Arvustus. Jan Kausi poeetiline ökosüsteem

Jan Kaus
Jan Kaus "Tallinna kaart" Autor/allikas: Maria Esko/LR

Uus raamat
Jan Kaus
"Tallinn kaart"
LR Kuldsari
64 lk.

Jan Kausi miniatuurikogu "Tallinna kaart" (2014) on ilmunud vastse kordustrükina Loomingu Raamatukogu kuldsarjas. Telliskivi Loomelinnaku galeriis avati raamatu uustrüki ja ühtlasi kirjaniku 50. sünnipäeva puhul samanimeline fotonäitus mitme erineva autori töödest, mida on võimalik 15. märtsini külastada. Väljapanek omamoodi laiendab ja jätkab raamatut, olles Kausilt välja võlunud ka mõned uued fotodega haakuvad miniatuurid. Näitusetutvustuses on Kausi Tallinna kohta öeldud poeetiline ökosüsteem – milline see on, sellest jutustavad nii raamat kui ka näitus, kõneldes ühtviisi linnast ja "siin elavatest inimestest, kohtumistest, lahkuminekutest, linna erinevatest nurgatagustest, mälestustest ja mäletamisest".

Kui "Tallinna kaardi" esmatrükki kunagi lugema asusin, avastasin raamatu lõpul, et autori sõnul on tegemist tundekaardiga, ja järeldasin, et kartograaf on kaardistanud linlase elamused ja neist lähtuvad tunded, märkamised ja tõlgendused, aga mitte ainult autori, vaid lugeja omad, sest Kausi raamat paneb ühtlasi elama lugeja enda Tallinna. Nendin seda nüüdki.

Jan Kaus on kirjutanud Tallinnast oma teisteski raamatutes, näiteks romaanides "Hetk" (2009) ja "Koju" (2012) ning miniatuurromaanis "Kompass" (2017). Seejuures on teda ajendanud soov "leida oma linnast üles see "miski", mis paneb linna ikka ja jälle mõtetesse, kirjandusse, unedesse tagasi tulema, mis teeb linnast kummitava ja katuseta labürindi, mis on tulvil õhulisi ning hämmastavaid paiku".1 Kirjutis, kus Kaus 2005. aastal viimast väidab, kõneleb muuhulgas Arne Maasiku fotodest, autor, kes nüüdki on näitusel esindatud – tahaks öelda, et näe, Kaus on otsaga algusse tagasi jõudnud, sest kuskilt sealt peab ju olema kirjaniku Tallinna-trett alguse saanud. Aga mitte mingil juhul ei tahaks ringi kokku tõmmata, las see lähebki labürindina keerlema, sest õhulisi ja hämmastavaid paiku on Tallinnas paljugi veel.

Tallinnast kirjutajate auväärse seltskonna liikmed on olnud igaüks üpris omanäolised, aga midagi on neis siiski ühist. Ainult mõned näited: natuke on Kausi miniatuurides seda, millest 19. sajandi lõpul kõneles Eduard Vilde – ehk linna arenemine ja muutumine – või 20. sajandi esimesel poolel A. H. Tammsaare ja Karl Ristikivi – sundimatult, aga sügavuti on mõlemad tabanud linlaseid neil tänavail –, sekka vilksatab äkki Mati Unti (fantaasiarikkad kõrvalepõiked), ning paralleelselt temaga kirjutab mõnikord just praegusest Tallinnast Andrei Ivanov.

Kausi tekstid toovad mulle mõnikord meelde ka Liisi Ojamaa, kes kirjutaski Tallinnast ja Tallinnale ning kelle luuletused tunduvad esiti hoopis teistsugused kui Kausi miniatuurid – aga kas ikka on? Paljasjalgse hipi 2020. aasta lõpul ilmunud mälestuskogumiku "Kahel lahtisel käel" päikeselaikudes, halli pilvise taeva all või kõikekatvas lumes on uurimisobjektiks "linn kui laew mis sõuab läbi aja / Me istume ta paesel müüripardal" (luuletus "Linnapyha" lk 68), seesama, millest kõneleb Kaus. 

