Andrei Ivanovi tekstid on Eesti kirjandussõpradele reeglina tõelised gurmaanielamused. Kui temalt midagi uut eesti keelde tõlgitakse, äratab see raamatupoes värskete köidete seas alati uudishimu. Ivanovi kirjutiste põhjalikkuses ja tema loomingu programmilisuses on midagi maniakaalselt haaravat, mis iga tema uue raamatu puhul toob ootuse, et olgu mis on, vähemalt saab mõnda aega korralikult ühe teksti sisse minna.

"Öö Saint-Cloud's" pole siinkohal kaugeltki erand. Romaanimõõtu kogu peidab endas kolme proosateksti, mida annab kõiki lugeda iseseisvalt – pidada neid siis jutustusteks või minugi poolest proosapoeemideks –, aga mis oma stilistika ja tegelaste galeriiga joonistavad ühe suurema terviku, mida võiks 21. sajandi kontekstis vabalt romaaniks nimetada. Jah, romaan katkendites, nagu kirjeldab toimetajale raamatu kolmandas ja viimases tekstis "Öö Saint-Cloud's" oma kirjutamismeetodit minategelane Stepan Rakitin ajaleheartikleid luues: "Mäletan üht manikaalset mõte, mida ma talle sisendasin: "Tegelikult ei kirjuta ma sulle lehte artikleid! Need on minu romaani katkendid! See on minu "Ulysses"! Ma lihtsalt avaldan seda niimoodi katkenditena artiklite kujul, aga tegelikult on see romaan!"" (lk 287).

Metamaailmaga mängimine Ivanovile meeldib. Antud juhul teeb ta seda veel enam alasti kui varem, kirjutamine ise on läbi terve jutukogu pisut nihestatud tähelepanu all, kirjutamine on elamise endaga nii parandamatult läbi põimunud, et kahe nähtuse piirid jäävad häguseks. Õieti neid piire polegi, elu mõjutab kirjateksti ja kirjatekst teiselt poolt kasvab eluks, mis on reaalsem mistahes realismist. Selles valguses pakuvad kirjandushuvilisele intriigi ja vaikset pihku itsitamist stseenid, milles Ivanovi loodud Stepan Rakitin põrkab kokku kirjanduse kui institutsiooniga, olgu siis siinpool Eesti-Vene piiri või teisel pool.

Oma legitiimset territooriumi pole Eestis vene keeles kirjutaval autoril niikuinii, kõigi jaoks on ta võõras, ka iseenda jaoks. Kõige võõrastavamad on aga kirjandusgurmaanide püüded nii anomaalne nähtus – nagu seda on Stepan Rakitin oma kirjutistega – kuidagi kindlalt ära kategoriseerida ja tema väärtuses või väärtusetuses selgusele jõuda. Iroonilise sapi ja teatava enesepõlgusega viib Ivanov lugeja kirjandusõhtutele, kuhu vaene Rakitin on end mingis meeltesegaduses lasknud vedada, et tunda ainult piinlikkust ja häbi, nii iseenda kui kirjandusinimeste muidu elatud ja elamata elu pärast, rääkimata siis kirjandusest endast:

"Rakitin võttis märkmiku välja ja kirjutas: "Vene kultuuri Eestis ei ole olemas, sest MEID POLE! Õigus oli Perepjolkinil "Eestlased on olemas, nende olemasolu on tunda, aga meid ei ole!" Aga tänu jumalale, ma olen õppinud end mitte lugema selle MEIE hulka, sellesse väikekodanlaste möögivasse karja! Õigeaegselt end sealt välja lülitada, just seda on vaja Eestis kirjutavale venekeelsele. End sealt välja arvata, väljuda MEIE ringist, muutuda Kõrvalseisjaks, muutuda väljaspoolseks nähtuseks, just see on hädavajalik. Ja siis lendavad nende pimedate poolt heidetud kivid tühjusse…"" (lk 19).

Kõrvalseisjaks ei muutu Rakitin – kes raamatu kõigi kolme proosateksti fookuses on – sugugi ainult kultuuri või kirjanduse küsimustes. Rakitin loob kõrvalseismisest terve olemise viisi, terve eetika ja esteetika, milles eksistentsiaalne võõrastus pole enam nihestav lähtepunkt, vaid kõige argisem esmasagedus, millele järgmiseid korruseid ja keldreid alles hakatakse ehitama. Sise- ja välismaastike lopsakas sümbioos seisneb ennekõike imetäpsetel detailidel ja nappidel metafooridel, mis hoiavad lugedes meeled ärksana ja viivad tõesti teksti sisse. Õieti toovad need kogu selle trükiridadesse tikitud elutiheduse raamatu kaante vahelt uuesti välja laia maailma, kus stseenid hõljuvad projitseeritud filmilindina lae all ringi, stseenid Pärnu maanteelt, Stroomi rannalt, Pariisist Seine'i kallastelt, Amsterdami kanalitest, Moskva paplitolmust…

Nagu Ivanovi peategelased ikka, on Rakitin niisamuti rahutu teelolija, keda ajab teele ühelt poolt kõigi idaeurooplaste ühine usutunnistus, et "Olla õnnelik pole mitte ainult kuritegelik, vaid ka ebaviisakas. Õnnelik ollakse kusagil seal, välismaal" (lk 205). Teisalt sotsiaalmajanduslik reaalsus (esimese jutustuse pealkiri on "Kriis" ja peegeldab suuresti nullindate lõpu ajavaimu, kui möllab veel seagripp – oh neid ammuseid süütuid aegu), mis viib Rakitini tööotsingutele Saksamaale, Prantsumaale, Hollandisse, Inglismaale, ühest kõnekeskusest järgmisesse, lootuses nõnda ka kodus pere ümber pigistavat võlgade kaost lappida.

Väärib tähelepanu, et perekonnal – suhetel isa, ema ja vennaga – on raamatus märkimisväärne kaal, mis eristub Ivanovi laiemalt tuntud romaanidest. See side käib Rakitiniga igal pool kaasas, ka kõige pimedamates keldrites ja eredamates nägemustes, side, mille käest ta justkui üritaks põgeneda, aga mille juurde ta teab, et tuleb ühel päeval tagasi tulla: "Tuli välja, et hoida mälus minevikku, ükskõik millist, on sama tähtis kui hoida tasakaalu edasiliikumiseks – ainsat, mis rahustab: kooskõlaline pilt olnust." (lk 267)

Kooskõla, nagu juba mainitud, kajab raamatu kolme teose vahel voolavas harmoonias ja pakub tervikule lähenemiseks ning selle taaskülastamiseks mitu võimalikku varianti. Et iga proosatekst kolmest on oma rõhkude ja sisemise loogikaga, ent samal ajal mineviku-tuleviku teljel mõlemale poole avatud, võiks neid tekste muretult lugeda ka järjekorras viimasest esimeseni. Suurema pildi haaramist võib see isegi hõlbustada, kuigi on tõsi, et nimilugu "Öö Saint-Cloud's," mida tagakaanel on ainsana nimetatud proosapoeemiks, viib igatahes võimsate lõpuakordideni.

Kuigi raamatu kõik kolm osa on ka traditsioonilises mõttes lood, olgugi üsna ebatraditsioonilised, pakub kogumik naudingut just lugejale, kes tingimata ei otsi selge alguse ja lõpuga raamitud pilti, vaid kes igatseb samuti minna ühele tihedale teekonnale kardinate taha, kus saab tujust sõltuvalt tempo kas maha võtta või hoogu juurde anda. "Ööd Saint-Cloud's" võib lugeda aeglase rahuga, iga lõiku magusalt mõlgutades – Aare Pilve loodud tõlge jookseb ladusalt ja tuletab joonealuste märkustena end meelde ainult paaril arusaadaval korral –, kuid seda saab lugeda ka samasuguse maniakaalsusega, nagu lendavad pöörasematel lehekülgedel Rakitini enda meeletud sõnavood.

Selles mõttes on Ivanov taas hakkama saanud totaalse kirjandusteosega, mis ei piiritle end ühe kindla mudeli või malliga, kuigi emakeeles anti tekst välja juba 2012, ehk nüüdseks on "Öö Saint-Cloud's" ka mõneti ajalooline nähtus. Ivanovi metafooride teravus ja oskus sünteesida argireaalsusest välja elu habras ja püha kvintessents pakuvad lahtumatut mõnu, mis paneb raamatu uuesti kätte võtma ja loetud lehekülgi jälle üle lugema. Kõik see kokku on üks terviklik proosapooem, milles on kahtlemata midagi pessoalikku, see ränga rahutuse ja lõikava ilu peadpööritav segu.

"Öö Saint-Cloud's" ei paku niisiis mitte ainult üht vajalikku sissevaadet eestivene reaalsusesse, vaid pöörab kogu meile tuntud tavareaalsuse kõrvalpilkude raputavasse jõudu. Rakitin võib siin olla küll läbivalt keskne tegelane, kuid tegelaste galerii, keda lugeja kohtab, teeb oma nüansitajuga silmad ette ka Madalmaade vanadele maalimeistritele. Ja nagu meeste puhul ikka, keerleb kõik lõpuks ikka pääsmatult ühe naise ümber, ainult see üks naine ei pruugi tingimata olla üks, ta võib viia hoopis teiseni.

Nii ei kohta lugeja raamatu kolmandas tekstis enam Verat, kes esimeses kahes oli kahtlemata mõjus tõukejõud ja raskuskese. Vera, kellega Rakitin näib pea ainsana tundvat tähenduslikumat sidet, jääb olude tõttu kaugusse, mida ei anna ületada, ja mis näib õigupoolest paiskavat Rakitini raamatu keskmisest jutusest "Külm südame all" nimitekstini, kus lugeja kohtub segunevate mälupiltide virvarris Sophiega, kes peaks ühtlasi olema terve raamatu võti või uks või aken, mis võiks sujuvalt tagasi viia "Kriisi" esimese lauseni.

Viimaks tuleb mainida, et kaugeltki mitte väike roll tekstimaailma ja Rakitini valdaval tumedusel ja ka teataval segadusel on tervisekahtlustustel, mille kohale jääb lõpuni hõljuma Wilson-Konovalovi haiguse küsimärk. Üldse toob "Öö Saint-Cloud's" lugeja meelde palju küsimärke, aga need märgid on väärt süvitsiminevat kaalumist. Millest see raamat siis õigupoolest räägib? Majanduskriisi käes vaevlevast sotsiaalselt vähekindlustatud ühiskonnakihist? Läbi kukkunud integratsioonipoliitika tegelikkusest? Ida ja Lääne teljel parandamatult lõhestunud Euroopast? Pere- ja sõprussidemete võimatusest ja võimalikkusest? Üksindusest ja lähedusest? Ekslemistest ja otsingutest? Inimesest? Armastusest? Jumalast?

Seda kõike kokku võib kahtlemata nimetada psühhedeelseks kirjanduseks, mille reljeefseim autor kaasaegses Eesti kirjanduses on Andrei Ivanov. Seda vähe kaardistatud nähtust saavad kirjandusuurijad veel kaua puurida, kuna selle olemuse juurde kuulub teatav spiraalne lõputus ja üli- ning ülemeelelisus, mis põrmustab kõikvõimalike analüütiliste tööriistade ainuvõimu. Seda kirjandust ei anna taltsutada ega õieti lahti seletada. Nagu igat tõelist psühhedeelset elamust, tuleb seda ise kogeda, et seda üleüldse tajuda ja haarata.

Me saame olla ainult põhjatult tänulikud, et selline autor nagu Andrei Ivanov juhtub kirjutama just Eestis ja et tänu pühendunud tõlkijatele saame ikka ja jälle siseneda tema ammendamatusse tekstimaailma, mis tuletab meelde ka ammendamatuse meis endis, rääkimata siis meie välisest. Nagu tõdeb Rakitin: "Kui sisened Saladusse, siis muutud Saladuseks." (lk 219)