Arvustus. Haiguslugu kui kirjanduslik ravipraktika

Andrei Ivanov
Andrei Ivanov Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Uus raamat
Andrei Ivanov
"Untermensch: minu lõhkikistud osa"
Loomingu Raamatukogu, nr 1–2, 2021
Tõlkinud Veronika Einberg

Arvustus ilmus Värskes Rõhus

Loomingu Raamatukogu kasutab teose tutvustamiseks tsitaati raamatu keskosast: ""Untermensch" ei ole kunstiteos ega autoportree, vaid eksperimendi kirjeldus, aruanne intiimsest retkest teadvuse padrikusse, vana kooli meediku avantüür – poogib haiguse endale külge, et mõista, kuidas seda ravida; katse välja selgitada, mida võib kirjatehnika inimesele anda, mida see võib teadvuse ja maailmatajuga teha, kuna kiri, kui paradoksaalne see ka pole, evib tagasipõrget – see mõjutab nii lugeja kui ka autori taju" (lk 62–63). Kahtlemata ei ole see kokkuvõte ammendav, aga ta osutab raamatu fokaalpunktile, mis minu jaoks on tingimata Untermensch'i identiteet. Kes või mis on Untermensch? Vastuseid raamatust endast: Untermensch on nõrk olevus (lk 9), haletsusväärne inimene (lk 31), kompromissitu (lk 92), elus (lk 92), tiirlemine, ussiauk, öö (lk 113). Need vastused ei sobi üksteisega hästi, omadus- ja nimisõnad segamini. Sellest segadusest lähtudes esitan võimaliku viisi, kuidas Untermensch'i fragmenteerunud olemusest läbiv joon leida. Tuletan ülalolevast lõigust kandva metafoori teosest mõtlemiseks: "Untermensch: minu lõhkikistud osa" kui haiguslugu ning Untermensch kui haigus.

Teos võõrustab kahte häält, mis kõlavad tihti kokku ning räägivad üksteisest harva üle. On Untermensch ise: "[O]tsustusvõimetu hing, ta longib labürinti mööda [—], kirjutab märkmikku: ma olen imelik inimene, mul on palju asjaajamisi, palju igasuguseid pakilisi mõttetuid asjatoimetusi, raha pole üldse ja dokumentidega on krooniline segadus" (lk 5). Teiseks hääleks on selge pilgu ja terava pliiatsiga kirjanik, kes jälgib Untermensch'i, käib temaga kaasas ning paneb kirja selle, mis on tähtis. Tõtt-öelda on mõlemad hääled esindatud juba tutvustavas lõigus: kirjanik kui vana kooli meedik ning Untermensch kui haigus. Siit tuleneb ka mu otsus kasutada sõna "hääl" nende kahe olevuse eristamisel, mitte "tegelane". Vana kooli meedik on haige, haigus käib lainetena, ent ei saavuta iial autonoomiat või täielikku kontrolli kirjaniku kehas, vaid ainult moonutab teda ja ta mõtteid. Untermensch ei räägi endast selle halvamaigulise nimega, vannub tihti ja on lakkamatult vihane, et vastanduda kirjaniku selgusele, kaugusele ning traditsioonilisele kirjakeelele. Järgmises lõigus on kontrast märkimisväärselt tugev ning sellepoolest teoses haruldane:

"Kui ma vaatan plankidel olevaid küsimusi, ärkavad minus otsekui tukkuvad ussid tuhanded teised küsimused, ja need küsimused, mis mind seestpoolt õgivad, on palju hullemad kui need, mis nendes kuramuse plankides kirjas on.

Untermensch on nõrk olevus, ta ei suuda füüsiliselt ametiasutuses viibida. Ükskõik mis tüüpi asutuses tunneb ta end nurka surutud loomana, keda igast aknast põrnitsevad kaheraudsed silmad." (lk 9)

Haigus on olemuslikult ajutine, tähtajaline seisund. Haigusel on alati lõpp, olgu see surm või tervenemine. Kuid Untermensch ei näi olevat eluohtlik haigus, (enese) surmast on teoses vähe juttu ning viha, mida pidasin üheks haiguse põhisümptomiks, on süvitsi lootusega põimitud. Untermensch'i viha on suunatud eranditult kaasaja vastu, luubi alla satuvad muuhulgas praegune kirjutamis- ja lugemiskultuur, eurooplaste ignorantsus vene kultuuri suhtes ning Eesti riigi lõimumisprogramm, aga niinimetatud viha evib endas ka võimalust paremuse poole. Untermensch justkui karjuks: "Tänapäeva inimesed on idioodid! Aitab, võtke mõistus pähe!" Seega unistus tervenemisest, kujutluspilt terviklikkusest, Kurt Schwittersi Merz, üks teose läbiv mõiste, esineb haiguses nimega Untermensch nii eelduse kui sümptomina. Haiglaslik seisund on olemuslikult "ajutine halb", samas on Untermensch'i spetsiifiline põhisümptom arusaam olevikust kui ajutisest halvast, millel on suund tervikliku tuleviku poole. Säärane sarnasus üldise mõiste ning konkreetse objekti vahel annaks justkui mõista, et Untermensch on teatud metahaigus, teoreetiline teisik Platoni pharmakon'ile:

"Kui poleks enam midagi, mis teeb meile haiget, siis ei peaks meil olema tarvis mingisugust abi. Siinkohal saab selgeks, et ainult kurjuse tõttu me austasime ja armastasime headust, pidades headust ravimiks [pharmakon] kurjuse vastu, ja kurjust haiguseks. Kuid kui pole haigust, pole, me teame, vaja ka ravimit [pharmakon]. See näib olevat headuse loomus…" ("Lysis" 220c-d)1

Järelikult on kaks viisi, kuidas haigusest üle saada: esiteks, võttes ravimit; teiseks, lükates ümber haiguse esmase diagnoosi, vaidlustades haigust kui konditsiooni. Untermensch on abstraktne, ideeline haigus, millel puuduvad hõlpsasti defineeritavad füüsilised sümptomid. Seetõttu pole need kaks tervenemisviisi Untermensch'i puhul üksteise radikaalsed vastandid, mõlemas on kesksel kohal enese veenmine või veendumus enese kohta. Ent kumb nimetatud viisidest on tõhus Untermensch'i puhul? Kuidas saada lahti metahaigusest?

Untermensch ei salli ravimeid. Ei ole selge, kas ta keeldub nende tarbimisest täielikult või osaliselt, aga ravimite tähtsust see tema jaoks ei vähenda. Untermensch näeb vaimusilmas sissetungijat oma kodus ning kirjutab: "[V]aras läheneb rohukapile, ahaa, ega ta loll ole, mõistab otsida, rohukapi kaudu kulgeb tee haiguste enesteni, ja nende kaudu siseneda minusse" (lk 18). Või siis, kohe teose esimestel lehekülgedel: "Küsige apteegist. Apteeker tunneb mind läbi ja lõhki … medõde samuti …" (lk 6) Näib, et rohud ja ravimid, kehale võõrad ained, moodustavad osa Untermensch'i olemusest. Untermensch pole muud kui molekulaarsete vektorite ristmik, apteeker tunneb tema ravimeid ja seetõttu tunneb teda ennast. Samas on üks teose keskseid sündmusi Untermensch'i rituaalne, iga poole aasta tagant korduv rännak talle välja kirjutatud tablettidest vabanemiseks: "Oo jaa, see ei ole udujutt, ei ole luiskelugu, ma teen päriselt nii: viskan mulle välja kirjutatud tabletid konteinerisse. Niiviisi talitavad kõik normaalsed psühhid. Tabletid konteinerisse!" (lk 92) Ühest küljest on ravimitest loobumine haiguse pikendus. Ostes kaks korda aastas ravimeid ning visates neid minema, teatab Untermensch, et on endiselt haige, ent keeldub ravist. Teisest küljest on ravimitest loobumine umbusaldusavaldus haiguse olemasolule. See on justkui väide, et haigus on peidus ravimeis endis ning neid vältides võib terveks saada. Kuid kõikide nende näidete puhul on ehk olulisim see, et Untermensch ehk haigus ise tunneb sääraseid paradoksaalseid tundeid ravimite vastu, ostab ja loobib neid minema. Osa Untermensch'i olemusest on keemiline, ravimitest moodustatud, seega loobub ta ravimeid ära visates ka endast. Mida otsis siis see varas rohukapist, kust kõik rohud olid ära visatud? Kui Untermensch'i olemus tõesti seal peidus oli, siis mitte ravimeis, vaid tühjas rohukapis kui allegoorias. Tühja rohukappi võib tõlgendada mitmel üksteist välistaval viisil: ravimatu haigusena (pole vajalikku ravimit), ravitud haigusena (ravimeid pole enam vaja) või veel tulemata haigusena (ravimeid pole veel vaja). Kuid rohukapi puhas või õige tähendus ei jää ühelgi neist pidama, enne on ta kõike kolme korraga. Tühi rohukapp on justkui küsimus: "Mis sul viga on?" Täpselt nii ründav nagu kõnekeelses kasutuses. Ta eeldab, et midagi on viga, et kuskilt on haigus tulemas, tekitades paranoiat, mis paneb inimese uskuma, et on veel üks õlg, millest ta pole üle vaadanud, veel üks seljatagune, mida ta kael ei paindu vaatama. Säärane tõlgendus ei too meid põrmugi lähemale seletusele, kuidas Untermensch'ist lahti saada. Seega küsin uuesti: kuidas saada lahti metahaigusest?

Andrei Ivanovi vastus näib olevat: kirjuta haigus endast välja. Käsitluse keskne katkend – "vana kooli meediku avantüür – poogib haiguse endale külge, et mõista, kuidas seda ravida" – näib mulle järjest enam performatiivsena. Teisisõnu, see lause teostab eralduse kirjaniku ja haiguse vahel, nii nagu sõnapaar "ma luban" teostab lubaduse ainult sõnade abil. Lausumise hetkel saab Untermensch'ist eksperiment, "avantüür", mis on täielikult kirjaniku kontrolli all ja vaat et tähtsusetu, pelgalt eksperiment. Asi ei ole enam ravimite võtmises ega diagnoosi vaidlustamises, vaid kogu olukorra ümberkirjutamises: kirjanik on haige, aga ainult selles piiritletud ruumis raamatukaante vahel. Kirjanik justkui ütleks, et ta polnud kunagi päriselt haige, ainult mängult, see raamat on mu tõestus. Ja teose lõpuks on tõesti midagi muutunud, viimases lõigus kirjanik tõdeb: "Kõik oli sealsamas, kus varemgi. Mitte miski polnud muutunud [—], kuid ma teadsin kindlalt: see väljakannatamatu, kaheteistkümne aasta peale veninud aasta oli lõppenud – hiljukesi oli alanud miski muu." (lk 118–119)

Kokkuvõtteks tahan öelda, et "Untermensch: minu lõhkikistud osa" on erakordselt rikas teos kujundite ja allegooriate poolest. Untermensch jääb haigusena teatud metatasandile nii raamatus endas kui minu käsitluses. Seda põnevam ja produktiivsem on lugeda teost kui allegooriat mõnele konkreetsele objektile. Seosed, mis mind lugemise vältel rahule ei jätnud, olid Untermensch kui modernism – inimkond on ebatäiuslik, kuid liigub terviklikkuse poole – ja Untermensch kui afektiivne aruanne pandeemia-aastast – isegi kui inimene pole haige, siis ta püsib haiglases, ajutises seisundis, oodates haiguse lahkumist ühiskonnast, mitte tingimata endast. Kindlasti ei ole kõik need seosed tahtlikud, aga need annavad aimu erakordsest loomingulisest jõust, mis läbib Andrei Ivanovi uusimat teost.

1 Platon. "Lysis" (220c-d), tõlgitud kogumiku "The Norton Anthology of Theory and Criticism: Second Edition" (2010) kaudu.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: