Kultuurigeograaf Helen Sooväli-Sepping märkis, et iga kahe aasta tagant ilmuv sõltumatu, teadlaste koostatud inimarengu aruanne peegeldab Eesti olemist ja siinsete elanike hakkamasaamist. Ta tõdes, et kuigi see dokument tekitab ebamugavust, on see ühiskonnas alati hästi vastu võetud. "Me saame ju ikkagi endast midagi uut teada," põhjendas ülikoolidevahelise väljaande peatoimetaja.

Värske uuringu üheks peateemaks on tõdemus Eesti suurlinnastumisest. "Meil on tekkimas üks suur-Tallinn viimase kahekümne aasta jooksul. Märkimisväärne osa elanikkonnast on kolinud Tallinna ja selle ümber ehitatud eeslinnadesse," nentis Sooväli-Sepping. Kokku elab linnas 69 protsenti rahvastikust.

"Nii kiire linnastumise juures ei ole jõutud mõtestada, mis on need elukvaliteedid, mida me ootame," sõnas Sooväli-Sepping, kes ise kolis kahe aasta eest linnast maale elama. Eesti linnades on lahendamata paljud küsimused koolis käimisest vaba aja veetmiseni.

Teiseks kerkib eelnevaga seoses küsimus, mida teha tühja, linnadevällise Eestiga. Tänavu ilmuva aruande kolmas peateema on Eesti elanike tihe seos ehituspärandi ja loodusega. Pärandi all peetakse silmas seda muinsusväärtuslikku, mida on otsustatud riiklikult säilitada, ent mis moodustab ainult 0,2 protsenti ehitusregistrist.

"Pärandit on kallis pidada ja lihtsam on ehitada uusi hooneid, mis on sellise tehnilise taristuga, mis meile 21. sajandil sobib," lausus Sooväli-Sepping. "Ent vana säilitamine on säästvam kui ehitamine, ja see on asi, mida Eestis veel mõtestatud ei ole." Ta tõi näiteks Soome, kus vanu maju nii lihtsalt maha võtta ei tohi.

Maailma inimarengu arvestuses on Eesti umbes 200 riigi seas 30. Siinseks trumbiks on olnud eelkõige haridus, kitsaskoht on olnud majanduslik ebavõrdsus. "Eesti riik ei ole olnud solidaarne kõigi ühiskonnagruppide vastu," märkis kultuurigeograaf.

Linnastumisele vaatamata jääb Eesti inimene looduslähedaseks. Üks tõsisemaid probleeme on aga linnalooduse vähesus. "Meie rohealad kaovad seoses linnade tihenemisega, avalik ruum kaob," ütles Sooväli-Sepping. Kuna 70 protsenti inimesi elab Eestis korterites, siis neil on vaja kohti lõõgastumiseks.

ÜRO linnaruumi dokumendi järgi on heas linnas pool ruumi jäetud jalakäijaile avalikuks kasutuseks väljakute ja rohealade näol.

"See on tähtis ka sellepärast, et loodus ei tähendaks meile loodusmuuseumi ja loodusdokke," tähendas kultuurigeograaf. Tema sõnul on linnaloodus on prioriteetide küsimus. Tartu on oma kultuuripealinna programmis võtnud üheks eesmärgiks elurikkuse tõstmise kesklinnas, samas on Tallinn andnud kaks korda rohkem ruumi autoteedele ja parklatele kui avalikule ruumile: linnaväljakutele ja parkidele. "See iseloomustab meie väärtushinnanguid," nentis Sooväli-Sepping. "Praegu ei paku linnaruum mõnusat äraolemist ja me ei saa süüdistada kehva ilma."

Samal ajal tõmmatakse maal aga elu hoolega kokku. Sooväli-Seppingu näitel on kahe aasta jooksul, mis tema maal on elanud, kadunud kodukülast postkontor, pangaautomaat ja pood. "Kuna ma elan Tallinna lähedal, siis see tähendab, et ma saan oma teenused kätte pealinnast," ütles ta. "Aga mina olen see keskealine ise hakkama saav inimene."

Positiivset ka. Helen Sooväli-Sepping on lootusrikas selle poolest, et Eestis on säilinud tugev perekondlik side, mis väljendub ka vanavanemate tähtsas rollis.

Kultuurisoovitus: "Kuna me oleme kevade ilusaimas hetkes, kus Põhja-Eestisse saabusid pääsukesed ning õitsema hakkab toomingas, siis soovitan rakendust Siuts, mille kaudu saab looduses õppida laulu järgi tundma linde."