ka. 

Ugri-doomster'id Taak on oma tuntud headuses, aga uue lauljaga (Smõuki Ott Pabbo), kes küll Taaga vanu hitte esitades tundub sellise heatahtliku keel-põses irokaga matkivat eelmise laulja Mart Kalveti laulumaneere, nii et tekib kerge erinevaid aegu ühendav mõtteline sild. Taagal on raudvara kogunenud omajagu, nii Koidula "Eesti muld ja Eesti süda" remiks "Eesti sült ja Eesti muda" kui näiteks "Linnadesööja" tahaks kuskile Eesti metal'i-klassika osakonda ära paigutada.  

Alternatiivsest osakonnast astub üles Viljandist pärit noorem bänd Error of Principle, kes teenis esinemisõiguse välja Tapperi noorte bändide konkursil. Selline hea energiaga alternatiivne garage rock või, ma ei tea, muscle indie. Taheti teha ja inimesi veenda ning see läks neil ka päris hästi korda.  

Ja isiklikult oli seekordse festivali suurim ebaõnnestumine see, et Talboti esinemise ajal tuli mingit jahmerdamist ette ja alles poole pealt neid nägin. Aga see nähtud osa oli tänavustest Eesti asjadest üks parimaid. Eks nende kvaliteet (jalka MM-i ajal muidugi kohutavalt üle- ja väärkasutatud sõna) on ju varasemastki teada, aga seekord oli kuidagi eriti pauer-hauss see kõik. Taas hämmastav, kui tihedat ja sisukat asja on võimalik kahekesi esile manada.