Tartu Kogo galeriis on avatud rahvusvaheline grupinäitus "Leidjad ja loojad", kus osalevad Eesti kunstnik Kadri Liis Rääk, Läti kunstnik Anna Malicka ja Viinis tegutsev Noushin Redjaian. Näituse kuraatori Šelda Puķīte sõnul ühendab kunstnikke huvi materjalide teisendamise, mälu ja sümbolite vastu.

"Mind on alati huvitanud, kuidas kunstnikud materjale kasutavad. Kas see on täiesti uus materjal või olemasoleva materjali ümbertöötamine ning et see ei oleks lihtsalt esteetiline või formaalne harjutus," ütles kuraator Klassikaraadio saates "Delta".

Tema sõnul on Balti kunstis sage nõukogudeaegsete esemete ja materjalide kasutamine, kuid kunstnikud pööravad nende algse tähenduse sageli ümber ning räägivad nende abil hoopis teistsuguseid lugusid.

Näituse üheks lähtepunktiks kujunes Kadri Liis Räägu looming. "Algusest peale paelus mind see, kuidas ta kasutab erinevaid materjale, enamasti tekstiili, aga ka leitud materjale, ning kuidas ta oma vanu teoseid taaskasutab ja uusi loob," rääkis Puķīte.

Viinis tegutsev Noushin Redjaian kasutab oma loomingus eri piirkondadest ja ajastutest pärit vaipu, millest vanim on ligi sada aastat vana. "Ta ei otsi neid ainult esteetilistel eesmärkidel. Neil on oma ajalugu, oma sümbolid ja kujutised, mis on tema jaoks olulised," ütles Puķīte. Kunstnik kasvatab vaipadele kristalle, mida kuraator seostab mälu säilitamisega.

Läti kunstnik Anna Malicka loob tekstiilijääkidest õhus hõljuvaid skulptuure. Inspiratsiooni ammutab ta muu hulgas laste joonistustest, kalligraafiast, grafitist ja päevikukirjutamisest. "Talle ei meeldi visandeid teha. Kui ta õmbleb, siis ta justkui kirjutab kohe õmblemise käigus," märkis Puķīte.

Kuraatori sõnul on kõigi kolme kunstniku puhul oluline ka maailmade loomine. "Nad kõik on maailmade loojad. Mulle meeldib, kui kunstnikud tahavad midagi üles ehitada ja lubavad ka publikul selles osaleda," sõnas ta.

Puķīte näeb, et tänapäeva kunstis on taas esile kerkinud mütoloogia, muinasjutud ja esoteerilised teemad seotud viimaste aastate ühiskondlike muutustega. Tema sõnul otsivad kunstnikud nii võimalust reageerida ümbritsevale maailmale kui ka viisi sellest ajutiselt eemalduda. Samal ajal tuntakse üha suuremat huvi kultuurilise identiteedi vastu.

"Meie piirkonnas on loodus alati olnud identiteedi oluline osa," märkis kuraator. Puķīte sõnul peegeldub see ka kunstis, kus üha enam pöördutakse looduse, folkloori ja erinevate pärimuslike sümbolite poole.

Kuraator soovitab näitust kogeda eelkõige intuitiivselt. "See on omamoodi naistemaailm, oma tuba – natuke nagu Virginia Woolf. Lihtsalt laske endal minna ja kaduge sellesse ruumi," sõnas Puķīte.

Tema sõnul räägib näitus lisaks materjalide taaskasutamisele ka hoolimisest. "See puudutab hoolitsemist meie kultuuri eest, hoolitsemist meie kollektiivse mälu eest ning erinevate traditsioonide tunnustamist," ütles kuraator.