Tiit Pääsukese "Nostalgiata" Tartu kunstimuuseumis

Liivrand märkis, et see on tagasivaatav näitus 1960. aastatesse välja ja annab väga hea ülevaate Pääsukese poole sajandi pikkusest loomingust. "See toob esimest korda välja ka tema Tartu kunstikoolis õppimise aegseid töid ja 60. aastate esimesel poolel ning ka lõpus tehtud töid, mis ei ole üldse see Pääsuke, kellena me teda teame."

Ta lisas, et tema peab Pääsukest klassikalise maalikunsti viimaseks esindajaks Eestis. "See, kuidas Pääsuke kujutab inimest, keskkonda, kuidas ta oskab oma tegelaskujusid maalida abstraktses ruumis, tuua välja kõige tähtsam ja jätta samas mulje, et need tegelased justkui hõljuvad, ühelt poolt nad nagu kuuluvad sellesse keskkonda, teiselt poolt jälle ei kuulu – on imetlusväärne oskus."

Ühe Eesti parima koloristina oskab Pääsuke Liivrandi hinnangul peale värvi kasutada ka erakordselt hästi faktuuri. "See, kuidas ta mängib lõuendil värvi paksusega, on peaaegu kolmemõõtmeline, tunnistas ta.

"Sa mõtled, et kuidas ta seda teeb, kuidas ta suudab meie ette manada fantastilise värvimaailma. Ma ei tea Eesti kunstis kedagi teist, kes oskaks maalida niimoodi kollast, sinist, punast. See mõjub täiesti ebamaisena."

Pääsukese puhul on tema hinnangul kõige huvitavam see, kuidas ta ühendab motiivse, realistliku fragmendi abstraktse osaga. "Ta paneb need kaks poolt kokku ja tulemus on töö, mis justkui ei kuulu ühegi stiilimääratluse alla, mis on omamoodi variant sürrealismist ja hüperrealismist, aga samas ka mitte ainult. See kõik muudab ta loomingu ütlemata huvitavaks."

"Christian Ackermann. Tallinan Pheidias, üle ja andekas" Niguliste kirikus

Barokkskulptori Christian Ackermanni näitus Niguliste kirikus on Liivrandi sõnul kindlasti sama oluline vanema kunsti sündmus nagu oli paari aasta eest Michael Sittowi näitus, sest see toob esimest korda masside teadvusse ühe erakordse puunikerdaja 17. sajandist.

Ackermann töötas Liivrandi sõnul umbes aastatel 1670 kuni 1710 Tallinnas ja tema ateljeest tuli mitukümmend altarit, kantslit ja muud puuskulptuuri Eestis. "Selle näitusega tuuakse ta alles massidesse, hakatakse rääkima, et vaadake, milline autor meil on rahvusvahelisel tasemel, kuigi kunstiteadlased väikses ringis teavad seda juba varem."

Näituse teeb eriliseks aspekt, et kujud on nüüd läbi valgustatud – on uuritud, millised nad tegelikult algselt välja nägid. "Nad on hilisematel sajanditel mattunud teistesse värvikihtidesse, nende algne polükroomia, värvirikkus on kadunud, nad on maalitud lihtsalt, valgeks, halliks jne. Selle projektiga on toodud nende varane välimus vaataja ette ja inimesed näevad, et tolleaegne oli tegelikult väga värviline ja üldse mitte igavalt hall."

Jaan Elkeni "Koha mälu III" Tallinna Haus galeriis

Liivrandi sõnul on tegemist selle aasta ühe olulisema kaasaegse maali näitusega.

"Elken on ju ammu teinud endale nime kui Eesti üks abstraktse kunsti juhtfiguure. Selle näitusega peab ta väga huvitavat ja väljendusrikast dialoogi kõigepeal oma minevikuga – oma mõne ikoonilise teosega, näiteks "Kajakas", mis on hüperrealismi klassika," kirjeldas ta. "Aga teisalt nüüd siis oma reisidega – küll Ameerikasse, Euroopasse ja toob oma abstraktsetesse kompositsioonidesse üle aastate ka värvi."

Muidu on Elken olnud monokroomse maali meister, märkis Liivrand. "Ta maalib peamiselt halli halliga, valget valgega, musta mustaga, kus on võib-olla mõni väike punane aktsent, aga neid tööd on ta aktsentueerinud palju enam värviga."

Kuna Elkeni modelleerib värviga nendel piltidel teatud motiivi, tekib seetõttu sinna Liivrandi hinnangul palju enam emotsionaalset momenti.

"Nagu Pääsukese puhul, võiks ka Elkeni puhul nimetada seda mänguks faktuuriga, sest kui me tavaliselt vaatame tema töid, siis me mõtleme, et see on tegelikult ju nagu barreljeef ja näeme, et ta kasutab karusnahka, tekstiilijäätmeid," kirjeldas ta.

"Tema lõuendile kuhjub justkui mägimaastik ja see, kuidas valgus ja vari hakkavad seal omamoodi kaasa mängima selle emotsionaalse pinge loomisel, on erakordselt võimas," lisas ta.