Leelo Tungal Heljo Männist: klassikud tegelikult ei sure

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Heljo Mänd Autor/allikas: ERR

Pühapäeval lahkus meie seast 94-aastasena kirjanik Heljo Mänd. Lastekirjanik Leelo Tungal märkis oma meenutuses ERR-ile, et Heljo Männi sugused klassikud tegelikult ei sure, sest üks, mis jääb, on nende raamatud.

Tungal tõdes, et Heljo lahkumine oli tõepoolest kurb üllatus, kuigi tema kõrget iga teades ei peaks see üllatus olema.

"Ta oli üsna hiljuti veel väga toimiv, tegus ja tubli kirjanik. Ta ei käinud muidugi juba aastaid kirjanike liidu üritustel, aga me kõik teadsime, et seal on seal Nõmmel Kaare tänaval olemas ja kirjutab. Nagu tal ikka kombeks oli – kell kuus ärgata ja kirjatööd teha."

Tungal, kes töötas kunagi lühikest aega Männiga koos Tähekese ja Pioneeri toimetuses, märkis, et Heljo oli alati väga elurõõmus ja valmis kõikide lugusid kirja panema.

Ta nentis ka, et kuigi Heljo oli pikka aega olnud vabakutseline, on Eesti lastekirjanike pikaealisus – mitte ainult vanuse, vaid ka loomingu poolest –, vastupidavus ja erksus üks imeline asi.

Kokku kirjutas Heljo Mänd üle saja teose. Heljo parimateks teosteks peab Tungal ise varast mudilastele kirjutatud luulet, nagu "Oakene" (1957) ja "Pillerpall" (1973).

"Need jäävad ikkagi meie lastekirjanduse varamusse. Praegustel noortel on kindlasti huvitav ka lugeda tema "Toomas Linnupoega", mis omal ajal oli väga populaarne. Samuti tema oma memuaarset teost "Väikesed võililled"."

Heljo Männi loomingu universaalseks väärtuseks, mis võimaldas kõnetada nii mitmeid põlvkondi, peab Tungal asjaolu, et ta vaatas ringi erksa ja tähelepaneliku pilguga ja oli alati huvitatud kõigest, mis ümberringi toimus.

"Lisaks see, et põhiväärtused jäävad ju samaks. Hea küll, suhtlemisviisid muutuvad – internetti ja mobiiltelefoni ei võinud "Toomas Linnupoja" kirjutamise ajal ette kujutadagi – aga laste ja täiskasvanute omavahelised suhted on samad," kirjeldas Tungal.

"Nii konfliktid, leppimised kui ka tahtmine, et säiliks üksteisest lugupidamine ka siis, kui teisest väga aru ei saada. Seda kindalasti hindab iga sugupõlv," lisas ta.

Neile, kes tahavad just Heljo lapsepõlvest rohkem teada saada, soovitab Tungal lugeda juba eelmainitud, 1983. aastal ilmunud raamatut "Väikesed võililled", mis toob välja erksamad punktid Männi lapsepõlvest.

"See on kindlasti huvitav siiamaani, sest ka mina ei tea esimese Eesti aegsete laste lapsepõlvest midagi. Aga seal on kirjeldatud just ennesõjaaegset elu ja seda, et laps jääb ikkagi lapseks ning vanematega on konfliktid olnud läbi aegade, kuigi alati paistab, et eelmise põlvkonnaga oli elu kergem," kirjeldas ta.

"Ega klassikud ju tegelikult ei sure. See on nii hea, et raamatud ikkagi jäävad ja Heljost jääb muidugi lapsi ja lapselapsi, kes samuti on andekad ning huvitavad inimesed. See muidugi lohutab, et nad ikkagi igaüks jätkab oma rada," lisas Tungal.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: