Vabariigi taasiseseisvumisest alates kriisinõustajana töötanud Naatan Haamer märkis, et praegune kriis erineb kõigist varasemaist ulatuse poolest. "See haarab kogu maailma ja puudutab ka Eesti mõistes tohutut hulka," nentis Haamer. "Küsimus ei ole ju ainult haiguses, vaid haigusega kaasnevates nüanssides: inimesed peavad olema eemal tööst ja elama tavalisest erinevat elu."

Tema sõnul kätkeb kriis enamasti üht sündmust, millest siis hakatakse välja tulema. "Antud juhul kõik kestab," sõnas Haamer.

Inimestele mõjub eriolukord aga erinevalt. "Inimestel, kel enne oli sotsiaalse suhtlusega raskusi, tunnevad end kodus kaugtööd tehes paremini. Aga neid, kes on rahul, on siiski vähe, sest teadmatus tuleviku ees kütab ärevust jätkuvalt üles."

Harjumatu on ka see, et ollakse palju kodudes koos. "Ei ole kuhugi minna, pole põgeneda. Paljud pered peavad tegelema teemadega, mida seni on välditud," rääkis Naatan Haamer. "Ma arvan, et ühiskond ei saa enam kunagi selliseks, nagu ta oli enne kriisi. Kindlasti on muutustes nii head kui, ma ei tahaks öelda halba, aga neid asju, mille lahendamine võtab veel pikalt aega."

Kui kriis jõuab koju ja hingeabi pole kohe võtta, mida siis teha? "Tähtis on, kuidas me olukordi hindame," ütles Haamer. Kui inimene tunneb end ohvrina, siis ta ei leia lahendusi, tõi ta välja, ja andis nõu, et käitumine esiteks on vaja enda käitumine läbi mõelda ja teiseks leida usaldus lähedaste vahel.

"Me ei ela üksi, nüüd on see minu meelest veel selgem, inimsuhted on terviksüsteem," rõhutas Haamer. "Kuigi ühiskond on seda üksiolemist rõhutanud, peame tuletama meelde, kuidas elada ühe katuse all."

"Kui me oleme läbi käinud need mõõtmed suhetes iseendasse ja ümbritsevatesse, kui me need asjad oleme läbi mõelnud, siis ongi pilt avaram," rääkis Haamer.

Kannatused võivad olla ka ajendiks edasi liikuda. "Ühegi inimese elu ei ole päris ilma kannatusteta," tõdes hingenõustaja. "Kannatused kasvatavad meid, vääristavad meid omal moel. Nad toovad välja enama läbinägemisvõime elu suhtes. Kasvab meie mõistmise ja mõtestamise võime."

Inimese ebatäiusliku ja sureliku elu üks mõtteid võiks olla püüd õppida leppima endaga ning see ei välista kahetsusi. "Alustada tuleks sellest, et võtta oma elu vastu," lausus Naatan Haamer. "Öelda endale, et mu elu ei ole vale, ebaõiglane ja ülekohtune, ma ei ole elu ohver. Ja mu ümber on inimesed, keda mul tuleb samamoodi vastu võtta."

Kultuurisoovitus: "Kui me nüüd ninapidi koos oleme, siis võibolla oleks põhjust vaadata natuke tagasi rääkida ja kuulata lugusid, helistada ka vanematele ja vanavanematele ja uurida oma perekonna kultuurilugu. Abiks võiks võtta ka Valdur Mikita "Lingvistilise metsa".