Indrek Hargla: mulle tundub, et Eesti ulme on liialt keskkondlik ja madinakeskne ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Indrek Hargla
Indrek Hargla Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Peeter Helme vestles ajakirjas Looming kirjaniku Indrek Harglaga.

PEETER HELME: Ei ole just palju kirjanikke, kelle loomingu tähendus eri sihtrühmadele oleks sedavõrd erinev, kui see on juulikuus 50-aastaseks saava Indrek Hargla puhul. Mõne silmis on ta krimikirjanik, teisele ajalooautor, kolmas tunneb teda üldse stsenaristi ja draamakirjanikuna. Kuid ise pead end eelkõige just ulmekirjanikuks ja ulmekirjandust kirjanduse apoteoosiks. Miks?

INDREK HARGLA: Ma ei tea, kas ulme on kirjanduse apoteoos, ma ei tea õieti, mida see sõna tähendab. Ma olen paar korda kirjutanud, et ulmekirjandus on kirjanduse eliitliiga, ja ei ole seda rohkem lahti seletanud, sest mulle tundub, et kui keegi nende sõnade ja ütleja üle järele mõtleb, jõuab see mõte paremini kohale, või siis ei jõua üldse.

Muidugi, sisu iseenesest ei määra kirjanduse kvaliteeti ja kirjanik ei ole see, kes fantastiliselt pööraseid asju oskab välja mõelda, vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt suudab kirjutada, loomulikult. Ulme oli ilmselt maailma esimene kirjandus ja ka eesti esimene kirjandus oli ulme — Kreutzwald — ja ulmelistest asjadest — Faehlmann. Tänapäeval tundub mulle, et endast, oma suurepärasest isikust, oma elust ja maailmavaatest kirjutamine on saanud eesti peavoolukirjanduse normiks, ja see on minu silmis umbes sama, kui kunstnik maaliks eluaeg autoportreesid. Kirjanikust ei peaks maha jääma tema isik, vaid tema loodud tegelased, sündmustikud, kunstilised seosed, vaatlused, lood, mis midagi meie maailma kohta jutustavad. Eestis on küllalt jagatud peavoolukirjanduse auhindasid nendele, kes ainult enesekirjandusega tegelevad.

Ulme võimaldab vastandina olme- ehk argikirjandusele käsitleda suuri, olulisi, eksistentsiaalseid, piibellikke teemasid, ulmes sa saad teha kõike. Ulmes sa saad küsida iga inimese elus kolm kõige tähtsamat küsimust: mis on Jumal, kust me tuleme ja mis saab, kui me siit ära läheme. Ja saab nendele küsimustele anda realistlikud vastused. See on muidugi üldistus, aga mina olen ulmest nõnda aru saanud, et sa võid küsida ükskõik kellelt ükskõik mida ja saada vastuse. Ulmekirjandus on XX sajandit määratlev kirjandus. Ükski muu žanr ei teinud ulmega võrreldavat haardelist hüpet inimese ajaloo, oleviku ja tuleviku käsitlemisel. Olid ja on mõned ulmekirjanikud, kes näitasid sellel sajandil võimalusi, millistesse kunstilistesse kõrgustesse inimkonna kirjanduslikul käsitlemisel on võimalik jõuda. Ja et sinna jõuda, on vaja tohutut loomingulist pingutust. Ulmes on kirjanikul kohustus kogu aeg välja tulla millegi uue ja originaalsega, tavakirjanduses — või hästi, ütleme siinse auditooriumi jaoks, et päriskirjanduses — autoril seda kohustust ei ole. Ulme nõuab kirjanikult rohkem kui tavakirjandus, üldiselt. Mitte et igasugused sodikäpad virnade viisi viletsat ulmet ei oleks kirjutanud. Ma vist pean seda veel kord ütlema, et keegi valesti aru ei saaks: loomulikult ei määra žanri valik kirjanduse kvaliteeti, aga kirjandust ei oleks sellisel kujul olemas, kui maailma esimesed kirjanikud oleksid kirjutanud ainult endast ja argielust.

P. H.: Oled väga viljakas autor. Sinu sulest on ilmunud üle kümne romaani, teist sama palju lühiromaane, lisaks jutukogud, stsenaariumid, näidendid. Ma ei hakka küsima, kust sa aja võtad — see on valiku küsimus —, aga küsin hoopis: kuidas sa tead, et sa ennast ei korda, kas sul on endal meeles, mida sa oled kirjutanud?

I. H.: Romaane on kaheksateist. Mis puutub nii-öelda viljakusse, siis see on küsitav. Iga kirjanik peab vilja andma, olema saagikas, kirjanik kirjutab. Ma arvan, et suudaksin kirjutada rohkem, aga ma olen väga laisk, ehkki mõni žanr ka eeldab laiskust, see tähendab pikemaajalist mediteerimist ja molutamist mingite ideede kallal, kuni õiged mõtted pähe tulevad. Ma kirjutan väga aeglaselt, sõelun ideesid kaua. Kirjanikul tuleb mõtteid kogu aeg pähe, aga ehk iga kümnes on väärt kirjutamist ja iga kahekümnes saab lõpuks tekstiks.

Ma ei ole endale sellist küsimust esitanud, kas ma kordan või ei korda, sest see ei tundu tähtis. Mõni väga hea kirjanik kirjutab eluaeg ühte ja sama lugu, temaatikat või tunnetust, mõni helilooja kirjutab ühte laulu või kontserti kakssada korda ja ikka on hea. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis muidugi kordan, sest milleks muidu kirjutada. Kõik Melchiori romaanid peegeldavad ühe ja sa­ma aja, ajaloo ja Eesti, õiguse ja õigluse, ka ilmselt kriminaalromaani metoodika tunnetust, ühte ja sama filosoofiat, ja jäävad peegeldama. Kui esitatakse erinevaid küsimusi, on vastuste andmise võttestikud samad, aga mitte alati vastused. Ja muidugi ei mäleta ma kõike, mis ma olen kirjutanud, seda enam, et Hargla, ütleme nii umbkaudu enne aastat 2014, ei vääri ka erilist mäletamist. Ja kui ma kirjutan mõne romaani järge, siis tuleb palju detaile üle lugeda, et ei tekiks vastuolusid, ning tihti sünnivad uued ideed just vanade episoodide ülelugemisest. Romaan "Süvahavva. Viimane suvi", mida ma praegu lõpetan, tõukub suuresti just sarja esimese romaani ühest päris alguse peatükist.

P. H.: Tsiteerin meie jutu vahele valitud kohti sinu kriitikute-käsitlejate sulest. Ära lase ennast sellest segada.

"Indrek Hargla teab, mida ta teeb ja teeb seda, mida ta tahab, aga ka lugeja saab selle, mida ootab. Võib-olla lugeja ei teadnudki, mida oodata, aga teostuse veenvus tegi lugejale selgeks, et just seda tal vaja oli. Loomulikult on lugejaid, kellele Indrek Hargla loodu ei meeldi või on suisa vastukarva. Iga menuautori puhul on nõnda. Kindlasti pole liialdus, kui ütlen, et Hargla looming, vähemasti selle küpsem osa, mis algas romaani "French ja Koulu" ilmumisega, on maailmatase. Melchio­ri romaanidest rääkimata. Eks ole arvukad tõlked selle tunnistuseks. Mul on siiralt hea meel, et Indrek Harglat on tõlgitud sedavõrd paljudesse keeltesse.

Kui püüda sõnastada, miks on Indrek Hargla menuautor, siis vist põhjusel, et ta kirjutab kuidagi kergelt. Ei, mitte pinnapealselt ega tühjalt, mida sageli kergusega seostatakse. Hargla tekste on mõnus lugeda, neid kohe tahad lugeda. Keegi ei otsi endale lugemist põhimõttel, et oleks aga igavam. Kõigepealt pead ikka tahtma lugeda ja kui juba loed, siis leiad ka midagi muud ja ehk suisa sügavamat."
Jüri Kallas, ulmeguru

Vestlesime esimest korda pikemalt kümme aastat tagasi — mais 2010 —, mil intervjueerisin sind Eesti Ekspressi tarbeks, kui ilmuma oli hakanud su apteeker Melchiori sari. Kuidas see elab?

I. H.: 2010. aastal ilmus üks romaan, teisi veel ei olnud, ja üsna vilets romaan. Esimesed kolm Melchiori romaani on kõik väga halvasti kirjutatud ja sobivad halva kirjutamise õpikuks. Mul on kurb meel, et just need esimesed kolm on kooliprogrammides ja õpilased loevad neid, mitte järgesid, mis on palju paremini kirjutatud.

Ma ei ole kunagi mõelnud, et Melchior on sari. Sariromaan on midagi muud, pigem on "Süvahavva" sari. Melchiori lood on kõik eraldi romaanid, igaüks oma temaatikaga, aga kantud ühest filosoofiast. Aga kuna Melchiori romaanid ei kuulu Eesti peavoolumeedias ega ka siinses ajakirjas käsitletavasse kirjandusse, kui mõni üksik halvustav kiibitsemine välja arvata, siis piirdun ainult faktidega.

On ilmunud seitse romaani, mille peategelane on apteeker Melchior Wakenstede. Iga romaan müüb esimese aasta jooksul ligikaudu 8000 eksemplari, laenutuste arv mineva aasta Harglal oli kõik kokku üle 6000 — ma kardan, et suurem osa olid Melchiorid. Neid romaane kajastatakse peamiselt blogides ja suuliselt autoriga kohtudes, mitte meedias. Mulle tundub, et tasapisi hakkab paljudele kohale jõudma, millest need romaanid tegelikult räägivad, aga ma võin ka eksida.

Tõlkeid on Melchiorist ilmunud minu rehkenduse järgi 22 tükki eri keeltes, soome keeles peaks sügisel ilmuma viimase tõlge, mille pealkiri on "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium". Mulle on jäänud mulje, et Soomes on need Melchiori raamatud kuidagi tähtsamad kui Eestis, võib-olla sellepärast, et Soomes ei ole sotsiaalset tõrget kriminaalromaani liigitamisel legitiimse ilukirjanduse hulka, ja küllap ka sellepärast, et Soomes on mitu tunnustatud kriminaalkirjanikku. Aga rohkem ei ole vist mõtet sellel Eesti mõistes põrandaalusel kirjandusel peatuda.

P. H.: Tsiteerin: "Hargla Melchiori-sarjaga puutusin kokku tänu Ungari suurima ulme- ja fantasy-kirjastusele, Metropolis Mediale, kes soovitas mulle romaane tõlkimiseks. Avades raamatu "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus", hak­kasin vaimusilmas kõndima Tallinna vanalinna kitsastel tänavatel, majade akendest möödudes sisse piiludes. Ja niimoodi see jäigi kogu tõlkimise ajaks.

Tagasiside põhjal tundsid Ungari lugejad sama. Nagu võib lugeda raamatuveebist moly.hu, kiidavad paljud miljöö kujutamist: "Hargla näitab viieteistkümnenda sajandi Tallinna elu erakordselt plastiliselt. Perfektses proportsioonis on segatud ajalugu fiktsiooniga, põnevik humanismiga, huumor pingega". Paljud avaldavad arvamust, kui värskendav on lugeda midagi muud peale tohutu hulga anglosaksi ja Skandinaavia kriminaalromaanide, rännata tundmatule maale. Nagu üks neist kirjutab: "Tallinn on piisavalt lähedal selleks, et üldjoontes aru saada, samas piisavalt kaugel selleks, et olla eksootiline".

Kirjastus tegi õige valiku avaldada romaanisarja, millest on praeguseks Ungaris ilmunud neli osa — Melchiori sarjast sai Metropolis Media üks kõige populaarsemaid väljaandeid. Melchioril on Ungaris palju fänne, kes kurdavad ainult selle üle, et ma ei suuda neid raamatuid tõlkida nii kiiresti, nagu neid lugeda soovitakse."

Nóra Rácz, Indrek Hargla teoste ungari keelde tõlkija

Kümne aasta taguses intervjuus laususid, et oled alati üritanud kirjutada seda, mida sulle endale meeldiks lugeda. Mida sa praegu loed? Ja kas see, mida sulle meeldib lugeda, mõjutab ka seda, mida sulle meeldib kirjutada?

I. H.: Nojah, ega ma ei mäleta, mida ma kuskil öelnud olen. Romaani "Süvahavva. Viimane suvi" kirjutades ma mõtlesin, et ma ei kirjuta enda jaoks. See sai mulle ilmseks siis, kui avastasin, et loos on teatavad konksud, mis tahavad just ühte kindlat lahendust — sellist, mis mulle endale ei meeldinud või mida ma ei oleks eelistanud. Ja siis ma ütlesin endale, et ma ei kirjuta ju enda jaoks. Ma kirjutan lugu, millel on mingi tähendus ja sõnum, kontekst, mõõde, väli ja sümbolism ja oma sisemised seosed, mis aitavad neid välja tuua, sest ainult nii see lugu töötab, ja minu kohus on see kirja panna, mis siis, et mulle ei meeldi, et tegelastega nii juhtub.

Aga kindlasti mõjutab mulle meeldinud kirjandus seda, mida ma kirjutan. Ma loodan, et mitte liiga palju. Tähtis on leida oma hääl ja oma tunnetus, või õigemini — ulmes on tähtis. Samas mulle meeldib lugeda asju, mida ma ise ei suuda kirjutada. Kirjanikule on tähtis teada ja tunnetada oma piire ja võimalusi. Rohkete tegelastega, massistseenidega, pikemaaegseid ajaloolisi protsesse käsitlevad eepilised romaanid ei ole minu võimekuse piirides ja ma imetlen (ulme)kirjanikke, kes suudavad selliseid kirjutada. Minu laad on kammerlik romaan, mis toimub lühema aja vältel. Ma tahaks osata kirjutada selliseid, kus aeg voolab kiiresti, milles on palju tegelasi ja ikka on kõik huvitav, aga ma ei oska.

Mida ma praegu loen? Tegelikult ma ei tea, väga palju raamatuid on pooleli ja ma kardan, et kirjanikud on oma suuremad lugemised kunagi enne ära lugenud, ja tegelikult ei loe päriselt enam midagi.

P. H.: 2003. aastal tegi Andri Riid sinuga intervjuu Ulmekirjanduse Baasi ning tituleeris sind seal Eesti ulme lipulaevaks. Vahepeal on möödunud ligi seitseteist aastat, sina oled jätkuvalt Eesti ulme lipulaev. Kas see on hea või halb?

I. H.: Ma ei poolda väga selliste väljendite kasutamist nagu "lipulaev", ei esseistikas ega kriitikas ja ammugi mitte kunstilises kirjutamises. Sellised väljendid on kasutusel ajakirjanduskeeles, nad on ebatäpsed ja eksitavad. Kriitik või arvustaja või esseist ei saa endale lubada selliste väljendite kasutamist — sest ei ole aru saada, mida täpselt öeldakse. Näiteks oli minu stsenaariumiga telesarjast rääkival artiklil pealkiri "Hargla sarjas lööb kaasa näitlejate raskekahurvägi". On ju eksitav? See on sisuliselt vale. Kahurväelane ei ole minu teada mingi eliitsõdur, tänapäeval on droonid ja pommitajad ja raketid palju kõvemad asjad kui raskekahurid, seda esiteks, ja teiseks, kui see pidi tähendama, et mängivad kõige paremad näitlejad, siis kes ja kus on määranud ja tõestanud, kes on kõige paremad näitlejad ja kes on kehvemad, töötavad kahurväe moonavooris näiteks? Ja kas need, kes selles sarjas ei mänginud, ei ole kahurväelased ja on siis halvemad näitlejad?

Ma kardan, et sellise ajakirjandusliku keele vohamise võrku on tänapäeva meediaajastul langenud ka paljud kirjanikud. Lipulaev kui sümbolmõiste ei sobi minu kohta kuidagi. Kindlasti on Eestis kirjanduslikke võitlussalku ja grupeeringuid, kellel on oma ortodoksne ideoloog ja lipulaev, kes suunab, juhib, käsib ja manööverdab, aga mina see ei ole.

Vabandust, aga sõnade kasutamine õiges kontekstis ja tähenduses on üks osa kirjanikuelust ja ma tegelen sellega pidevalt.

P. H.: Samas intervjuus laususid sa eesti ulmekirjanduse kohta, et "vähe on originaalsust ja julgust" ning et "meie tipud tegelevad ulme eilse päeva järeleaimamisega, Hargla ka". Samas lisad, et "viie aasta pärast on pilt kindlasti teistsugune". Milline on su hinnang nüüd, XXI sajandi kolmanda kümnendi alguses?

I. H.: Ega ma sellest intervjuust küll kottigi ei mäleta ja ei tundu ka oluline noore Harglaga vaidlema hakata, nii et ma vastan ainult küsimusele meie ulme hinnangu kohta. Kõigepealt, eesti ulmet ei ole objektiivselt olemas. On erineva taseme ja väga erinevate kunstiliste ambitsioonidega kirjanikkude looming, mida mõnikord käsitletakse ühtses eesti ulme kontekstis. Kõik üldistused on siin kohatud. Aga mõned mõtted, mis mulle pähe tulevad, kui ma seda nii-öelda eesti ulmet loen.

Esiteks, ilukirjandusliku keele üldine nõrkus. See on laiem teema ja puudutab ka muud Eestis tehtavat kirjandust, sest kus inimesed peaksidki hea keelekasutusega kokku puutuma, kui nad loevad meediat, kuulavad telekat ja raadiot ja istuvad päevast päeva Facebookis ja loevad kehvasti tõlgitud ilukirjandust. Näiteks minu varasemas loomingus kargab näkku nõukaaegse tõlkekirjanduse keelekasutus, ehk siis toonaste haritlaste ettekujutus välismaa keskkonnast ja võõrkeelte kasutustasanditest. Kas okupeeritud Eestis elanud filoloog oleks suutnud karakteripäraselt ja kontekstikohaselt tõlkida 1940-ndate USA gängsterite keelt? Väljend "you son of a bitch" ilmub püstoliga ähvardava gängsteri suhu eesti keeles näiteks sõnadega "sa igavene võllaroog".

Minuvanused kirjanikud, ma võiksin oletada, on keeleliselt palju mõjutatud Vladimir Beekmanni või Tatjana Hallapi tõlgetest ja see ei ole otseselt halb, aga võtab aega, kuni kirjanik hakkab kuulma oma häält, karakteripõhist dialoogi, leiab oma vaatlusterminoloogia ja tunnetustasandi, mitte ei kirjuta nii, nagu tema noorusaegade DNA-sse ladestunud vaist alateadlikult sunnib kirjutama.

Teiseks, mulle tundub, et Eesti ulme on liialt keskkondlik ja madinakeskne, vähemasti noormeeste tekstides. Luuakse ulmeline keskkond, kus hakkab toimuma kätš ja kisma ja põmmutamine, nagu filmides, ja ulmelised ideed ei ole kuigi tähtsad, nad jäävad kulissideks. See tingib tegevuse kirjeldamise keskse teksti, logistilise teksti, milles jääb puudu — vajaka, ütleksid Eesti kriitikud — kirjaniku ja tegelaste enda suhestumisest, miks ja milleks see lugu toimub. Ma mõtlen tihti mõnda Eesti ulmelugu lugedes, et kelle käest ja mida see autor õieti küsib, kas inimkonna loos on talle mõned olulised küsimused või ei ole.

Tütarlaste tekstides jääb tihti domineerima suhtekeskne soigumine, mis on millegi­pärast kantud ulmelisse keskkonda. Samas on mõnikord meeldiv tajuda, et ajakirjanduskeele ja tõlkekeele klišeede alt kostab väga nõrgalt ka autori enda hääl. Hea kirjandus algab sealt, kui autor julgeb kirjutada täpselt nii pika lause, kui vaja on, ja ei karda sõnakordusi, ei asenda vaatleja vaatenurgast kirjeldatud sündmustes tegelaste nimesid asesõnadega. Heas kirjanduses võib tegelase nimi korduda ühes lauses mitu korda ja kui ma midagi sellist eesti ulmekirjanduses leian, siis ma rõõmustan.

P. H.: "Indrek Hargla on muhe mees. Mina tunnen teda peamiselt apteeker Melchiori kaudu. Huvitaval kombel ületab Indreku tarkus isegi Melchiori tarkuse ja järeldusvõime ning saavutab peaaegu Melchiori tütre Agatha agatha­christieliku taseme, ka iroonia poolest. Melchior on muidugi kirjanikuhärrast vanem ja vananemise nähud on selgelt märgata. Neid süvendab viimastes romaanides seegi, et Melchior lesestub, jääb ilma oma kallist Keterlynist, aga Indrekut õnnistab tema kaasa Heli toetus, mis on kestnud pool tema eluajast ning mida ta näib suuresti hindavat.

Mulle meeldib see, et Indrek on juriidilise haridusega ja ta oskab selles valdkonnas laitmatult argumenteerida ning jagada oma laialdasi teadmisi keskaja ilmalikust ja kanoonilisest jurisprudentsist. Mul on muretsetud ka apteegivihid, et mõnda tema romaanidest pärit põnevat keskaegset retsepti proovida — näiteks mõne liiga kriitilise apteeker Melchiori romaani arvustaja peal. Aga sellega olen esialgu pidanud ootama — Melchiori menu on ka Soomes läinud ikka tõusvas joones.

Melchiori meeldimused on muidugi ka tema autori omad — sellepärast tõstan õllekruusi mõlema õnnistuseks Indreku juubeli puhul. Olgu tal ilus elu sarika­pidu!"

Jouko Vanhanen, Indrek Hargla teoste soome keelde tõlkija

Kirjutama hakkasid sa 28-aastaselt. Kuidas siis on — kas tunned, et oled 50. eluaastaks mingid olulised asjad saanud südamelt ära kirjutada või hakkab alles nüüd see õige tunne tekkima?

I. H.: Veel kord, varasem Hargla ei kõlba lugeda. Ma ulun ahastusest, kui loen mõnda enda varasemat teksti. Kirjanduseks võib arvata viimase kuue-seitsme aasta Harglat, ja sedagi mööndustega. Mis sellele eelnes, on algaja soperdused, milles on ehk tunda autori oma häält ja samavõrra võimetust seda väljendada. Kunagi sain ma täiesti teenimatult Kultuurkapitali aastapreemia, ja mul on väga piinlik, kui ma neid romaane lehitsen. Samas, ega ma ei ole kunagi arvanud, et auhindu jagatakse ärateenitud asjade eest, rohkem mängivad siin kaasa konjunktuur ja muud põhjused. Ma olen ära saanud kirjutada romaani "Meri­välja" (2018), mis jääb minu elu teoseks ja mida ma enam kunagi ületada ei suuda, see on ilmselt tekst, milleks kirjanik on võimeline üks kord elu jooksul. Ent ikkagi on ulmekirjaniku kohus otsida uusi seoseid, küsida uusi küsimusi ja üritada kirjutada veel paremini.

Ma usun, et olen jõudnud eesti keele saladusele väga lähedale. Võib-olla sellepärast, et ma ei loe ajakirjandust ja uurin varasemaid piiblitõlkeid. Kõik inimese kõige olulisemad emotsioonid on piiblis kirjas, piibli algkeeltes õigesti väljendatult, ja sellest keelest saab alguse Euroopa ilukirjanduse keel. Me teame aga hästi, kuidas Eestis sellega asjad on, eks ole. Inglismaal ja Ameerikas on nii palju häid kirjanikke sellepärast, et seal õpetatakse koolis tugevat ja head ja poeetilist kirjakeelt. Lastele tutvustatakse poeesiat juba väga varakult, kõik kooliteatrid teevad Shakespearei. Eesti koolides on emakeele õpetamine palju konjunktuursem, kohustusliku kirjanduse hulgas on belletristikat autoritelt, kes on varemalt ainult tviitinud, ja Harglalt tuleb lugeda skandaalselt halvasti kirjutatud romaane.

Aga jah, ma usun, et see õige tunne, suhestumine kirjakeele ja eestikeelse kirjanduse pärisolemusega hakkab kusagil praegusel eluperioodil vaikselt tekkima, siis, kui sa oled endast suutnud maha raputada ajakirjanduskeele ja tavapärase tõlkekeele mõjutused. Mis piirab, on enda võimete tunnetamine — kui mitu tegelast, aega, teemat, süžeeliini, seost ja tähendust oled sa võimeline ühes tekstis välja pidama —, ja minu kammerliku meetodi juures ei ole need arvud kuigi suured. Ma soovitan mõnele tuttavale algajamale ulmekirjanikule tihti, et ära võta ette asju, mida sa tegelikult ei oska. Massistseenid on näiteks alati ohtlikud, väga raske on vältida klišeesid ja totakaid kujundlikke väljendeid. Kirjanik erinevalt ajakirjanikust ei saa endale lubada vanasõnade, kõnekäändude ja käibeväljendite kasutamist, kirjanik peab leidma alati uue võrdluse lähtuvalt karakterist. Seega, ma usun, et ma suudan endale aru anda, mida ma oskan kirjutada ja mida ma ei oska, ja üritan püüelda — kui seda nüüd öelda tänapäevases projekti kirjutamise keeles — tulemuslikuma täidesaatmise tõhustamise edendamise võimekuse poole.

P. H.: Ja veel üks tsitaat: "Indrek Hargla meenutab tublit külameest, kelle saab igat masti töödeks appi palgata ja kes esimese palgaraha peale nädalaks ära ei kao. Sel ajal kui paljud teised hädaldavad, et pole töötingimusi, loometoetusi ja inspiratsiooni, Hargla lihtsalt kirjutab. Julge, ent maitsekas ümberkäimine ajalooga, pisut õllevahune huumorisoon, sekka jahedat tuulehoogu Stephen Kingi kapsaaiast — enesest lugupidaval kultuurrahval peab taoline kirjandus olemas olema.

Hargla tööde ühine nimetaja on usutavus, isegi siis, kui tegevus on absurdne või väänab ajalugu. Õieti paeluvad mind kõige rohkem Hargla loomingu tumedad noodid. Mäletan neid rohkem tema algusaegade juttudest ning telesarjadest. Loodan, et kirjanik, raamatute autor, ei solvu, kui ütlen, et suurima kestva mulje jättis mulle tema stsenaariumi järgi loodud telesari "Alpimaja". "Alpimajas", muuseas, kuulutas Hargla kogemata või ka üldse mitte nii kogemata ette Eesti praeguse presidendi soo ja eesnime."

Vahur Afanasjev, kirjanik

Mis on saanud su plaanist kirjutada õudusnäidendeid?

I. H.: Ma ei mäleta seda plaani, aga Jumala abiga on mul õnnestunud kirjutada mõned näitemängud, mis on ka — kui öelda kriitikute keeles — lavalaudadele jõudnud, ja ma olen kogenud kogu seda spektrit, mida üks teatrikirjanik võib kogeda. Seda, kui "Wabadusristi" lõpus Draamateatris publik igal etendusel seisab püsti, aplodeerib ja laulab kaasa, ja ka seda, kuidas segaselt kirjutatud lugu ei ole päriselt auditooriumini jõudnud.

Õudusžanr teatris on huvitav teema ja ma olen sellest palju mõelnud, aga vist mitte nii väga üritanud selle teostamist. VAT Teatris mängiti "Varjuprohvetit", mis oli pigem thriller, aga mitte üheselt õudus. Praegu on Kellerteatris "Kodukäijad", mida keegi korüfee on aga siin ajakirjas juba kõlbmatuks nimetanud, nii et ka sellel ei ole mõtet pikemalt peatuda.

Mõneti oli emotsionaalselt õudne — aga mitte õuduseks mõeldud — endises püha Katariina kirikus Ajateatri lavastus "Patu käsk", keskaegne erootiline ja religioosne draama, mille Anne Velt suurepäraselt lavastas ja milles oli vist Hans Kaldoja viimane roll. Hans oli Eesti teatri suurkuju, ma olin tohutult õnnelik, et mul õnnestus temaga nii telesarjades kui teatris koos töötada, ta oli mu lemmiknäitleja, kui ma olin päris laps, ja ma kasvasin üles tema sisseloetud järjejutte kuulatas. Et ma sain talle mitu rolli kirjutada, mida ta nii fantastiliselt hästi mängis, see tundus nagu unenägu, uskumatu! Puhka rahus, Hans, me armastame sind alati.

Näitemängu kirjutamiseni peab kasvama. Draama on väga raske žanr, sõltumata ainesest, draamas on reeglid ja kui autor neid ei tea, siis ta ei suuda kirjutada head näitemängu. Eesti on teatrimaa, minu arvates, teater sobib meile, me oskame teha teatrit palju paremini kui filmi. Teatrikunst on Eestis filmikunstist alati paarkümmend aastat ees olnud, teater õnnestub meil orgaaniliselt palju paremini kui kino ja ilmselt nii see ka jääb. Teatrilavastajad, kellega mina olen kokku puutunud, otsivad alati midagi uut ja huvitavat ja tahavad teha midagi lahedat, eesti kinoinimeste jaoks on film kimp korrapäraselt koondatud klišeesid.

Ma armastan eesti teatrit ja kirjutan veel Jumala abiga mõne näitemängu ja paar tükki tulevad ka ehk lähema aasta jooksul välja. Teater on kaduv kunst, aga ikkagi köidab mind teater rohkem kui kino. Eestis on teater samuti sihuke paras indie-scene, millest klassivõitlusega tegelev peavoolumeedia eriti ei kirjuta. Või hästi, ühest teatrist kirjutas, mitte et Eestis oleks olemas asjatundlik teatrikriitika. Me oleme väike rahvas, kõigeks ei jätku inimesi, sellest on samuti kahju. Kriitika, kunsti käsitlemine, on loomežanr, kus peab olema pädevust, nii et kehvalt kirjutavad kriitikud põruvad läbi ning avaldatakse ainult kõrgtasemel kriitikute tekste. Eestis paraku ei ole see võimalik, meil võib igaüks, kes koolikirjandi tasemel mõistab kiibitseda, olla teatrikriitik. Suur osa head ja olulist teatrit jääb vääriliselt kajastamata, tuleviku teatriloo uurijad võivad arvata, et Eestis oligi ainult üks ja hüsteeriline teater.

Aga kui küsimusele vastata, siis ei ole praegu ambitsiooni kirjutada spetsiifiliselt õudusnäidendeid, pigem selliseid, kus publik ootab, et millal see läbi saab, sest ta tahab teada, kuidas see lõpeb.

Intervjuu ilmus algselt ajakirjas Looming nr 7/2020.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Looming nr 7

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: