Lauri Vahtre. Australopiteekuste vasturünnak ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Gorilla, australopiteekuse, Homo erectuse (punases), neandertallase, Homo heidelbergensise ja kaasaegse inimese koljud.
Gorilla, australopiteekuse, Homo erectuse (punases), neandertallase, Homo heidelbergensise ja kaasaegse inimese koljud. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Lauri Vahtre kirjutab progressist ning sellest, et nagu pojad isadele, võivad ka isad poegadele vastu vaielda.

Progress on ambivalentne fenomen. Seda eelkõige meie pertseptsiooni seisukohalt. Me kujundame, võib isegi öelda, et konstrueerime oma arusaama progressist kui sellisest endale teadaolevate progresseeruvate nähtuste põhjal. Oswald Spengler võrdles tsivilisatsioone taimedega, mis sünnivad, kasvavad, õitsevad ja paraku ka surevad. Progressi võib võrrelda ka mingi likviidse substraadi, näiteks jõevee, voolamisega, mis viib küll fataalse lõpuni, st mereni, kuid võrdluses puudub Spengleri taimega võrdväärne morbiidne lõpumoment.

Kuid progressi võib võrrelda veel ühe, võib-olla kõige salapärasema fenomeniga üldse, ja nimelt ajaga, mille puhul probleem lõpust või lõpp-eesmärgist (causa finalis) kaotab aktuaalsuse – aja lõpust meil teadmised puuduvad ja me võime sellest rääkida üksnes kujundlikus võtmes. Aeg kulgeb permanentselt ja rangelt ühesuunaliselt, kusjuures kulgemisel puuduvad praktilised alternatiivid. Füüsikud on viimaste üle küll teoretiseerinud, kuid üldiselt jäävad need ulme valdkonda. On eile, täna ja homme. Homme saab tänasest homsest täna ja ülehomme eile. See on vääramatu imperatiiv.

Paraku just selliselt positsioonilt kipuvad progressi nägema paljud ühiskonnateoreetikud või täpsemalt öeldes küll mitmesuguste dogmadega põgusalt tutvunud intellektuaalsed singulaarsused. Progressi selline trakteering mõjub laiema silmaringiga inimesele muidugi frustreerivalt, sest tegemist on ilmse primitivismiga. Ühiskonna (või ühiskondade) areng ei ole olnud sirgjooneline, nagu paistab osutavat võrdlus ajaga, ega ka spiraalne, nagu pakkus Hegel, vaid üsna prognoosimatu ja ebakorrapärane oma umbtänavate, deklinatsioonide ning haakidega. Millest võib ekstraheerida konklusiooni, et tänane innovatsioon ei pruugi sugugi olla homne norm. Võib, aga ei pruugi.

Selle kohta on arvukalt näiteid nii kultuuriloost kui bioloogiast. Näiteks 1970ndail aastail külvati Taanis avalik ruum üle pornograafiaga ja tolleaegsed Andrus Karnaud naeruvääristasid sellele vastu seisnud seeniore kui progressi takistajaid, hingelt surnud vanamehi, kes ei mõista, et maailm muutub. (Vrd Andrus Karnau: vanameeste mäss, Pm 15.08.20) Kummatigi oli seenioridel õigus – see oli valetee, mille hinnaks oli suur hulk väärkoheldud psüühikaid. Veel mastaapsema näite võib tuua antropogeneesist. Umbes kolme miljoni aasta eest oli kõige intelligentsem primaat meie planeedil australopiteekus ("lõunaahv") ja kui australopiteekustel olnuks ajaleht "Lääne Elu", siis oleks selle peatoimetaja tõenäoliselt täie veendumusega kinnitanud, et eluslooduse progressi tuumaks on australopiteekluse või australopisteegistumise jätkuv ja kiirenev süvenemine. Paraku suri see primaadiperekond järgneva miljoni aasta jooksul välja ja antropogeneesi kandis edasi, vähemalt meie praeguste teadmiste kohaselt, hoopis kõrvalharu, homo habilis. Tulevik ei peitunud australopiteekluses.

Sirgjoonelise vääramatu progressi kuulutajate peamine metoodiline viga on see, et nad unustavad, et iga uuendus peab läbima sotsiaalse evaluatsiooniprotsessi ehk lihtsamalt öeldes, see peab osutuma resistentseks kõigile falsifitseerimiskatsetele. Millest immanentselt võrsub ilmne otsustus: falsifitseerijad on vajalikud, nende katsed uuendust tagasi lükata – kui see õnnestub – tuleb nurjata argumenteeritult, mitte maha karjudes või dissidente represseerides. Kui valida viimane tee, saame psühhoosi, mille toimel võib juurutada ultimatiivseid absurdsusi – näiteks sundida inimesi repressioonide ähvardusel kõrvade peal kõndima, "sest nii on progressiivne". Mis lõpeb teadagi kuidas.

Lühidalt: kui poegade asi on isadele vastu vaielda, siis samavõrd on isade asi poegadele vastu vaielda. Praktika ja imperatiivsed loodusseadused sõeluvad vitaalsema ning pragmaatilisema lahenduse lõpuks välja.

Nii et kuigi selline võrdlus võib olla australopiteekustele mõnevõrra solvav, meenutab Andrus Karnau oma tegevuse ja veendumustega tahes-tahtmata ühe primaadiperekonna saatust Aafrikas paari miljoni aasta eest. Võrdlus on pädev, erinevalt võrdlusest Ivan Sussaniniga, mis ju samuti üles kerkib. Ivan Sussanin ikkagi teadis, et ta juhatab inimesi vales suunas. Tänased australopiteekused ei tea.

Sirgjoonelise vääramatu progressi kontseptsiooni puhul ei frustreeri laiema silmaringiga inimest muidugi üksnes selle primitiivsus, vaid veelgi enam agressiivsus, mis primitiivsust nii sageli saadab, ja mis antud juhul on sootsiumile silmnähtavalt ohtlikuks muutunud. Näeme seda igal sammul. Isehakanud lastepsühholoogid näevad ette koolieelikute psüühilise traumeerimise seksuaalkasvatuse sildi all – nii olevat progressiivne – ja inimest, kes julgeb seda vaidlustada, tabab momentaanselt ränk süüdistus: ta soovivat, et lapsed oleksid ahistajate ees kaitsetud. Kui see tõele vastaks, tuleks see inimene ühiskonnast isoleerida, ja agenda näebki ette talle sellise imago kujundamise. Sisuliselt kutsutakse üles omakohtule dissidentide suhtes, mis ei erine enam oluliselt nõiaprotsesside ajastul toimunust.

Nõiaprotsessid teatavasti inimkonna progressile assisteerivalt ei mõjunud. Kuid see on juba omaette diskussiooniobjekt. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: