Maailmarändur Mart Kuusele torkas näitusel esimese asjana silma poiste kirg relvade järgi. "See on kindlasti mõjutatud sellest, kui palju on vägivaldsust selles keskkonnas," rääkis Kuuse. "Aga samas on ka meie enda kodus mingit tüüpi laste jaoks relvad huvitavad," tunnistas ta.

"Teiseks märkasin, et lapsed teevad endale ise mänguasju — traaditükist, kummist, banaanikoorest, millest iganes," rääkis Kuusk. "Seda on põnev vaadata! Meie heaoluühiskonnas on laste jaoks hiina plastmass nii kättesaadav, et nende enda vajadus mänguasjade tootmiseks kujutlusvõimet rakendada sisuliselt puudub. Seal lähed nagu natuke ajas tagasi, meie jaoks on see kadunud maailm."

Ka pühholoog Anna-Kaisa Oidermaale jääb piltidelt esmajoones silma laste loovus. Samas mööndab ta, et lugedes lugusid, millisest keskkonnast need lapsed pärit on, üllatab teda nende tugevus. "Hoolimata sellest, et nad on erinevaid traumasid üle elanud, kartnud oma elu pärast, kaotanud oma lähedasi ning olnud päris ohtlikes olukordades, on nendes säilinud mängulisust ja optimismi."

Mõne lapse soovi — näiteks saada kindraliks, et tappa Daeshi liikmeid — seletab Oidermaa psühholoogilise kaitsega: "Kui oled sellist vägivalda kogenud, mis on vaimselt hoomamatu, siis üheks inimese kaitsereaktsiooniks on agressoriga samastumine. Agressori rolli võtmine kaitseb inimest vaimselt, ta ei ole enam see väike ja võimetu, kellele tehakse valu, vaid tema kehastub selleks, kes on tugev ja saab kõiki maha lüüa, kui ta tahab. See on asi, mis aitab neil lastel ellu jääda."