Männi raamatute hulgas oli palju lastele mõeldud luulet, proosat ja näidendeid, lisaks tõlkis ta lasteluulet. Kunstitasemelt paistsid eriti silma tema väikelasteraamatud, täiskasvanuile avaldas ta luulekogu ja romaani, kirjutab Eesti Päevaleht.

Heljo Mänd (1934. aastani Heljo Kleinmüller; 1946. aastani Heljo Raidla) sündis 1926. aasta 11. veebruaril Narvas.

Ta lõpetas 1946. aastal Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumi, õppis aastatel 1946–1947 Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Töötas 1956 Sädeme, 1956 ja 1958–1965 Pioneeri ning 1960–1965 ka Tähekese toimetuses. Alates 1965. aastast oli ta vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige oli alates 1961. aastast.

Heljo Mänd on avaldanud muu hulgas luulekogud "Oakene" (1957), "Pillerpall" (1973), valikkogu "Rohupäike" (1986), täiskasvanuile "Keelekiik" (2007), "Kassipuu" (2008). Männi jutustuse on "Koer taskus" (1967), "Toomas Linnupoeg" (1968), "Miks sa vaikid?" (1969). Tema jutukogud on "Väikesed võililled" (1983), "Surnute mäss"(1991).

Mänd on avaldanud ka õpiku "Karu-aabits" (1971), muinasjutukogu "Roosa muinasjutt" (1990), näidendikogu "Mõmmi, Sabata krokodill ja teised" (1980) ning täiskasvanutele romaani "Umbjärv" (1985).

2016. aastal paigaldati Heljo Männi 90. sünnipäevaks Nõmmele kirjanikule pühendatud pink.

Mänd pälvis aastal 2001 Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2016. aastal aga Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.

Kirjutamisega tegeles ta veel ka tänavuse aasta esimeses pooles. Viimased paar kuud viibis ta õendushaiglas.

2013. aastal rääkis Heljo Mänd Menule, et valdav osa tema teoste prototüüpidest on tema lapsed ja lapselapsed. 

"Lapsed tegid minust ka lastekirjaniku. Nõukogude ajal poleks ma saanud kirjutada sotsiaalsetel teemadel, ma poleks sobitunud nõutud piiridesse. Lastekirjandus oli tsensuurivabam, see oli minu võimalus ja tee," rääkis ta ja lisas, et lastekirjaniku karjäärist ta tegelikult kunagi ei unistanud. Ajaga sai see talle omaseks ja ta hakkas seda armastama, põhjalikult.

Edu ja õnnestumise valemiks pidas Mänd lihtsust, sest see on siiras ja pahedest vaba. "Lihtsus on peamine, see on kõige alus. Samuti armastus. Tee tööd armastusega, ära mõtle kuulsusele ja rahale. See on suur tahtmine kirjutada, millest sünnibki lihtsus. Lihtsus, mille taga peitub sügavus."

Samuti kinnitas ta, et kirjanik peab suhestuma lastega. "Lapsed tahavad krutskeid, neid ei tohi unustada." Mänd ütles Menule, et tema hinnangul on õnnelik see inimene, kes oskab näha maailma ka läbi lapse silmade. Värve on rohkem, siirust ja helgust samuti.

2016. aastal, oma 90. sünnipäeval rääkis Heljo Mänd "Vikerhommikule", et kuigi teda tuntakse peamiselt lastekirjanikuna, siis viimastel aastatel oli ta üle läinud pigem täiskasvanud luulele. "Igal ajajärgul on oma lood ja oma olemine. Ega need, kes peavad mind lastekirjanikuks ja mõmmimammaks, see pole ju vale. Aga ma olen muutunud. Kui tulin kirjandusse, siis polekski saanud täiskasvanutele kirjutada, sest see oli selline aeg kui minu proosa poleks sobinud. Olin apoliitiline, aga nüüd on teised ajad," rääkis ta.