Tiit on justkui kogu aeg olemas olnud, tunnistas Urbel, kes tunneb Pääsukest enda sõnul juba 48 aastat.

"Tema ise ei tea seda. Kui ma sattusin Mustamäele elama ja kooli läksin, kohtasin bussipeatuses kohtasin ühte lokkis peaga meest, kellel olid John Lennoni prillid peas, kes käis talveti lambanahkse kasukaga. Ma mõtlesin, et see mees ei lähe Dvigateli ega kuhugi kommunaalprojekti tööle, et kes see võib olla. Eks ma varsti sain Sirbist teada, kes ta on."

Tuttavaks sai Urbel Pääsukesega Põhja-Koreas, kui nad 1988. aasta lõpul, 1989. aasta alguses sattusid kultuuriinimeste grupiga riiki, kuhu keegi enam ei tahtnud tegelikult selleks ajaks enam minna, sest kõik tahtsid Rootsi või Soome minna.

"Meil oli aega seal vestelda ja arutada, mida me päeval nägime. Kahe nädala reis koosnes sellest, et päeval veeti meid kuskile tikkimisinstituuti ja õhtud me veetsime hotelli baaris ja arutasime, mida me nägime," kirjeldas Urbel.

Rääkides Pääsukese loomingust näitusel "Nostalgiata" Tartu kunstimuuseumis, märkis ta, et tema maalid on maru mitmekihilised, ja seda mitte ainult maalitehniliselt.

"Seal on ka tähenduskihte, allegooriaid ja vihjeid, mida vaataja ei peagi teadma, aga vaataja tunneb ära, et sinna on pandud tohutult energiat ja isiksust. See võlub."

Peale selle, et tema piltides on nii eri tasandeid, on ta ka inimesena väga mitmekülgne, märkis Urbel.

"Ta käib näiteks kalal. Kõik teavad, et ta on tuntud kalamees, aga kas keegi on temaga kunagi koos kalal käinud? Ju ta ikka käib, sest ta teab kaladest palju rääkida. Temas on palju erinevaid asju, millest me ei teagi."

Urbel selgitas, et kui mõni kunstnik on justkui oma kunsti liikuv reklaam, siis Pääsuke mitte. "Tänapäeval me ei saa arugi, et ta kunstnik on, kui ta tänaval vastu tuleb. Ta on kogu aeg muutunud."