Jaak Lõhmus. Tabamata ime ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sulev Teinemaa
Sulev Teinemaa Autor/allikas: Andres Keil

Sulev Teinemaa oli tubli toimetaja, filmikunsti populariseerija entsüklopeediaartiklite kaudu, filmiajakirjanik, aga mitte salvav kriitik, meenutab Jaak Lõhmus Sirbis.

Sulev Teinemaa on Eestis olnud kõigi aegade kestvaima tööstaažiga filmiajakirja toimetaja. Ta oli Teater. Muusika. Kino filmitoimetaja aastatel 1988–2017, seega sama hästi kui 30 aastat. Nõnda kestvat ja truud karjääri ei ole (olnud) kõrvale panna mitte ühelgi teisel filmist kirjutajal, nimesid nimetamata. Samale ametikohale on olnud teisi huvitavaid kandidaate, ent ühel või teisel mõjuval põhjusel on kutsutud kas ise tulemata jäänud või otsustajate poolt valimata jäetud.

Üks kolmikajakirja TMK asutamise initsiaatoreid Jaan Ruus toimetas-kirjutas filmilugusid mitu aastat üksinda, tema kujundas ka algusaastate autorkonna ning ajakirja vaimsuse. Kui Ruus siirdus 1988. aastal Eesti Kinoliidu kiiresti arenevat välissuhtlust juhtima, tuli minu kutsel uueks filmitoimetajaks Sulev Teinemaa. Kuidas see juhtus, et Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) lõpetanud elektroonikainsenerist sai kultuuriajakirjanik, mis oli tema taust?

Alustuseks oleks ju tore välja paisata mõni lõbus vahejuhtum, aga seekord ütleme nii: olukord on siiski piisavalt tõsine. (Ehkki huumor, olgem ausad, ei olnud Sulevile võõras žanr. Kellele olekski?)

Esmakohtumine Tallinna-Moskva rongis

Suleviga koos käidavale teele sattusin ma mäletatavasti Tallinna-Moskva rongis. Platskaardivaguni tamburis Ekstrat tõmbamas oli veel teisigi Eesti filmiklubilasi. Nad kõik olid teel tollal ainsale meile kättesaadavale päris filmifestivalile. Sihiks oli 13. Moskva rahvusvaheline filmifestival. Ja aeg oli 1983. aasta juulikuu.

Seal oli Sulev, kes esindas Hans Pöögelmanni nimelise sõjatehase filmiklubi (toona tegutses Eestis ligi poolsada filmiklubi). Oli ka Tiit Merisalu kui TPI (Eesti suurima, üle 1000 liikmega) filmiklubi asepresident koos mitme kaasvõitlejaga nagu Jüri Lamp, Nikolai Meinert … Ja siis ka mina kui Tartu riikliku ülikooli filmiklubi esindaja, samuti Aune Unt sealtsamast ning vist ka Anto Unt Tõravere observatooriumi filmikubist … Mõtelge, kui kirju esindus!

Oli veel palju toredaid filmisõbratüüpe, keda ilmselt kohtasin rongist tuttavate nägudena alles hiljem Moskvas väärtfilmikino Illuzion (Moskvas oli see juba siis!) sabas ukse ees trügides, Lauri Kärk ja kes seal veel kõik tõuklesid, et saalis aegsasti parem koht saada.

Lühidalt, selle festivali kohtumistelt ning juttudest Suleviga sain mitu ideed Tartu ülikooli filmiklubi uue õpiaasta programmi täiendamiseks. Ja juhtus nii, et järgmise aasta veebruarist 1984 olin juba Tallinnas, töötasin Tallinnfilmis ja sama aasta oktoobrikuus sattusin Jaan Ruusi kutsel tööle ajakirja Teater. Muusika. Kino filmitoimetajana. Siit kerime natuke linti edasi …

Sulevi ilmumine TMKsse

Vahepeal oli palju kohtumisi Suleviga Tallinna filmiklubiüritustel, peamiselt TPIs, aga ka tema juhitavates filmiklubides Pöögelmanni tehases ja linnakinos Oktoober (hiljem Helios), Moskvas, muidugi ka Tallinna Kinomajas, poolkinnistel seanssidel jm.

1986. aasta sügisel hakkasime Teater. Muusika. Kino toimetuses kord kuus nädalavahetusel kokku kutsuma uusi ja noori filmist kirjutajaid: Hendrik Lindepuu, Tarmo Teder, Peeter Liiv, Riina Sildos jt, ka Sulev Teinemaa, kes oli küll teistest pisut vanem, aga samuti selleks ajaks juba mõned veeruarvustused Sirbis ja Vasaras avaldanud.

Siin peab märkima, et toona, 1980. aastate keskel, ei saanud noor kriitik nii kergesti püünele nagu mõnikord praegu. Umbes aasta jagu pidi kirjutama lühiarvustusi TMKs või Sirbis, ajakirjas üks lehekülg või ajalehes üks veerg, kuni 3000 tähemärki. Ja siis alles pärast põhjalikku läbikatsumist anti võimalus pikem jutt kirjutada. Intervjuu tegemist kogemusteta tundmatule autorile muidugi ei usaldatud. Ega vist praegugi mitte.

Sulev Teinemaa esimene pikem lugu Teater. Muusika. Kinos ilmus maikuus 1986 ja see käsitles kirgiisi filmigeeniuse Tolomuš Okejevi 1985. aastal esilinastunud filmi "Lumeleopardi järeltulija".1 See oli muide paariskirjutis Eesti filmiteaduse ja -kriitika grand (old) lady Tatjana Elmanovitši arvamusega samast filmist, nii et igati soliidne start. Meenutuseks, et ajakirja trükitsükkel oli tollal umbes kaks ja pool kuud, s.t number pidi tehtama valmis kaks ja pool kuud enne ilmumist, kõik need glavlitid jne. Ajalehte võis loo saada samal nädalal, aga ega ise pakkuma naljalt ei mindud, ikka pidi toimetaja loo tellima.

Sulev Teinemaa tundis hästi NSV Liidu uut filmikunsti ja seda tutvustas ta kogu aeg oma filmiklubis peamiselt venekeelsele filmisõprade seltskonnale, keda muide ei olnud üldse vähe. Kulturnõje ljudi.

Alanud oli perestroika ja koitis glasnost. Aasta oli 1986. Vahepeal sai käidud veel 1985. ja 1987. aasta Moskva filmifestivalidel, sealt see meie maailmafilmiharidus toona ju tuli, lisaks muidugi Soome TV. Moskvas asuvate välismaa saatkondade kultuuriprogrammide osana jõudsid Eestisse ka filmiprogrammid, ja mitte üksnes Poolast või Ungarist, vaid ka Itaaliast ja Prantsusmaalt, isegi USAst. Klassikute filmid, mida NSV Liidus kinolevis ei olnud: Fellini, Antonioni, Bergman jt.

Avati esimesed videolaenutused, meenutuseks veel, et esimesed videomakid jõudsid Eestisse 1982–1983 ja siis hakati ka korraldama ühiseid filmivaatamisi: mees videomaki ja välismaa värvisüsteemiga televiisoriga sõitis Tallinnast Tartusse, Otepääle või Viitnale ja kusagil asutuse saunas vaadati päevad läbi välismaa filme, klassikat, uuemaid maailma tippe, vahel maitseks ka "Emmanuelle'i", "Rockyt"2 ning muudki kergemat kraami. Kanaleid filmi­kultuuri kättesaamiseks, mõistmiseks ja tõlgendamiseks hakkas tasapisi juurde tulema. Oli, millest kirjutada, ka ajalehti tuli juurde, Sulev oli varsti äge kirjutaja Esmaspäevas, Hommikulehes jm.

Maailm hakkas aasta-aastalt avanema. Jaan Ruus käis juba 1985. aasta märtsis Tampere filmifestivalil Eestit esindamas, aga 1987–1988 läks päris sõitmiseks lahti. Kui 1987. aasta suvel sai Eesti Kinoliidu esimeheks Mark Soosaar, kutsus ta 1988. aasta alguses Jaan Ruusi juhtima kinoliidu välisuhtlust, nagu eespool osutatud.

Ja nii tuligi 1988. aasta kevadel kutsuda Sulev Teinemaa TMK teiseks filmitoimetajaks. Ega palju teisi kogemustega kandidaate lõpuks olnudki – kes oli ametis Tartu ülikoolis, kes Sirbis ja Vasaras või mõnes teises lehes. Filmikooli meil siis veel polnud. Moskvas haritud filmitoimetajad Tallinnfilmis või Eesti Telefilmis said tookord nii head palka, et toonase kirjastuse Perioodika taksiga, 150 rublaga neid ära meelitada ei oleks õnnestunud.

Kogu eespool olev pikk jutt oli kirjutatud meenutuseks, et Sulev Teinemaa oli filmiajakirjanduses alguses puhas rahvahariduslik iseõppija, hiljem, 1991. aastal lisandus muidugi ka ajakirjanikudiplom Tartu ülikoolist. Enamikul meie filmist kirjutajatel ajakirjanikudiplomit ei ole.

"Maalilistest" filmirollidest

Värvika figuurina pakkus Sulev Teinemaa huvi ka mõningatele vabamõtlejatest filmilavastajatele.

Peamiselt Rain Tolgi ja Andres Maimiku filmiprojektides on ta mänginud iseennast, statistina kuskil baaris, näiteks "Kormoranides" (2011), aga näeme teda ka võitluslikus dokumentaallavastuses "Vali kord" (2004).

Nimeline Teinemaa osa oli Sulevil Andres Maimiku sürrealistlikus Eesti filmielu peegelduses "Tabamata ime" (2006). Selles loos on tal isegi mitu repliiki, muu hulgas "sittade Eesti filmide" kohta ja ka sellest, et kriitikut ei armasta keegi. Sulev esineb seal ekraanil kõrvuti Madis Kolgiga – teatrikriitiku ja TMK kauaaegse, ka praeguse peatoimetajaga … Seal on veel huvitavaid kujusid: Karlo Fungi rollinimi on Priimägi ja Ilmar Raagil Lõhmus.

Mis puutub Sulev Teinemaa ja filmikriitika vahekorda, siis lõpetuseks pean tunnistama, et ta oli tubli toimetaja, filmikunsti populariseerija entsüklopeediaartiklite (nt TEA entsüklopeedia) kaudu, filmiajakirjanik, aga mitte salvav kriitik. Filmikriitik par excellence oli Jaan Ruus. Margit Adorf on kriitik. Veel mitmed.

Aga see on juba üks teine jutt. Sulev jääb Suleviks. Olen ikka mõelnud, et kriitiku rolliks oli tal lihtsalt liiga hea süda.

Sulev armastas "vilme" – ta ei kasutanud kunagi kuninglikku f-i, film jäi ikka "vilmiks".

1 "Потомок Белого Барса", Tolomuš Okejev, 1985.

2 "Emmanuelle", Just Jaeckin, 1974; "Rocky", John G. Avildsen, 1976. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: