Mida kaalukam sõna, seda kaalutletumalt seda kasutada tuleb. Nõnda võiks kirjeldada Skepta "Konnichiwa" vallandatud grime-renessansi kiiluvees habemenoa-teravat räppimist sisaldavate freestyle-videotega esile kerkinud, seejärel end järjest veenvamalt kehtestanud ja 2017. aastal eduka debüütalbumi "Gang Signs & Prayer" avaldanud Stormzy tegutsemist tolle albumi ilmumise ja tänase vahel. Ta on teinud poliitilisi avaldusi, siis sõnadele tegusid eelistanud (loonud stipendiumi, koos kirjastusega Penguin Random House pannud aluse kirjandusprojektile Merky Books) ja norinud tüli oma žanri ristiisaks kutsutava Wileyga. Muusika rindel valitses mõnda aega aga vaikus.

"Heavy Is The Headi" tegu ja nägu annavad mõista, et siht oli tõusvale edule ja ampluaa laiendamisele järgnenud vaikus murda selge märguandega: enda koht Briti räpimaailma ladvikus selgeks teha. Saabub ju avalugu puhkpillikõlade saatel, mis on räpis autoriteeti, võimu ja triumfe tähistav motiiv olnud vähemalt 32 aastat (Slick Ricki "The Ruler's Backist" saati), kui mitte varem. Teatab see põhimõtteliselt, et "Big Michael" (mõistagi Stormzy ise) on tagasi, elab nüüd suures kojas künka peal ja lööb korra majja: "Big Michael's back, your time is up".

Sisuliselt ongi plaat kogum erinevaid mõtteid, mis järgnenud hetkele, mil ta enda üles töötamise järel hinge tõmbab ja asjade seisu hindab. Troonile istumise järel näib õndsus päris kähku asenduvat ebamugavusega, et mingid mutukad su jalgealust kõigutama tulla julgevad: selle üle hämmastub ta loos "Audacity", ja pea terve plaat on pikitud sõjakate hoiatuste ja koha kätte näitamisega. Nad on vaid pronks tema plaatinale.

Plaadi teine külg on lisab piitsale präänikut: Stormzy innustab musti noori, laulab oode perele, eriti vanemale õele, räägib vaimse tervise teemal ja oma kõrvalprojektidest.

Kõlalt on "Heavy" soliidne, meeldiv (kogu sõna hägususes) plaat. Võrreldes debüüdiga tundub, et siin moodustab asi orgaanilisema terviku ning ei leidu immersiooni murdvat kontrasti ballaadide ja karmikarvalisema grime'i vahel. See on küllalt popilik plaat (rütmikas "Pop Boy" on sellest teadlik), aga jõulisuse ja "autentsema" lähtepunkti ja pehmemate väärtuste segu mõjub pigem mitmekülgselt kui skisofreeniliselt. Tõsi muidugi, et oma ajas ja ruumis nii tähtsa artisti puhul loodaks ka võrdväärselt omanäolist produktsiooni: popima trap'i ja dancehall'i ("Own It" võiks olla veel tugevam lugu, kui Burna Boyst kardinaalselt eristuv Ed Sheeran kaasa ei teeks) ja klassikalise grime'i ("Wiley Flow") segu, sekka souli- või gospelimotiive: üks võtmepalu "Crown" on funktsionaalne ja pädev, ent vaid tuttavlikkuse kollaaž. Stormzy ise on karismaatiline emsii, resoluutne, mitmekülgne. Algusaegade Stormzy ilmselt mõjuks mõneski kohas võõrkehana.

Stormzy näitab selle plaadiga, et kuigi tähelepanu keskmesse astumine esitab artistile teisi nõudeid võrreldes näljase autsaideri rolliga, tunneb ta end värskes rollis koduselt. On ju saareriigi kuningakoda viimasel ajal tühjenenud ja loodus, nagu öeldakse, tühja kohta ei salli.