Kaspar Viilup: Sophie voolis popmuusika klišeed suureks ja lõbusaks kunstiks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Sophie Autor/allikas: Zumapress.com / SCANPIX

Jaanuari lõpus ootamatult meie seast lahkunud 34-aastane produtsent Sophie – varem tuntud kui Samuel Long, viimasel ajal kui Sophie Xeon – oli üks 21. sajandi erilisemaid ja häbitumaid elektroonilise muusika produtsente. Tema muusika on kui steroididel kitš, mis samas lummab ja vaimustab.

Sophie kogumikalbumist "Product" on tänaseks möödas üle viie aasta, aga see on ikka veel täielik kosmos: seal kohtuvad 2000. aastate alguse imal eurodisco, suhkruvatine breakbeat ja kommertslik raadiopop. Neist moodustub kokku aga veider ja sõnulseletamatu tervik, mis otsekui ei pärinegi meie ajast, vaid on saadetud kusagilt kaugest tulevikust, näitamaks, kuhu me kunagi jõuame. Aasta on 2021 ja praegu oleme sellest reaalsusest veel väga-väga kaugel.

Ühel hetkel kõlab seal robotite reggaeton "Vyzee" ja tehisintellektide hip-hop "MSMSMSM". Nende kõrvale ilmuvad eikusagilt Cascada tume kaksikõde, südantlõhestav "Just Like We Never Said Goodbye" ja eepiline staadionipop "Bipp", mis on samas nii ebanormaalne ja nihkes, et ei saaks ealeski ühelgi normaalsel staadionil kõlada. Või kuulake kasvõi tema debüütsinglit "Nothing More To Say"– see on ideaalne süntpop, mis võinuks vabalt 1980. aastate lõpus edetabelite tipus olla. Aga see pole ka retro, vaid hullumeelne futurism ja utoopia.

Mõnes mõttes võib Sophiet võrrelda ka Venezuela produtsendi Alejandra Ghersi ehk Arcaga: nad mõlemad elavad ja hingavad muusikat ning nende androgüünne minapilt on niivõrd muusika ja loominguga läbi kasvanud, et üht pole võimalik teisest eraldada. Kui Arca on pahatihti tõsine, eksperimentaalne ja kunstiline, siis Sophie jaoks oleks muusika nagu lapsele legoklotsid.

Topid aga erivärvilise klotse üksteise otsa ja ehitad imeliku kümnevärvilise, ogalise-sarvilise monstrumi, mida polegi võimalik kirjeldada. Just nii Sophie muusika kõlabki: võimsad bassid peksavad punasesse, peatamatud süntesaatorid lendavad segaselt ringi ja see kõik käib sellise hooga, et kuulaja istub lihtsalt ammulisui.

Sophie looming on alati olnud julge autorielektroonika, kuid tema erakordne maksimalism – ükski element ei ole kuhugi peidetud, kõik plahvatab kuulajale kõrva nagu kakofoonne aatompomm – näitab, kui lõbus tal endal selle kõige keskel on. Ta ei varja ka kunagi enda mõjutusi, sealt kõlab selgelt läbi nii austus suure ja eksavärvilise popmuusika kui ka kõige tumedama ja bassisema reivi suhtes, lisaks üht-teist ballroom-kultuurist ja moodsast EDM-ist. Kõik need mõjutused on aga pahupidi keeratud ja tuhandekordselt võimendatud.

Me ei saa ilmselt kunagi teada, milliste hullude tulevikuvisioonidega Sophie oleks võinud meid veel üllatada, kuid teda jääb meenutama kaks albumitäit praktiliselt veatut alternatiivset popmuusikat, millest jagub avastamisrõõmu veel aastateks. Õnneks on plaadifirma PC Music all tänaseks mitmeid teisigi artiste, kes on ilmselt Sophiest õppust võtnud ja teevad samasuguseid hüsteerilisi popeksperimente. Hea näide viimasest ajast on Danny L Harle ja tema "On A Mountain", imekaunis trance tulevärk, millest ei tüdine veel niipea.

Mis siin ikka pikemalt rääkida: parim moodus Sophiet meenutada on tema muusikat kuulata. Teeme siis seda, äkki murrab ta veel pärast surma kuskile edetabelitesse ja popmuusika normaalsuseks saabki selline lollakas, jabur ja erakordselt lõbus hullus.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: