Arvustus. Hädavajalik pidu katku ajal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Nagu kõik suvised festivalid, sai ka Hiiumaal toimuv Sõru Jazz koroonapandeemiast pihta. Õnneks mitte nii palju, et täiesti ära jääda – pikkade juurtega festivali korraldajad Guido Kangur ja Pille Lukin otsustasid riskida ja nihutasid sündmuse tavapärase juunikuu pealt augusti teise poolde, vaatamata asjaolule, et saali võis täita vaid poolenisti, kirjutab festivalil käinud ERR-i toimetaja Merilin Pärli.

Need asjaolud tegid 13. Sõru Jazzist eriti intiimse festivali, kus öö läbi püsiva juunivalguse asemel hakkas augustiõhtute sumeduses iga külastaja peatselt tuttav näima. Korraldajatele ja toitlustajatele oli see kindlasti materiaalselt keeruline olukord, selle võrra suuremat tänulikkust ja õnne võis aga välja lugeda nende silmist ja sõnadest, et pidu vaatamata maailma laastavale "katkule" ikkagi toimus. Sest seda vajasid nii esitajad kui ka nende publik.

Kui poleks Hiiumaad, poleks ilmselt ka Sõru Jazzi sellisel kujul. See festival on nagu kadakad, mis Hiiumaast enam lahti ei lase. See on südamlike ja heatahtlike inimeste ning villaste lambatupsude ja rahulikult mäletsevate lehmadega pikitud maastikega saar, mille rahus ja eheduses on muusikal hea voolata.

Džässis ainult tüdrukud

Sõru Jazz pakub esinduslikku läbilõiget Eesti jazziskeenest selle kõige laiemas tähenduses (ja pisut üle sellegi). Nelja päeva jooksul rullus lahti väga erinevaid helikangaid ja kogetu põhjal võib öelda, et selle valdkonna tervis on Eestis igati hea.

Rõõmustav on näha, kui viljakas on Eesti jazzi pealekasv. Enamik kooslustest on noored ja väga noored heliloojad-interpreedid, kel on juba truu väljakujunenud publik, kes ei pea paljuks nende pakutava järele Hiiumaa tagumisse nurka kohale sõita.

Neljapäevane kava oli nii tugev, et selle tahtnuks mõnele hilisemale päevale tõsta, sest paramatult oli publik just sel päeval hõredam - vaatamata vabale päevale (Eesti iseseisvuse taastamise päev) järgnes siiski reedene tööpäev, mis takistas küllap nii mõnelgi soovijal nii vara saarele tulla. Pealegi lubasid koroonaaja reeglid müüa pileteid vaid päeva kaupa. Eks seegi mõjutas publiku valikuid.

Ent see öeldud, tuleb tõdeda, et neljapäevane publik oli ehk ka kõige tulisem. Palju oli "omasid" ehk sõpru-sugulasi, kes olid tulnud lähedastele kaasa elama ja see lõi Sõru paadikuuri eriti koduse ja südamliku atmosfääri.

Helilooja ja kontrabassimängija Mingo Rajandi kokku pandud Trio Maag, mis uurib Argentiina tangosid, kaasas seekordsesse kavva Hispaania lauljatari Isabel Bermejo, ja see on üks suurepäraselt õnnestunud koostöö. Muusikute omavaheline lavaline keemia, mille käigus visati muuhulgas nalja nii elu kui eneste üle, oli nii orgaaniline ja nakatav, et see kandus lainetena üle ka publikusse. Sai nutta ja sai naerda, nagu on öelnud elav klassik. Nagu ansambel laval tõdes, pole tango tegelikult muud kui ooper kolmes minutis, kus selle lühikese ajaga juhtub kõike. Ja just selliseid magusmõrkjad, nukraid, temperamentseid ja kirglikke momente pakkus ka Trio Maag.

Isabel Bermejo on haruldane leid. Millise loomulikkuse, sisemise põlemise ja nõtkusega ta laulis ja ansambliga sobitus! Helid voolasid temast läbi otse publikusse koos kõigi tundevarjunditega. Ja vaatamata võõras keeles laulmisele ei jäänud need laulud ei kaugeks ega võõraks. Vastupidi, isegi tuimaks peetava eestlase kõik kõlaregistrid said läbi raputatud, millega Trio Maag endale püsiva pesa naha vahele tegi, nagu kinnitas publiku tuline vastuvõtt neile.

Argentiina avalatele tunnetele vastukaaluks pakkus Liina Saar aga põhjamaist vaoshoitust ja augustiõhtusse sobivat sumedust. Oma klaari ja rahuliku häälekõlaga kandis ta ette kauneid eestikeelsetele sõnadele loodud meloodiaid.

Sümpaatne, et nii palju Eesti luulet – nii klassikat, nagu Anna Haava, Betti Alver ja Juhan Liiv, aga ka kaasaegseid sõnameistreid, nagu Maian Kärmas ja Jan Kaus – vormub meie heliloojate käte all lauludeks, millega raamatulehtede vahelt publiku südamesse laulduna omale üha uusi eluõigusi saada. Sest kui sind on juba laulu sisse pandud, siis sealt sa enam välja ei saa, nagu teine klassik on öelnud.

Liina Saare helikangad on mõtlikud, rahulikud, unelaululikudki. Eks kannabki tema viimane omaloominguline plaat pealkirja "Õhtulaulud". Õrn ja unelev helikeel, millesse Saar oma heliseva hääle pehmelt mässib, toob poeetiliselt esile eesti keele ilu. Ka Saare lavaline olek on esitusega täies kooskõlas – ta on malbe, rahulik ja loomulik, ent kindlasti mitte igav. Iga tema publikule öeldud sõna on mõõdetud ja küps, temaga saalis veedetud tund oli turvaline ja soe.

Suures osas saab nende sõnadega kirjeldada ka reedest esinejat Marianne Leiburit. Ka tema viisistab Eesti luuletajaid ja laulab selges ja kaunis eesti keeles, viies sõnumid oma meloodilise loominguga otse kuulaja südamesse. Tema lauludes on poeesiat ka laiemas tähenduses – seda rõhutavad ja toovad esile ohtrad keelpillid, ka ta ise viiuldajana lööb oma instrumendil kaasa. Kokku on see kõik õrn ja habras ning Sõru paadikuur on selle loomingu esitamiseks just ideaalne paik, kus hiirvaikne publik sõnade ja rahuliku muusikaga samas rütmis kaasa loksub. Leiburi hääl on sügav, nüansirohke ja soe, lavaline olek väljapeetud ja publikuga väga heas kontaktis. See on nagu palve, mis on korraga nii lihtne kui ka sügav.

Viimase aasta sensatsioon Kristi Raias, esinejanimega Rita Ray on igas mõttes nii Saare kui Leiburi vastand. Pidigi olema, sest tema kanda oli neljapäevane finaal. Nooruke lauljatar on oma retroliku kõlapildiga omaloomingulise souliplaadiga väikestviisi plahvatuse põhjustanud. Küllap on igaüks, kes teda esimest korda kuulnud, olnud esiti üllatunud, et tegemist on Eesti lauljaga - on ju tegemist stiiliga, mis pole meile orgaaniliselt omane ega traditsiooniline. Ent Rita Ray on selle lihvinud sellise veenvuseni, et lööb juba rahvusvaheliseltki laineid.

Samavõrd üllatav on ka tema lavalise oleku ja laulumaneeri näiline vastuolu – et lavaliselt nii energilisest ja noorest inimesest võib välja tulla nii väljapeetud, erilise värvinguga hääl ja küps sarm, mis justkui eeldaks enam elukogemust, võib vastuvõtjas tekitada teatavat dissonantsi. Aga just selline ta on, lavaliselt stambivaba oma esituses - ei mingeid sulneid diivalikke poose ega kostüüme, mis tema muusikat kinnisilmi kuulates võib kangastuda.

See sugugi mitte halb ja pigem kuulaja stampe kirjeldav dissonants hajub, kui Rita Ray oma 70-ndate stiilis pööraseid diskohitte esitab, kus väline heas mõttes plikalikkus pigem toetab esitusviisi. Ka need, kõigi elektrooniliste võimalustega barokselt üle kallatud tantsulood on oma helikeelelt sama veenvad kui amywinehouse'likud oma kuldajastut meenutavad soulihitid, mis, nagu öeldud, on meie laulukirjutaja omalooming.

Siinkohal soe soovitus kellelegi, kes Eesti Laulu konkursi või Eurovisioni võitmisest unistab: võtku Rita Ray oma kampa, ja ta toob selle võidu ära! Iga Rita Ray kirjutatud laul on juba oma sünnihetkel hitt, ja võime sedasi kuldmune toota on kahtlemata haruldane oskus, rääkimata ilmeksimatult äratuntavast sametisest tämbrist, millega ta neid esitab.

Kristi Raiase küpsemist lauljana on olnud huvitav jälgida. Ainuüksi viimase poolteise aastaga on ta läbi teinud tohutu stilistilise ja vokaalse arengu, leides talle ainuomase stiili ja värvingu, mida ta üha enam täiuseni lihvinud on. Ja tore, et ta ainult ühte ajastusse pidama pole jäänud, vaid näitab veenvalt, et tema käe all muutub näiliselt nipsust kullaks kõik, mis ta ette võtab. Tema kirjutatud ja esitatud särav "Disco Stu" teeb tantsupõrandatel puhta töö, nagu oli näha ka sealsamas Sõru Jazzi öödiskol.

Vokaalse ahhaa-elamuse (instrumentaalse kõrval) pakkus ka Siim Aimla Funk Bandiga üles astunud nooruke Eleryn Tiit. Lisaks suurepärastele vokaalsetele võimetele, mis keerulised meloodiakäigud näilise lihtsusega enda omaks taltsutasid, oli muljetavaldav ka tema vaba lavaline olek, mis oli julge ja pisut provokatiivnegi. Ta silmnähtavalt teadvustas ja nautis oma lavalist staatust ainsa naisena väga arvukas maskuliinses seltskonnas - nagu Lumivalgeke seitsme pöialpoisiga -, suheldes esinemise kestel bändikaaslastega eestlasele mitteomase pealehakkamise ja kergusega. Eleryn Tiit on artist, keda tasub kindlasti tähele panna ning loodetavasti leiab ta omale ka edaspidi häid lavapartnereid, kellega oma võimeid parimal moel esile tuua.

Bänd ise tõestas oma säravate instrumentalistide galerii ja sellest tuleneva rikkaliku, hästi kokku kõlava helipildiga, et funk-muusika on Eestis vägagi elus ning publik võttis selle tänumeeles ja hoogsalt kaasa elades ka vastu.

Teise päeva õhtuks klaarus aga tähelepanek, et Eesti džässis laulavad ainult tüdrukud. Ning instrumentidel, vastuoksa, musitseerivad üksnes mehed, paari ereda erandiga (Mingo Rajandi kontrabassil, Kirke Karja klahvpillidel).

Meessoliste, kes üles astusid, ei saa ühtki eeskätt jazzilauljaks tituleerida (Ott Lepland, Riho Sibul; ka Erki Pärnoja üksnes kergelt toetab vokaaliga oma kitarrimängu). Kus siis on Eesti meessoost jazzilauljad ja miks neid peale ei kasva, samal ajal kui naisi köidab see väga ja seal on omapära küll ja veel? Ometi tõmbab mehi ju selle muusikastiili kõige laiemate variantsioonide juurde küll, nagu näitab instrumentaalne üldpilt festivalilt.

Mees nagu orkester

Teine tähelepanek puudutas üht konkreetset muusikut – kuidas saaks Eesti jazziskeene ilma pianist Joel-Rasmus Remmelita üldse hakkama? Teise päeva kontsertidel mängis ta säravalt järjest kolmes koosseisus, ja mitte tuimalt "keha" tehes, vaid pikkides vahele vaimukaid kommentaare, võttes siin-seal üles toetava vokaali ja lihtsalt täites lava oma hea energia ja musikaalsusest pakatava olekuga. Mingit medalit oleks ta juba ainuüksi rohke osavõtu eest väärt, ent ta on ka nüansirikas ja virtuoosne instrumentalist - eks sellepärast teda nii paljud oma koosseisudes näha tahavadki.

Nagu sellest veel vähe oleks, esimesel päeval astus Remmel lisaks mängimisele üles ka õhtujuhina, tehes seda üksiti sooja ja tundliku huumorimeelega. Ta sobib õhtujuhi rolli nii hästi, et teda võiks laiemaltki selleks rakendada (seda võimalust hüüdis ta ka ise, muigega suunurgas, lavalt maha), nii et hoia alt, Karl Erik Taukar, sulle on talendikas õhtujuhikonkurent kõrvale sirgumas! Remmelile võinuks usaldada suisa kogu festivali juhtimise, sest see tuleb tal nii loomulikult ja hästi välja, et see nähtamatu neljas sein publiku vahelt kadus nendega lavalt suheldes (mitte esinedes!).

Pianistidest rääkides, Rein Rannap, kes oli eelmisel õhtul andnud laialdaselt väljareklaamitud nn staadionikontserdi Tallinnas, oli juba järgmisel õhtul vormis uut kontserti Sõrus andma. See oli muidugi mastaabilt väiksem - ilma ERSO-ta -, ent siiski sama noortest, endale juba nime teinud muusikutest koosneva saateansabliga ja kaasates vokalistina Ott Leplandi.

Rannapi virtuoossus pianistina ja talle ainuomane karismaatiline lavaline olek pani publikut ikka ja jälle vaimustusest ahhetama ja aplodeerima, mõned vanemad daamid viskasid käredamate rokilugude ajal siivsalt pinkidel istudes ka näppu, ehkki nende hing ihanuks püsti karata.

Rannapi-Leplandi kava kõikus improvisatsiooniliste ja musikaalselt hästi läbi komponeeritud rändude kõrval kohati "Laulge kaasa!"-tüüpi konserdi vahet, kus publik oli tänulik, kui sai tuntud hitte harjumuspärases võtmes kaasa üürata.

Kahtlemata publikumenuk, iseasi, kuivõrd Ruja pärand just jazz on ka selle mõiste kõige laiemas mõttes. Vargsi mõtlesin, et selliseid energilisi ja karismaatilisi publikumagneteid leiaks ju veel, näiteks Lexsoul Dancemachine, keda julgen Eesti parimaks laivbändiks pidada, sest nii kohest ja jäägitut publiku pihkuvõtmist ja lõpuni haardes hoidmist kui nende kontsertidel, pole ma kellegi teise puhul veel näinud. Aga rahva hääl on jumala hääl ja see ütles Rannapile ning Leplandile kooris "jah!".

Seda, et toolid segavad ekstaatiliselt kaasa elamast, nägi lisaks Rannapi kontserdile tegelikult kõigi nn suurte publikukontsertide aegu ning sellest oli natuke kahju, et pinke selleks ajaks kokku ei korjatud. Viisakas publik arvestas märkusega, et toolilt tõustes häiriksid nad oma selja taga istujaid, mistõttu jäi kaasaelamine tõesti vähemalt osaliselt vaid peoks inimestes enestes.

Ka muusikuid rõõmustanuks saalis vabalt tantsivad ja kaasa elavad inimesed, sest nad ju nägid nende meelte lahutamiseks ise nii palju vaeva. Energiast pakatav võrratu Sofia Rubina puges oma esinemisega peaaegu nahast välja, paludes korduvalt publikut püsti tõusta ja kaasa tantsida, aga kimbatus toolidega ei lasknud kuulajail sellega siiski kaasa minna. Võimalik, et otsuse pingid paika jätta sünnitasid taas need ranged koroonatingimused – tantsivad inimesed teatavasti levitavad ka enam aerosoole, mis kasvatab nakatumisohtu. Loodetavasti järgmiseks suveks on see oht taas maas ja korraldajad annavad publikule vaba platsi, kus viimastel kontsertidel ennastunustavalt esinejatele kaasa elada.

Lisaks vokaalsetele maastikele maaliti publiku kuulmekangastele ka mitmeid eriilmelisi instrumentaalseid maastikke. Erki Pärnoja meditatiivsete kaugetele teedele uitavate mõtiskluste kõrval kõlasid Trio Ruben-Karja-Kuusk sürreaalsed kompilatsioonid nagu lapsepõlvest tuttav "Klaasikillumäng", kus, nagu kaleidoskoobiski, iga kruttimisega uued teemad vaheldusid, hüpeldes kosmiliste, klõbisevalt industriaalsete ja lapsepõlvest pärit helgete helide vahet, neid omavahel põrgatades ja põimides.

Trummar Ramuel Tafenau peamiselt debüütplaadi "Gather Around" materjalil baseeruv kontsert oli kogu festivali üks võimsamaid elamusi. Ka plaadil veenvalt kõlavad helid ärkasid kontserdil ellu nagu sillerdavad liblikad päikeselisel suvepäeval. Tafenau kirjutatud "Fireflies" on pala, mida võiks juba Eesti instrumentaalklassikaks pidada. Flüügelhorn on igatahes nüüdsest allakirjutanu lemmikpill, mille tekitatud helid (Allan Järve) muutusid eriliselt kõrvupaitavaks just kontsertesituses.

Vitamiinid talve üleelamiseks

Nagu mantrat kordasid kõik muusikud lavalt, et Sõrul on parim publik, ning tänasid korraldajate tandemit Pille Lukin-Guido Kangur. Ja need sõnad ei kõlanud pelga õõnsa viisakusena. Eks seda tõesta ka asjaolu, et paljud neist olid 13. aastakäiku tähistaval festivalil juba mitmendat korda - see on sündmus, kuhu tahetakse ikka ja jälle tagasi tulla.

Nagu ütles laupäevast kontserdipäeva juhtinud Siim Aimla, on kolmandaks päevaks tunne nagu oleks suguvõsa kokkutulekul, kus tead juba kõiki nägusid, aga poolte nimed ei tule meelde, aga et just tuttavatele esinemine on muusikule kõige keerulisem. Küllap just see ruumist ja selles valitsevast atmosfäärist sündiv hingeline lähedus on see, mis sünnitab publikus nii sooja vastuvõttu, et kogu eestlaslik mina-oma-hinge-pahupidi-ei-pööra ujedus aurustub nagu vesi kuumadel kerisekividel.

Muusikutele oli seda festivali väga vaja, pärast terve kevade kestnud esinemispõuda oli nende nälg mängu ja publiku järele lausa käegakatsutav. Ja ka publikule oli seda festivali väga vaja, sest pool suve möödus festivaliaskeesis, ent suvi on aeg, mil tuleb koguda kõiksuguseid vitamiine pikaks sügiseks ja talveks. Seda enam, kui ei tea, kauaks seda pidu seekord on - olgu või katkuajal -, enne kui taas kogu elutegevus nagu Okasroosikese muinasjutus teadmata ajaks lakkab. Seetõttu oli ka publik iseäranis vahetu, elamuseahne ja tänulik, täites end emotsionaalsete talvevarudega.

Loodetavasti ei katkesta katkuaeg seda ilusat ja Hiiumaasse juurdunud traditsiooni suvel Sõrusse kokku tulla, et head muusikat ja atmosfääri nautida. Kusjuures augustikuu pole selleks sugugi halb aeg.

P.S. Tore, et festivalide toetav pool ehk söögiala ka üha omanäolisemaks ja ehedamaks muutub. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli pea kõigi festivalide toit äravahetamiseni sarnane, meenutades pigem väljavõtet tüüpilisest kohviku lastemenüüst, siis nüüd pingutavad korraldajad üha enam, et ka toiduelamus vastaks musikaalsele elamusele. Vaimutoit ja füüsiline toit ei saa eri jalga käia, ja sellest saavad ka festivalikorraldajad suurepäraselt aru, ajades üha omapärasemat joont, et publikut sealgi üllatada. Ei mingeid tuntud laiatarbelimonaade ega friikaid viineritega, vaid südamega tehtud kohalik, värske ja tervislik toit, alates kukeseenerisotost ja kohalikest kodumaisest toorainest valminud jookidest, lõpetades keraamilises grillis valminud mahlase kana ning hõrkude kookidega. Täpp i peal.

Toimetaja: Merilin Pärli

Allikas: Fotod: Rene Jakobson, Sven Tupits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: