Sibyl Vane'i edu taga on päris esimestest singlitest peale olnud oskus segada kokku vana kooli rock'n'roll'i toorest energiat piisava meloodilisusega, et mahtuda ka keskpäeva raadioeetrisse. Sellegipoolest on sammutud kuskil nišibändi ja üldisema menu piiril, kogu aeg justkui läbilöögi äärel, aga ometi laiema publiku jaoks üsna tundmatu suurusena.

2017. aasta omanimelise teise albumi raskus, tumedus ja tujukus ilmselt kaasa ei aidanud, palju korralikku kitarrirocki, vähe singlimaterjali. Sestsaati on ette võetud mõningane kursimuutus. Paljude austajate jaoks küllap üllatuslikult osaleti 2018. aastal Eesti Laulu konkursil, mille finaalis jäädi seni kergeima ja ligipääsetavaima looga "Thousand Words" neljandaks.

"Thousand Words" lööbki tempokalt käima bändi kolmanda albumi "Duchess". Uuest hingamisest annab aimu juba albumi kujundus. "Sibyl Vane'i" mustvalge, talvisena mõjuv minimalism on asendunud ekspressiivsema paletiga – domineerib heledamapoolne sinine, sekka pisut erkkollast. Need värvid ilmestavad tabavalt plaadile jõudnud muusikat. Ka senised singlid "I Don't Drive" ja "Go Baby Go" esindavad Sibyl Vane'i päikselisemat poolt.

Eks ole see ka kohane, sest just suvepealinna Pärnu üheks silmapaistvamaks muusikaliseks ekspordiartikliks on Sibyl Vane jõudsalt kujunenud. Plaadikaante vaheltki hakkab silma Pärnu logo, ansambli kodulehelt leiab aga koguni linna kaardi muusikuile südamelähedaseimate kohtadega. Kui Viljandi on kandnud uhkelt välja folgikeskuse krooni, siis miks ei võiks Pärnu küünitada siinse kaasaegse rockmuusika lipu järele – sealt pärineb ka näiteks viimaste aastate lubavamaid kodumaiseid kooslusi The Boondocks.

Kui esimese hooga mõjus "Thousand Words" kaks aastat tagasi liigagi kergelt, isegi läägelt, siis rahulikult võivad hingata ka varasemad, nurgeliste kitarririffide ja pedaali korralikult põrandasse litsumisega harjunud austajad. Kui valjenev vokaal kolmanda pala "I Want You" refrääni sisse juhatab ning trumm käbedamalt mütsuma hakkab, kerib plaat kena hoo sisse ning kinnitab, et bändi selgroog pole kadunud kuhugi.

Kõige efektsemalt mõjuvadki Sibyl Vane'i muusikas tempomuutused ning ootamatud rütmivahetused. Kõrvu panevad võrdselt kergitama albumi ühe rajuma pala "Boy Or A Girl" kiired kitarrikäigud ja oma melanhoolsuses pisut DNDd – kellega Sibyl Vane ka sageli lavalaudu jaganud – meenutava "White Trashi" kaunis refrääniosa.

"Duchessi" teine pool toob mängu ehk peamise uuenduse ansambli helipildis, juba "I Don't Drive'il" tähelepanu püüdnud trompeti. Energia küll õige pisut raugeb ja näiteks "I Was A Good Girl" ja "Lovely Crimes" ujuvad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Särtsu lisab vahele äkiline "I Hate Summer" – nii paljukest siis selle suvisusega! Lood on kirjutatud pikas ajavahemikus – 2010-2018 – ja see tundub mõningase ebaühtluse näol ka plaadil väljenduvat. Mitte niivõrd lugude taseme, vaid üleminekute sujuvuse ja tonaalse ühtluse plaanis.

Kui bändi muusikasse on lisandunud kergust, õhku, isegi helgust, siis sõnad tulevad tumedamast paigast. Bändi sõnul seonduvad nii albumi pealkiri kui mitmed motiivid nende emadega, kuid päris emadepäeva heliriba see siiski pole. Muusikalise väljenduse näib leidvat üksjagu üksindust, igatsust, pettumust, tõrjutust. "Talk to me gran / 'cause i'm digging up the past / and it comes to me fast / and it comes with a blast / feelings in a cast / disabled and sad / and I wanted it to end / but you wanted it to last," võtavad "I Want You" read mälu ja nostalgiaga seotud teemad kokku.

Instrumentaalselt on trummar Hendrik Liivik, bassist Heiko Leesment ning kitarrist Helena Randlaht saavutanud suurepärase klapi. Plaadikaanelt vaatab siiski vastu vaid Randlaht, kelle hääl on õigupoolest neljandaks ja vahest võimsaimaks instrumendiks Sibyl Vane'i kõlalises tervikus. Olenevalt loost, tempost ja teemast vahelduvad selles pehmus ja jõulisus, lahkus ja karmus.

Kuigi paljud alles avastasid Eesti Laulu tuules nähtuse Sibyl Vane, tasub silmas pidada, et ansamblil täitus aprilli alul juba väärikad kümme tegutsemisaastat. Mõnigi kooslus hakkab selleks ajaks väsima, ent Sibyl Vane näib alles tiibu sirutavat, muusikasse uusi kihte lisavat. Debüüt "Love, Holy Water And TV" oli ülevoolav ja käre, "Sibyl Vane" täiskasvanulik ja vaoshoitud, "Duchess" on senisest kergem ja suvisem, demonstreerides uljalt järjekordset arenguetappi bändi loomingus. Kui kõigi kihtide vahel ühel päeval tasakaal leitakse, on nende parimad ajad kümnesele vanusele vaatamata alles ees.