Jevgeni Vodolazkin. Pärast surma läheb kergemaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jevgeni Vodolazkin
Jevgeni Vodolazkin

Vene kirjaniku Jevgeni Vodolazkini mõtisklus kirjanike päeva puhul 3. märtsil.

Kirjanik olla on raske. Nii oli ja nii vist ka jääb: selline see kutsumus kord juba on. Millal hakatakse unistama kirjanikuks saamisest? Ilmselt mitte lapsepõlves. Lapsepõlveunistuste stamm-nimekirjas (pritsimees, jäätisemüüja, kosmonaut, filminäitleja) kirjanikku pole. Kirjarahva biograafiates on lapsepõlv kõige õnnelikum aeg: siis pole neil veel raske. Probleemid algavad nooruses, kui hakatakse unistama kirjanikuks saamisest.

Kõige raskem on algajatel kirjanikel. Neile tundub, et keegi ei pööra neile tähelepanu ja mitte keegi ei oota neid. Kirjastused ja ajakirjad ei jahi nende käsikirju. Kui käsikirjad juhukombel jõuavadki kirjastajateni, ei torma keegi neid lugema. Nii arvavad autorid - ning põhjendatult.

Nad kirjutavad DNA ahelat meenutavate pikkade lohisevate lausetega. Algajad kirjanikud kardavad näida primitiivsete ja harimatutena. Nad armastavad peidetud tsitaate ja paljutähenduslikke mõistaandmisi. Vahel kirjutavad keelestiihiale andunult, lootes, et küll hommik on õhtust targem. Keel omab maagilist potentsiaali, sõnade ühendamine, nagu tähtedegi ühendamine Gogoli tegelasel, loob juba iseenesest mingi harmoonia. Aga see on gamma, mitte sümfoonia harmoonia. Uustulnukad arvavad, et leidsid oma unikaalse Golfi hoovuse, mis nad hoobilt valitute hulka toimetab, ent selgub, et ei toimeta kuhugi, ning kaovad allavett.

Kirjanduskriitik Sergei Tšuprinini arvutuste kohaselt tuleb terve Venemaa peale kokku umbkaudu 700 000 inimest, kes ennast kirjanikuks peavad. Seda on palju, kuid nende autorite veendumust pole alust vaidlustada. Kirjastused ja ajakirjad, milles avaldamine tähendas ennemalt kvaliteedisertifikaadiga pärjamist, kaotasid internetiajastul taoliste kvaliteedisertifikaatide väljastamise monopoolse õiguse. Igaüks, keda avaldati kirjandusportaalis (seal hulgas omaenda loodul), võib end täie õigusega kirjanikuks pidada. Või, literaadiks, kui ei taha just liiga mittetagasihoidlik paista. Ning, tõsijutt, tõest ei oldagi kuigi kaugel, sest lugejaskond on viimastel aastatel tõepoolest avastanud interneti kaudu enda jaoks mitmeid häid autoreid. Ning kirjastused ja ajakirjad hakkavad nende vastu huvi ilmutama, ning suurkirjandus haarab nad oma embusse. Seega pole olukord sugugi lootusetu.

Aga see on kõigest esimene aste. Midagi juba saavutanud literaadid jagunevad samuti populaarseteks ja ebapopulaarseteks. Ebapopulaarsetel kirjanikel on raske. Neid paneb imestama, et nad on ebapopulaarsed. Aga veel rohkem paneb neid imestama, et populaarsed kirjanikud on populaarsed. Mõned teatavad otsustavalt, et "mind ei mõisteta". Vaguramad otsivad põhjust oma tekstide kvaliteedis, see on kõige konstruktiivsem lähenemine, mis päädibki tihti populaarsusega. On veel aktiivset eluhoiakut omavate kategooria. Nad jätavad töö kunstiliste tekstidega helgesse tulevikku ning hakkavad tähelepanelikult elu uurima. Nad koguvad usinalt tõendeid enamedukate kolleegide tühjuse kohta, ikka näitlikult tõendamaks, et tühi kott ei seisa ju püsti.

Mõnikord puistavad nad kambaga tähtsamate kirjanduspreemiate lühinimekirju ning põhjendavad, miks see või teine lühinimistlane ei oleks pidanud sinna sugugi sattuma, pannes lugejate alateadvuses tiksuma mõtte, et sinna oleksid pidanud sattuma just nemad.  Kõige läbinägelikumad käsitlevad kirjanduselu oskuslikult organiseeritud vandenõuna ning tutvustavad avalikkusele üüratute tiraažide, preemiate, välisreiside ja lugejamenu tagamaid. Kaevavad süvitsi ning teavitavad periooditi oma mittekirjanduslikest leidudest. Maa-alune eksistents vaheldub pinnaletõusudega, millega kaasneb, nende arust, unise kirjanduskuningriigi rappimine. Kirjandusteaduses öeldakse selle kohta, et "skandaal on edu strateegia".

Keeruline on ka edukatel kirjanikel. Nad häbenevad oma edu ning kukuvad igal sobival juhul end õigustama. Hale jutt, et nende honorarid olevat õigupoolest üsna kesised, paneb vähemedukamad kolleegid homeeriliselt naerma.

Kuskil taamal seisavad kriitikud. Neil on samuti raske – neid kardetakse. Kriitikuid on mitmesuguseid. On Jumalast antud kriitikud, kelle kuldaväärt sõnad eostavad kirjandust, sünnitades esmaklassilisi tekste. Aga on neidki, kelle side taevaga pole silmaga tuvastatav. Mitte seepärast, et "nende silmad olid tuhmunud ega näinud enam, ning hambad irevil", aga ükski kirjanik ei taha nendega tegemist teha. Eriti ohtlikud on nad algajatele autoritele, kes ei ole võimelised oponeerima ega ole ülepea kindlad, kas nad ongi midagi väärt. Selline kokkupõrge võib mõnel juhul fataalselt lõppeda. Kirjanikel on raske. Iseäranis elavatel. Pärast surma läheb meil sutsu kergemaks.

 

Allikas: https://iz.ru/978584/evgenii-vodolazkin/legche-posle-smerti

Vene keelest lühendatult tõlkinud Hannes Korjus

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: