Arvustus. Tiit Kalluste - Põhjala poeesiast mehhiko rütmideni

Uus plaat
Tiit Kalluste
"Midnight Sun" (Kallmann)
9/10
Milline muusika seostub teile akordioniga? Prantsuse šansoonid? Ladina-Ameerika tangod? Ühelt poolt muidugi õige, ent akordionist Tiit Kalluste on ise öelnud resoluutselt: "Sellist asja nagu "akordionimuusika" pole olemas, nii nagu pole olemas trummimuusikat, oboemuusikat jne…" Nii et suhtugem akordionisse eelarvamusteta!
Teine kindel "ei" tuleb Kallustelt plaadi saateks epiteedile "akordionivirtuoos", kuna see on tema meelest keegi, kes ludistab vilkaid noote, samas ei anna taoline kirjeldus aimu muusika tundlikkusest ega muusiku isiksusest. Tõsi ta on, mõiste "virtuoos" on muusikut tutvustavates tekstides üleekspluateeritud ning ei ütle tegelikult mitte midagi. Jätame ka selle, asudes kuulama plaati "Midnight Sun". Keskööpäike.
Eesti teadlikum muusikakuulaja seostab Tiit Kallustet ehk enim Villu Veski projektiga "Põhjala saarte hääled." Mina avastasin akordionisti 2012. aastal, kui Veski ja Kalluste reisisid Buenos Airesesse salvestama plaati "Mi Tango en Buenos Aires" koos Astor Piazzolla lapselapse, trummar Daniel Pipi Piazollaga.
Akordioni kõla on muidugi spetsiifiline, minu jaoks eelkõige nostalgiahõnguline ning samas muhe. Eks mängitakse seda pilli ka jõuliselt ja kirglikult, loomulikult. Tiit Kallustegi on akordioniga mänginud ning ka sel plaadil väljendab erinevaid meeleolusid ning stiile, ent meeldejäävaim on tema mõtlik-tundlik lüüriline toon ning jutustavamad palad.
Seekordseteks ansamblikaaslasteks on muusik valinud noorema põlve jazzitalendid - Joel Remmeli klaveril, Heikko Remmeli bassil, poja Kaspar Kalluste trummidel ning erikülalisena Allan Järve trompetil.
"Keskööpäike" on neljast palast koosnev programmiline tsükkel, milles õhkub põhjala poeesiat ning on tajuda ülekantud tähendusi elu enda tsüklitest: "Virmalised" kui nooruse kutsuvad tulukesed, "Purpurpuna" kui tüüne perekondlik pühapäevane kulgemine, "Pikad varjud" kui elu pöördepunkt ning müstilisem, filosoofilisem "Tuul juhatab teed", mis kannab vastuolulisi meeleolusid - ärevus teadmatuse ees ja samas vajadus leppimiseks kõigi ja kõigega? Ka programmilises muusikas on kuulajal võimalus luua ikka oma tõlgendusi, vastavalt kogemustele…
"Tango Groove" juhatab ad libitum osas sisse argentina tango meeleolu ja jätkab tantsulises klubigruuvis. Tahtmatagi meenub selle palaga Herbie Hancocki house'ilik versioon "Cantaloupe Island'ist", see hüpnotiseerib ja kisub kaasa, seda enam, et esitatud elavate pillidega! "Tango Groove'i" kuulates ei saa olla tantsimata ja nõnda tantsiskledes mõtlen, miks ei võiks olla klubiõhtuid tundlikumale tantsusõbrale, kus just sellise bändi saatel gruuvida! Usun, et mõnedki nõtkemaist rütmidest vaimustunud võiksid sellise tantsuõhtu nimel õhtul kodust (ja endast) välja minna.
Järgnev pala "Cholulo" kannab mõnusaid mehhiko rütme, mõjudes unistusena kaugetest maadest kuumade tantsude ja külmade kokteilidega, avatud inimestega sumedates õhtutes. Ega päris tantsumuusikaga tegemist muidugi pole, ikka kunstiline heli tantsulistel ainetel. Vahelduvad taktimõõdud võivad teie arusaama kätteõpitud rumbast segi ajada! Aga segadus on ju omamoodi avastamisrõõm?
Enim kummitama jääb mind plaadilt aga "Anibal". Samuti lõunamaise atmosfääriga. "Anibali" teema on meloodiline ning sentimentaalne. Edasi kulgeb pala dünaamiliselt liikuvas kulgemises. Nagu vaataks mõnd 1960ndate filmi…
Plaadi lõpetab aga sootuks keskteejazz "After Eight": hoogne sving, mis suunab kuulaja öisele ja elurõõmsale jazzimelule ning kujutab muretut, lustlikku lõppu elumõtiskluste ja tundeliste lembetantsude järel.
Kõik palad on hoolega komponeeritud, struktureeritud - juhusele ja sisutühjadele jämmidele pole ruumi jäetud.
Korrastatus tundub olevat Tiit Kalluste loomuses, see peegeldub lugude seadetest, plaadi kaanefotost, musitseerimisest ning lavaolekust. Ei midagi ülearust, ei midagi, mis oleks puudu! Jah, teosed on põhjalikult lihvitud, korrektselt vormistatud - need muusikud mängivad ka kõige keerulisemaid polürütmilisi palu noodist, kasvõi une pealt! Küll aga usaldab akordionist noori ametikaaslasi improvisatsioonis. Taas tõestavad haritud muusikud, et muusika on universaalne keel: rahvuste-, stiilide-, generatsioonideülene… ühise loomise nimel ja "õiges seadistuses", üksteist tajudes, saavutatakse parim tulemus.
Mainimata ei saa jätta plaadimaterjali suurepärast helipilti, selle eest vastutas Siim Mäesalu.
"Midnight Sun" on üks meeldivamaid kuulamisi ajal, kui muusikat ja kõike on liiga palju ja tekkinud tüdimus sellest üldisest lõputust "virtuoossusest ja ekstraordinaarsusest". Ehk just selle teistmoodi kõla pärast, mida akordion võimaldab. Loomulikult annab oma panuse sümpaatiaks loomingu hingestatus, mõtestatus ning oskuslik musitseerimine.
Toimetaja: Valner Valme