Margus Ott: vehmamäär ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Margus Ott
Margus Ott Autor/allikas: Erakogu

Strukturaalne diskrimineerimine rassi, rahvuse, seksuaalse sättumuse, soo, elukoha jm järgi on Eestis oluline probleem, mis pärsib ühiskonna arengut, kirjutab Margus Ott vastukajas Meelis Oidsalu loole "Vahvad eesti hevimehed".

Meelis Oidsalu kritiseerib kommentaaris "Vahvad eesti hevimehed" minu artiklit "Vehm", kuid esitab seda vääralt.

Kõigepealt esitab Oidsalu tõlgendusmaksiimi, et kui tema juttu vääriti mõistetakse, siis on süüdi tema autorina. Sellisel maksiimil võib küll olla mõningane praktiline väärtus, kuid üleüldise maksiimina on see ebarealistlik.

Nii mõistmine kui ka vääritimõistmine tekivad ikkagi dialoogist ning mõnikord võib olla autori panus suurem, mõnikord lugeja oma. Lisaks sellele tulevad mängu mitmesugused muud tegurid, näiteks millised olud valitsevad ühiskonnas laiemalt või valitsesid autori või lugeja kujunemisajal jne.

Kuna Oidsalu on mind vääriti mõistnud, siis tema maksiimi järgi oleksin selles süüdi mina. Mina väidan, et tema panus lugejana on siiski märkimisväärne.

Ma moodustasin sõna "vehm" määratluse "valge eesti heteromees" esitähtedest. See osutab sellele, et praeguses eesti ühiskonnas on nende kategooriate esindajad eelisseisus ning nendest erinevad on nõrgemas positsioonis.

Võetagu näiteks see, et rassism on laialt levinud ning seda edendatakse mõjukates meediakanalites (hoolimata põhiseaduse paragrahvist 12); et vene emakeelega inimeste sissetulek on väiksem ning vene nimega on raskem tööd leida; et homoseksuaalide diskrimineerimist soodustatakse koguni valitsuse tasandil; et Eesti sooline palgalõhe on Euroopa suurim ning koduvägivalla all kannatavad lõviosas naised.

See ei tähenda, et valgetel eesti heteromeestel poleks probleeme – kaugel sellest. Kuid tuleb tunnistada, et nad on privilegeeritud ning minu väide on see, et kitsastest identiteetidest loobumine on kasuks kõigile, sealhulgas ka valgetele eesti heteromeestele.

Minu vehma-määratlus aga oli täpsem kui sotsiaalne kategooria. Ma määratlesin vehma sellena, kelle antused (olgu selleks sugu, rahvus, nahavärv või miski muu) on määratletud negatiivselt: olemaks mees, pean demonstreerima oma üleolekut naistest (olgu individuaalselt või kollektiivselt).

Vehm on see, kelle tunnused ajendavad sulgumist ja eraldumist ning hirmu ja vaenu. Mitte-vehm on see, kellele tema antused on lihtsalt lähtekohad, millelt ta ümbrusega suhestub, ilma et ta seda vaenama peaks.

Heteromehena tunnen külgetõmmet naiste vastu, aga see ei tähenda, et ma peaksin neid ahistama (või siis, iseendas ebakindlana, neid alavääristama). Kui täpsemalt rääkida, siis identiteet pole kunagi päris suletud ega ka päris avatud, nii et on asjakohasem rääkida, nagu ma artiklis ütlen, vehmalikkuse määrast, s.t vehm tähistab identiteedi säärast sulgumise astet, mis ei mõju ühiskonna lõimitusele hästi.

Peaks olema selge, et kui kultuurikriitik väidab, et vehm tähendavat minu määratluses "nõmedat, võõravihast ja keskkonnavaenulikku inimest" ning et ta eelistaks eesti keelt, milles "mitte kõik valged eesti heteroseksuaalsed mehed pole definitsiooni kohaselt nõmedad", siis see ei päde minu jutu kohta. Ma pole vehma niimoodi defineerinud.

Esiteks, vehm on suletuse määra küsimus ning teiseks, mis puudutab lauset "mitte kõik mehed", siis see on levinud demagoogiavõte feministide tasalülitamiseks, viide anekdootlikule evidentsile.

Strukturaalne diskrimineerimine rassi, rahvuse, seksuaalse sättumuse, soo, elukoha jm järgi on Eestis oluline probleem, mis pärsib ühiskonna arengut.

Kui Oidsalu ütleb, et privilegeeritud gruppide nimetusi ei tohi kasutada uudissõna vermimisel, millega tähistada sulguvat identiteeti, siis sellega ta kinnistab todasama strukturaalset diskrimineerimist. Ning vihje, et privilegeeritud gruppide väidetav solvamine on võrdväärne autistide kui ühe nõrgemas positsioonis oleva grupi solvamisega, ei ole minu meelest kohane.

Muidugi on lõppeesmärk see, et inimese elukäiku ei määraks nii tugevalt tema juhuslikud antused, kellena ja kus ta on sündinud, ning rohkem tema isiklikud võimed ja huvid. Aga selleni ei saa jõuda muidu kui privileegipimedate raputamisega.

Igatahes tundis Oidsalu end kõnetatuna, ja selles mõttes läks artikkel korda. Loodan, et see ajendab refleksiooni, mis aitab avada pimedaid silmi, suletud uksi ja ummistunud eluvoole, vähendada vehmamäära.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: