Rebeka Põldsam. Tülpimus naiste saladuslikkusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

12. juunist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada näitust „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu”
12. juunist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada näitust „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu” Autor/allikas: pressimaterjalid

Kuraatorid Indrek Grigor ja Šelda Puķīte on toonud avalikkuse ette tundmatute naisfotograafide loomingu, kuid eksponeeritud pildid ja saatev voldik konteksti ei ava, ütleb Rebeka Põldsam Sirbis, käinud Tartu Kunstimuuseumi näitusel "Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu".

Tartu kunstimuuseum on võtnud viimasel paaril aastal eesmärgiks teha nn naiskunsti ülevaatenäituseid. Ülemöödunud aasta lõpus avati Kadri Asmeri koostatud näitus "Isekeskis. Naine kujutamas naist" (2018) ning nüüd on väljas Indrek Grigori ja Šelda Puķīte peamiselt 1920.–1930. aastatele keskenduv fotonäitus "Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu".

Kadri Asmerile oli tähtis oma näituse avakõnes rõhutada, et tema käsitlus pole feministlik, Grigori ja Puķīte väljendavad saatetekstis teatavat ambitsiooni ajaloopilti naissoost autoritega täiendada, mis on feministlikele projektidele tavaks. Ka voldikus avaldatud muuseumipoolne kommentaar annab mõista, kui oluline on institutsionaalselt kogude hämarusse jäänud naissoost autoreid uuesti eksponeerida, nagu seda kogu maailmas tehakse.

Nüüd aga vigade parandus: esiteks on naisi või teisi kultuuriliselt kõrvale jäetud autoreid ja nende loomingut esile toovad projektid algupäraselt feministliku traditsiooni järgimine, sest just teise laine ehk 1960ndate feministid hakkasid sellist kaevamistööd tegema. Praeguseks kunstiajaloo klassikaks saanud raamatus "Vanad metressid" (1980) kirjutasid feministid Griselda Pollock ja Rozsika Parker, kuidas Lääne näitusearhiividest nähtub, et naissoost kunstnikud kadusid näitustelt tegelikult XX sajandi alguses vastulöögina naiste valimis- ja haridusõiguse saavutamisele, varem ja hiljem olid naised jälle näitustel oma teostega esindatud. Teisisõnu, patriarhaalne hegemoonia ei ole loodusjõud, vaid reageerib võimu vankumistele. Võtke kasvõi Kai Stahli värske raamat "Ainulaadne sõsarkond" (Eesti Kunstimuuseum, 2020) õdedest Meidest, kes kunagi Pallase kunstiühingusse ei kuulunud, kuna pärast asutamist 1918. aastal sinna lihtsalt ühtegi naist enam ei võetud ja nemadki astusid skandaaliga välja. Hiljem kujunes sellest naiste diskrimineerimisest eraldi skandaal, mille järel hakati naisi ühingusse värbama mõneti tulutult.

Teiseks, kui rääkida tundmatutest naistest ajaloos, siis tahaks kõigepealt küsida: kas ajalooliseks saladuseks on naised kui sellised või on saladuseks jäänud, kuidas kasutada arhiive? Igal muuseumil on näitusearhiiv, kuhu on (lisaks juhuslikule visuaalsele dokumentatsioonile) kirja pandud, millised teosed on kunagi olemas olnud ja kes on olnud nende autor, sest alati läheb ports kunstist ajas kaduma.

"Hõbetüdrukute" näitusel on iseenesest efektne näitusekujundus, kus väikseid vanade fotode digikoopiaid suurendavad peeglid. Marta Pļaviņa. Peegli ees istuv tüdruk. 1920ndad–1930ndad. Väljatrükk. Aizkraukle ajaloo- ja kunstimuuseumi kogu. Indrek Grigor

Kui näiteks Kumu esimestel aastatel vahetuvatel näitustel naissoost kunstnike teoseid ei eksponeeritud, siis püsinäitustel naissoost autoreid siiski leidus ja aja jooksul tehti mitu vahetust, praeguseks on saavutatud teatav sooline tasakaal näituste statistikas. Tartu kunstimuuseumil püsinäitust ei ole, aga sealgi on kindlasti kaheksakümne aasta jooksul väljapanekute sisu dokumenteeritud, kust selgub, et mõned naised on alati näitustel esinenud ja nende teosed on tihti ka tähelepanu pälvinud. Igasuguste muuseumikogude ülevaatenäitustel, mida Tartu kunstimuuseum regulaarselt teeb, tahaks edaspidi lisaks varju jäänud teostele tutvuda ka nende eksponeerimise ja retseptsiooni arhiividega, et paremini aimata üksikute teoste konteksti ning muuseumikogusse kuuluvate teoste ja autorite võrgustikke ja lugusid. Kas selleks on tarvis muuseumisse tööle arhivaari või tuleks näiteks fotonäituse tiimi võtta kogenud fotoajaloolane, olgu iga näitusetegija oma valik.

Olematu, väike ja suur narratiiv. Kui 1990ndatel peeti feminismi postmodernistlikuks projektiks, kus suure narratiivi asemel hinnatakse väikeste paljusust, siis muuseumide nn naiskunsti ülevaatenäituste traditsioon, mis sai hoo sisse 2007. aastal New Yorgis, Pariisis, Viinis ja Londonis, võttis tegelikult eesmärgiks luua mastaapsete väljapanekutega ajalooline üldistav pilt sellest, kuidas vaimustavaid naissoost kunstnikke marginaliseeriti. Tartu muuseumgi on oma näitustega samas tuules, aga kui feministlikku mõttevoolu ja poliitikasse sisuliselt süüvimata jätta, tekivad näitused naiste tehtud kunstist, kus me ei saa suurt midagi teada ei kontekstist, kus naised on töötanud, nende loomingulistest ja elulistest väljakutsetest ega põhjustest, miks nad ajalukku ära kadusid. Näituse ainsaks eesmärgiks jääb formaalne linnuke võrdõiguslikkuse kastis, kriitiline mõtlemine aga jääb ainult vaataja õlgadele.

"Hõbetüdrukute" näitusel on iseenesest efektne näitusekujundus, kus väikseid vanade fotode digikoopiaid suurendavad peeglid. Ühelt autorilt on võetud tuletornide pildid, teiselt Haapsalu 1930ndate moodne kodu, kolmandalt selfid läbi kümnendite, neljandalt fotosalongides tehtud portreed, kus pole päris selge, kas pildil on neiu, noormees või pilt dekadentlike sõdadevahelise perioodi ristiriietumise traditsioonist, fotopostkaartide eskiisid, lisaks juhuslikumaid jääke ja kolm nüüdiskunsti­teost, kus polemiseeritakse kaduma läinud ja taasleitud arhiivide üle. Jättes täiesti kõrvale näituse pealkirjas toodud naissoost autorite infantiliseerimise, püüdsin mõista, mis ikkagi oli selle näituse kandev uurimisküsimus?

Näituse voldikust selgub, et enamik näitusel eksponeeritud Eesti naissoost fotograafidest töötasid Viljandis Jaan Rieti ateljees retušeerijate ja nende abilistena. Jaan Riet on muidugi sama kuulus kui vennad Parikased Tallinnas või Johannes Pääsuke Tartus, aga kahjuks ei ava näitusel eksponeeritud pildid ega saatev voldik sugugi konteksti, mis näitust koos hoiaks. Miks on tehtud tundmatute naiste näitus, kelle elulugudest võiks rahvus- või ajakirjanduse arhiivist midagi teada saada, aga näitusel pole isegi mainitud, miks arhiivist selgust ei leitud? Miks taheti ikkagi nii kangesti püsida II maailmasõja eelses perioodis, kui midagi muud naiste kohta ei leidunud? Miks otsustati kramplikult kinni hoida naiste näituste kvoodist, kuigi näitusel esinenud naiste töö ei ole ilma meessoost fotograafide ajaloota kuigi arusaadav? Naised assisteerisid oma sugulastest meesfotograafe, nii et nende oma looming jäi soiku või pandi parematele asjadele müügi eesmärgil mehe nimega tempel peale – see annab Jaan Rieti mastaapsele pärandile mõneti uue vaatevinkli ja aitab mõista, et üldiselt peaaegu keegi ei tööta päris üksi, ikka leidub keegi, kes aitab tehtut toimetada ja korrastada. Nii ongi üksiku geeniuse müüt murtud!

Igal juhul pani "Hõbetüdrukute" näitus mõtlema, kes küll võisid olla need fotograafid, kes pildistasid 1930ndate alguses mu vanaisa lapsepõlvepilte madrusekostüümides vendadest, perepilte Pärnu rannas, restoranides, metsas puhkamas või samal ajal ja veidi varem mu vanaema ja tema ema elu Tartu Ülejõe aguliõues? Nagu Tartu näitusel, on ka mu perealbumites paljud inimesed täiesti anonüümsed ja nende identifitseerimine on vanavanematelgi üha keerulisem. Varsti ei tunne mu vanavanavanemaid pildilt enam keegi ära. Mis jääb siis nende kogude väärtuseks ehk mida teha koduste arhiividega, kui keegi need ajaloo prügikastist mõnekümne aasta pärast välja otsib, et neil ka mingi väärtus oleks linnaruumi või sotsiaalmajanduslike muutuste märkamiseks? Kas arhiveerimisõpetus võiks olla muuseumide ja näituste üks funktsioone, nagu kaasati publiku perearhiive Kumu näitusel "Mood ja külm sõda" (2012)?

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: