Trompetist Allan Järve album "Blinding Yesterday" on maitsekas valik muusikule lähedastest stiilidest. Siin kostab nii kuldajastu hõnguga jazz'i, algelist bluusi kui ka moodsamat helikeelt ning põhjamaiselt õhulisemat, melanhoolsemat kulgemist.

Kõik kaheksa kompositsiooni on Järve enda sulest, nende meeleolude teostamist on toetanud suurepärased noored muusikud: klahvpillimängija Madis Muul, kelle soolod on kõike muud kui standardse mõtlemisega mängitud; bassist Janno Trump, kelle võimekusest teame juba JT Conception orkestri juhina ning trummar Tõnu Tubli, kes küll enam tuntust kogunud mürtsu-folkbändis Trad. Attack, ent kes tõsisele jazzisõbrale on tõestanud end ka tundliku muusikuna.

Tuleksin veelkord tagasi mõiste juurde "maitsekas". Muusikute maitsekus väljendub siin koosluses selles, et nad ei tõmba endale ansamblimängus tähelepanu, vaid töötavad ühtse terviku nimel ning tõusevad esile vaid oma soolos. Väljapeetud muusikat toetab ka plaadi mustvalge kujundus ning fotod Kaupo Kikkaselt, kus trompetist on viidud nii Eestimaa rabasse kui ka jalgupidi vette. Järve viidi järve! Vete voolamist on kuulda ka mitmes mõtlikus palas, "Key For Everything" ning unelev valss "Set of Free" on kosutuseks igatsuslike meeleolude nautijaile. Looduslik ja loomulik.

Modernsema, linna-jazz'i poole kisub aga "Unexpected turns", mis sobib nii oma up-tempos kui ka mõtteliselt meie muutlikku ja segasesse aega. Selles loos pole harmoonia ning struktuur niivõrd etteaimatav ning ebakvadraatne vorm raputab kuulaja mugavusest lahti.

Albumi avalugu "First Encounter" haarab meloodilise trompetiteemaga ning mõjub kui sümpaatne enesetutvustus. "A Walk" on mõnusas jalutamisetempos mõtlik kulgemine ning on kuuldavasti loodud just nimelt vanalinna jalutuskäikudel kogutud ideedest. 

Plaadi lõpulugu "Can't Find my Blues" laseb ohjad vabamaks ning lubab endale huumoritki, kui trompetist veidi veiderdades "otsib" oma väljendust nootides. Pala pealkiri on nähtavasti ka viide Ojakääru "Oma laulu ei leia ma üles" laulule. Kes suudab enda üle naerda, sel on lootust, usun ma!

Tundub, et Allan Järve on siiski oma laulud ja kõlavärvid üles leidnud (vähemalt praeguses ajas ja ruumis, sest teadagi, tõeline muusik on ju pidevas arenemises), "Blinding Yesterday" on küll selle veenev tõestus. Aga kas kumab sest  plaadinimest ka miskit sügavamat filosoofilisemat tähendust, kui tihtipeale on jazz-muusikud hädas oma paladele pealkirjade leidmisel?

""Blinding Yesterday" albumi pealkirjana on minu jaoks tähendus sellest, milliseid muutuseid ja elu ma 2019. aastal poleks kindlasti ette kujutanud, et paari aastaga üle maailma rulluvad. Kõik, mis veel tulemas, on samuti teadmata ning eilne võib olla taaskord pimestav. Sellel pealkirjal võib kõigi jaoks olla oma dimensioon." selgitab muusik ise.

Allan Järve on ise oma eeskujudest nimetanud nii saksofonist Joe Hendersoni, trompetiste Philip Dizackit, Verneri Pohjolat, Tomasz Stankot, Giovanni Amatot, Cristian Scott'i, aga ka popikooni Freddie Mercuryt, imetlenud tema häält, fraseerimist, sõnulseletamatut "miskit", mida ei saa õppida. Nii on Järve looming saanud erinevaid mõjutusi, nagu see vastuvõtlikule loomeinimesele on kohane.

Sümpaatne on Järve muusikas loomulikkus, nii teostuses kui helipildis. Palad kõlavad väga live'na, naturaalselt ning ilma kuuldavate stuudio-operatsioonideta. Kompresseerimata ja filtreerimata. Nii nagu ehtne jazz kõlama peakski! Helipildi eest on hoolitsenud Peeter Salmela, tulemuseks avar puhas kõla.