"Tallinna kaarti" on nimetatud tagakaanel omamoodi armastusavalduseks autori kodulinnale, millele lisaksin tingimata, et ka kellelegi, kes kõnnib ses linnas. See keegi on mitmenäoline,  erisooline, sest laastude minategelased on erinevad, ja kohtab omakorda teisi sageli pooljuhuslikke tegelasi raamatus – näiteks kaaslinlasi, keda igapäevaelus näedki kord elus, püüdes trollisõidu või siin siis miniatuuri nappuses poolmänguliselt kujutleda, milline võiks olla nende saatus. Kergelt kajama hakkav mitmehäälsus on üks ääretult võluvaid jooni ses kogus, isegi kui mitmel korral võiks miniatuurikogu autori ja minategelase ilmselt mõnes tekstis kokku sulandada. Aga kaugeltki mitte sageli; ootamatus on teretulnud ja hästi teostatud ning võimaldabki lugejal asetada iseend nende tekstide keskele linnaruumi.  

Tavaliselt elavad linn ja sellesse kuuluvad hooned inimese üle: umbes nagu puud, kilpkonnad või papagoid, kellele meie, inimesed, võime tunduda ajalikud. Mõnest arhitektist või ajast jääb alles hoone, mis loojat või perioodi palju aastaid hiljem meenutab. Tallinnas on Estonia teater üks sellistest, mis on põiminud ehitisena endasse nii palju lugusid – noore rahva ühiselt rajatud oma teater, Soome arhitektide looming ja oma helguses siin linnaruumis natuke võõras (loetagu ka Andrus Kivirähki romaani "Liblikas"), selle ümber heljuvad tõlgendused, mis heledat hoonet veelgi hapramaks ja kallimaks teevad – 1905. aasta sündmused siis veel olematu teatri taga Uuel turul, Tammsaare turukorviga võid ostmas, 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjed, ja teatrile antud nimi. Jan Kausi kogusse kuulub miniatuur "Estonia ees", kus teater sõidab laevana ära üle tormise mere, ja nukrate assotsiatsioonide kõrval võib ju mõelda ka hoopis teisiti –linn ongi laev, mis sõuab läbi aja, üle külma mere jõuab ta ükskord Lõunaristi alla. Või ka, lugedes kõrvale miniatuuri Pronksi tänavast, küsida korraks, kas autor on siingi mõelnud keskkonnamuutustele, sulavale poolusele, soojenevale kliimale.  

"Korraga tekkis mulje, et külm ja tormine meri algas kohe teatri tagant. Ei mingit vanalinna ega Toompead, paljas meri, rahutu, peaaegu jäine. Kohe ragiseb asfalt, murenevad laineliste servadega sillutisekivid ning teater hakkab linnast eemale triivima, nähtamatud hoovused võtavad kaasa kõik need frakkides ja tualettides inimesed, aga nemad ei pane tähelegi, et üksikud tuled akende taga on asendunud kõikuva pimedusega. Inimesed libisevad parketil, laev libiseb veepinnal." (Lk 36)

Olen mitu korda kuulnud Kausi ütlevat, et kirjanik on see, kes linnas mingi koha või hoone jäädvustab, seejärel linn muutub, kohta ei ole võibolla enam olemas, aga kirjandusteksti jääb kirjeldatu alles. Esimesel korral justkui kohkusin – kas nii kergelt võibki siis võtta seda, et miski kaob ja jääb vaid mälestustesse, heal juhul raamatutesse, fotodele ja kunstiteosesse, ent siis taipasin, et tal on muidugi õigus – linn ongi ju muutuv, kasvav, otsekui elus organism. Näitusel haakus selle kontseptsiooniga Tõnu Tunneli fotoseeria "holes/wholes – Kalamaja", kus fotodele on lisatud digitaalne joonistus kunagi eksisteerinud hoonetest. Jan Kaus kirjutab fotoseeria saatetekstis: "Ta mõtles, et küll oleks tore, kui igal linnal oleks üks paralleellinn, kuhu viidaks kõik need majad, mida enam vaja ei lähe; kus saaks seista iga hoone, mis on mingil põhjusel muutunud üleliigseks." Ja küsib, kas nõnda tekiks linna kolikamber või hoopis teine linn, kuhu inimesed ümber koliks.

"Tallinna kaart" mõtiskleb kahtlemata ka ajaloo säilitamise ja mäletamise viiside kohta. Seejuures on Kausi loodud kirjanduslik linn mitmekihiline, tuli mulle näitusel taas meelde, vaadates Anna Kaarma fotosid pealkirjaga "Kõrguvad majad üle metsa". Uus ja vana põimuvad kokku, linn kasvab laiusesse ja vanast üle, sulatab mingid elemendi endasse, teised sülitab välja. Jan Kausi miniatuure saavavad raamatus mõned autori enda joonistused, mis on tehtud Eve Sepa fotode põhjal, asjaolu, mis mulle pildimaia inimesena väga meeldib. Võibolla just illustratsioonidelt tuleb rõhutatult välja see Tallinna kiht, millest on juba nüüd nii kerge mööda vaadata: väike puust linn.

Žanrist ka. Miniatuuri eestipärane nimi oleks õieti laast. Linnalaast kõlaks aga veidralt – justkui lööks neid linna küljest lahti, siin aga on tegemist vastupidise protsessiga ehk linna taas- ja kaasloomisega – tunnistust annab sellest kasvõi seesama kaasnev fotonäitus. Eestlasi on arvatavasti rohkem kui aimata oskame mõjutanud soome kirjanik Juhani Aho, kelle loomingut vahendasid möödunud sajandi algul näiteks Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja Johannes Aavik. Aho üks harrastatud žanre oli just laast, loomingu kõrvalprodukt, millest tema lugejad aga väga lugu pidasid. Tuglasest sai hiljem samuti miniatuurimeister. Aho üks tuntumaid teoseid, lühiromaan või autori enda määratluses novell "Üksi" (1890) ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogus 2011. aastal Ants Paikre tõlkes, peaaegu sada aastat pärast Aaviku esimest eestindust. "Üksi" on imeline sünge raamat, mida tahaks kuidagi määratleda romaani väikevormina – seejuures on see linnaminiatuur, suurlinnakogemust ja -hõllandusi täis. Kaus ütleb küll ühes oma miniatuuris, et Talsingit ei ole olemas, ent kirjaniku puhul on tegemist siingi soome kirjanduse eestindajaga, kel on hea silm ka sealset kirjandust soovitada, näiteks soomerootsi kirjanikku Kjell Westöd, autorit, kes kujutab oma teostes rootsikeelset Helsingit. Mitmel korral hargnevad võrsed teistessegi (ka kirjanduslikesse) linnadesse.

Jan Kausi miniatuure lugedes olen veel ühes asjas üpris kindel: kirjandus inimkogemuse väljendajana toimib hästi linnaehituse laboratooriumina, nagu väidavad kirjandusliku linna uurijad,2 vahendades seda, kuidas ruum inimesele mõjub. Siitki aimub näiteks, kui väga on vaja, et inimene saaks linnas kõndida või liigelda piisavalt aeglaselt, et ruumi kogeda ja niiviisi seda tundma õppida, nautida, sellesse kiinduda. Ei oleks ju neidki miniatuure, kui autor istunuks ainult autoroolis – mõne puhul ta siiski teeb seda – "autot juhtides pole sageli mahti ringi vahtida"; vaja on teetöid või ummikut, et pilk satuks ekslema, nendib ta ise (lk 25). Ent linnatänavail kõndimata ei oleks kõnealune kartograaf ilmselt üles tähendanud lõhnu, valgust, helisid, tolmu ja tunnet, et oled korraga kurb ja õnnelik, vaadates oma lumetuisus karglevat last, asju, mis "Tallinna kaardis" kõik nii ehedalt olemas on.

1 Kaus, Jan 2005. Rohtunud rajad linna nähtamatul kaardil. – Ehituskunst, nr 43–44. Arhitektuur ja meedia. Tallinn: Eesti Arhitektide Liit, lk 46–50. http://ehituskunst.ee/jan-kaus-rohtunud-rajad-linna-nahtamatul-kaardil/
2 Vt ka Methis nr 24 (sügis 2019), linnauuringute erinumber. http://www.methis.ee/arhiiv/methis-24-sugis-2019

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: