Sander Varusk David Bowiest: sellist inimest kui nähtust enam maailma kultuuri tulla ei saa

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
David Bowie 1992. aastal Freddie Mercury mälestuskontserdil. Autor/allikas: SCANPIX / REUTERS / Dylan Martinez

David Bowie surmast möödub pühapäeval, 10. jaanuaril viis aastat. Raadio 2 saade "Popikroonikad" alustas sel puhul viieosalise Bowie-teemalise järjedokumentaaliga "Who Can I Be Now". Saatejuht Sander Varusk avas ERR kultuuriportaalile veidi saate tausta ja Bowiet kui nähtust.

Kui suur töö selle viieosalise saate taga on?

Kaudselt selline üldine elutöö suure Bowie austajana – ehk mälusoppi on jäänud peale muusika igasugu erinevad artiklid ja muu info. Kuid otseselt kasutan kondikavana David Buckley biograafiat Bowiest nimega "Strange Fascination", mille lugesin uuesti läbi nende viie osa jaoks, koos mõne lisa artikli ja esseega. Ehk tegelikult päris mahukas töö, milleks muidugi rohkem aega, kui kogu maailm peab kodus olema.

Mul pole vist ühegi teise muusiku surma-uudisest teadasaamise mälestus nii ere kui David Bowie puhul. Ma olin esimest päeva ERR-i uudisteportaalis praktikal ja kuulsin kedagi seda mainivat toimetuses ja küsisin oma juhendajalt üle, et kas tõesti Bowie on surnud. Ta kinnitas seda mulle nii hoolimatu tuimusega, et ma ei julgenud terve päeva avalikult leinata ja hoidsin klompi kurgus, aga hiljem nutsin koos väikeste lastega see-eest telemaja fuajees. Kas sa mäletad, kus sa olid, kui tuli uudis David Bowie surmast?

Muidugi, samuti hoidsin tagasi. Olin oma päevatööl plaadipoes, siis olime veel hommikul vara lahti keskuse reeglite pärast. Esimene püsikas, kes hommikul sisse tuli, ütles arvatavasti sama tuimalt kui sulle ERR-i kolleeg. Esialgu ei osanud tõsiselt võtta, aga siis hakkasid teavitused ja uudised sisse voolama. Ühegi muusikainimese lahkumine pole nii tugevalt mõjunud ja šokk oli samuti seda suurem, kuna "Blackstar" oli alles ilmunud. Vast oli ta nii ajatu ja alati olemas olnud, et tekkis lapselik mõtlemine, et "ta ju ei saa surra". Ja kui vaatasin uudiseid üle maailma, kuidas inimesed reageerisid ja eksprompt leinamisi korraldasid, jõudis kohale, et nii laialdaselt pole maailm ühtki popmuusikut leinanud peale Lennonit. Muidugi korraldasin ise ka kohaliku lahkumispeo nüüdseks kadunud klubis Sinilind.

Tema lugu "Five Years" räägib sellest, kuidas planeedil on jäänud viis aastat, kuni apokalüptiline sündmus sellele otsa peale teeb. Kuidas sa paigutaks selle loo sõnumi Bowie surmast möödunud viimase viie aasta konteksti? Üht-teist päris halba on vahepeal juhtunud.

Üks armsamaid Youtube'i kommentaare, mille otsa olen sattunud, ütles, et iga kord, kui keegi kuulab "Five Yearsi", lükkub viieaastane doomsday-kell jälle edasi ja algab otsast. Tore mõte! Bowie ise päriselt uskus 70ndatel, et maailm oli huku teel, seda oma Berliini aastateni välja, seepärast ta tõenäoliselt pani nii palju sellesse stuudioversiooni "Five Yearsist", mida teame albumilt – võtte lõpuks oli ta üleni pisarais. Aga ennekõike pole "Five Years" apokalüpsise kuulutaja, vaid pigem käe välja ulatamine vähemustele või marginaliseeritud inimestele. Mis tänapäeva puutub, siis vähemalt säästeti Bowiet sellest, kuidas suur osa inimkonnast ja nende juhtidest taas sinna hetke ajaloost on jõudmas, kus on tarvis doominoefektina paanikasse minna ja teineteist süüdistama hakata. Rääkimata pandeemiast.

Me oleme sõpradega sageli esitanud üksteisele laia ringi küsimuse, et milliste oma lemmikmuusikutega me jooks ja millistega ei jooks koos baaris õlut. Võtame nüüd David Bowie. Kas jooksid õlut Major Tomi, Ziggy Stardusti jne-ga?

Kui rääkida nendest maskidest, nagu Ziggy või Duke, siis need olidki vaid tugevad fassaadid, mis aitasid Bowie'l saavutada oma erinevaid kõrguseid. Õlut sooviksin võtta päris David Jonesi endaga, kus ta tunneks end vabalt ja poleks mingit staarivaimustust vahel. Viskaksime nalja ja arutaksime muusika ja kultuuri üle. Sest nii palju, kui olen erinevatest intervjuudest temaga koos töötanud inimestelt lugenud, siis tal oli väga hea huumorimeel ja soon nalja visata.

Üks mida igasugused biograafiad ja elulood artistiga tema austaja silmis sageli teevad, on see, et need demüstifitseerivad selle muusiku. Kas David Bowie ja tema nii mitmete alter ego'de puhul on see lõplikult võimalik?

Bowie tegi seda juba ise, eriti kui ta asutas BowieNeti ja otseselt vestles oma fännidega oma jututoas, kui internet veel nii võimsalt kõikevallutav polnud. Need alter ego'd aga võivad oma müstilisuses edasi elada, sest Bowie lüürika oli alati võimas ja ilmselgelt väga lugenud inimese oma kõigi nende viidetega. Ja circa 73–76 oli Bowie tihti nii süüvinud oma karakteritesse ja nende maailmadesse erinevates meeleseisundites, et müstika võis sulanduda tegelikkusega.

Pärast suure hulga materjaliga töötamist kas sa oskad sõnastada, kes oli David Bowie?

Lühidalt seda teha ei saa, seda võib öelda, et sellist inimest kui nähtust enam maailma kultuuri ei saa tulla, seda ei lase juba muutunud maailm ehk ajastu, kus elame. Kuid üks asi, mida inimesed kippusid tihti unustama, on see, et Bowie oli inimene nagu kõik meie, kel meeldis lõbutseda, nalja visata, nautida ja kes oli palju maalähedasem, kui võiks arvata. Ta hoolis väga ka oma perest.

 

Esimeses osas tutvustas saatejuht Sander Varusk noore David Jonesi kõige varasemaid mõjutusi ja tegemisi, kui Jonesist sai Bowie, kes ammutas aastate jooksul inspiratsiooni ja kogemusi läbilöögiks. Teises osas ilmub lavale ja raadiosse Ziggy tegelaskuju ja saade keskendub kitsamalt Bowie glämmiajastu esimese olulise tegelase eluringile – alates selle loomisest kuni Ziggy viimase etteasteni laval.

David Bowie teemaline "Popikroonikad" on eetris jaanuaris laupäeviti Raadio 2-s kell 13.05. Kõik osad on ka järelkuulatavad Raadio 2 kodulehel ja taskuhäälinguna Raadio 2 mobiilirakenduses.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: